7.7 C
Rapla
Pühapäev, 2 okt. 2022
spot_imgspot_img

Vestlusring: Majandus võib jahtuda, aga kriisi ettevõtjad ei ennusta

 

Oktoobri lõpus saatis Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon (EVEA) välja pressiteate, mille sisu oli, et üha uute seaduste ja määrustega tõstetakse ettevõtjate halduskoormust. Samas on ettevõtjail esile tuua ridamisi näiteid riigifirmade ükskõiksusest ja tegematajätmistest, mille tõttu kannatab piirkondlik ettevõtlus. Samas kõlab üha enam ettevaatlikke prognoose, et majandus võib langeda.

Raplamaa Sõnumid kutsus seekord vestlusringi ettevõtjad Aivar ja Madis Pajo, ettevõtja ja Rapla vallavolikogu esimehe Rene Koka ning SA RAEK juhi Janek Kadariku.

Mismoodi tunnevad ennast Raplamaa ettevõtjad tänases majanduskeskkonnas, kus aeg-ajalt räägitakse võimalikust lähenevast majanduskriisist, siis aga jagatakse optimistlikke lubadusi lähemaks neljaks-viieks aastaks?

AP: Öeldakse, et iga üheksa aasta järel tuleb majanduskriis, seega peaks see tulema juba järgmine aasta, aga märgid seda väga selgelt veel ei näita. Mingi jahtumine turgudel on, aga Rapla mastaabis ei oska siin midagi otseselt järeldada. Raplas on nagu Eestiski – kui ettevõtluskeskkond tervikuna on soosiv, siis areneb ka ettevõtlus. Raplale on mingis mõttes eeliseks hea asukoht. Aga see, et Tallinn on külje all, tähendab ka, et tööjõud voolab sinna, kus palgad on suuremad. Üldine tendents on praegu ikkagi pigem kvaliteetse tööjõu puudus. Pooldan seda, et välistööjõudu saaks võimalikult lihtsamini Eestisse tuua, kuna väga suur tööjõu nõudlus on ehitussektoris, põllumajanduses samuti.

MP: Raplas annab ettevõtlust väga hästi teha. Maakohas on oma plussid ja miinused, kindlasti peab mõtteviis olema teine, sest asjad käivad aeglasemalt, rahulikumalt. Rahasummad on kindlasti väiksemad kui Tallinnas. Aga kui see mõtteviis on olemas ja oskad turgu leida, siis täna on nii lihtne turustada läbi sotsiaalmeedia välismaale, asukoht nii tähtis ei ole.
Aga meil on isaga Raplas kaks põllumajandusettevõtet ja siin tööjõukulu tõuseb ja tõuseb, palkade kasv on kiirem, majandus kasvab aeglasemalt. Makromajanduses on näha jahtumise märke, järgmise aasta prognoos on 1-2 protsenti ja seda veab tegelikult sisetarbimine. Suured ettevõtted on natuke ootel, kas investeerida uude tootmisse, sest see on täna ebakindel.
Tunnen, et inimesed on ülioptimistlikud, aga ratsionaalsus numbrites on ära kadunud. Näiteks maadeostu või -rendi puhul ei ole tegelikku väärtust taha tulnud. Tehakse emotsioonioste, hinnad on väga õhku täis, reaalväärtust ei ole. See teeb ettevaatlikumaks, sest kui emotsioon ära kaob, tulevad hinnad tagasi.
Rapla on hingelähedane, pluss see, et kõik tunnevad kõiki ja inimesed on valmis üksteist aitama. Miinus on see, et paljud lähevad Tallinnasse. Samas, kui suudad end teha atraktiivseks, saad ka head tööjõudu maale tagasi.

RK: Mina oma spetsiifikas – haagiste müük, hooldus ja rent – ei näe täna, et oleks tulemas suurem langus, küll aga olen rääkinud tehastega, kes Eestisse haagiseid toodavad, ja Skandinaavias on päris suured mahulangused olnud. Näha on, et midagi muutub. Millal see Eestisse jõuab või ei jõua, eks see ole näha, aga on põhjust oma asjad kriitiliselt üle vaadata.
Üks nüanss, millega Raplas annaks luua ettevõtjatele paremad võimalused, on see, et peame saama paremaks oma taristu, teedevõrgu Tallinnaga. On teada, et Viljandi maantee on sõidukoormuselt neljas maantee Eestis. Omal ajal on ka tehtud plaane otsema ja kiirema tee loomiseks ja see on küll koht, kus tuleb anda endast kõik. ROL on kogu aeg hoidnud, et see teema maha ei läheks. Teadupärast on järgmisel aastal kavas teha üks katselõik Urgelt Tallinna poole, kus tee päris pikalt veel metallpiiretega piiratakse. Sellega viime Rapla Tallinnast veel kaugemale sõiduaja mõttes ja see küll ei too Rapla maakonnale võimalust inimesi ja ettevõtlust siia saada. Aga suures pildis on Rapla väga hea asukohaga ja ettevõtluse toomine siia muutub pigem paremaks.

JK: Saan kinnitada nende märkide põhjal, mis välja paistavad, et Raplamaal on hea või väga hea ettevõtluskeskkond. Kindlasti on valdkondi, kus on pointless Raplamaal tegutseda, ja samas on valdkondi, kus Raplamaa on väga hea asukoht. Kevadel käis USA suursaatkond meil külas ja üks delegatsiooni liige leidis, et meil läheb ikka väga hästi.
Maakonna ettevõtluse üks tugevusi on ka see, et see on väga mitmekülgne. Kuigi meil on ka monofunktsionaalseid piirkondi – Järvakandi, Kohila, aga ettevõtluse keskkonna head taset näitab see, et on väga palju erinevate valdkondade ettevõtteid. Meie tugevus on see kunagi maakonnale välja nuputatud slogan “Kindel käeulatus – Raplamaa”. Tallinna lähedust me ei muuda. Meie asi on aru saada, kas see kindel käeulatus selles tähenduses töötab meie kasuks või kahjuks ja tähtis on kasud välja võtta, kahjusid vähendada.
Kui me RAEK-is oleme esitlusi teinud või väärtuspakkumisi võimalikele investoritele, räägime alati ka tööjõuareaalist, aga mitte Rapla linnast ega maakonnast, vaid Rapla- koos Harjumaaga pluss Lasnamäe, ehk tööjõuareaalist mitusada tuhat inimest, mitte sellest, et meil on 13 000 tööealist elanikku. Raplas tegutsev keskmine või keskmisest suurem ettevõte peab oma elukorralduselt olema maailmatasemel, et Tallinna inimene tuleks siia tööle või Helsingist tagasi.
Värskemat uuringut ei ole, aga 2014-15 oli ettevõtluskeskkonna uuring Raplamaal, millele vastas kokku 120 ettevõtet. Valdav osa olid oma asukohaga rahul. Võib-olla 5% ei olnud rahul. See on 120-st 5-7 ettevõtet. Ühtpidi protsendina väike, aga kui mõelda, et igaühe taga on 1-7 konkreetset ettevõtjat, on see väga oluline. Tegelikult võiks 100% rahul olla, siis võiks öelda, et avalik sektor on oma ülesanded täitnud. Nüüd peaks tegema uue kõrvale, et vaadata, kas on mingeid nihkeid.

MP: Kui mõelda, mis võiks parem olla, siis pankade poolt oleks Rapla maakonda vaja rohkem paindlikkust, pädevust ja usku kohalikesse ettevõtetesse. Ma ei tea, kui palju meil on seda käeulatust, et seda muuta. Hea näide on see, et isa tegi Pajo Saeveskiga suurima päikesepaneelide pargi ja ei usutud 20 aastat tegutsenud ettevõtet. Pidime finantseerimist otsima väljastpoolt. Summad olid väga väikesed. Ja siis sa lähed kümme korda suurema summaga Tallinnasse, kohe saad, ilma et sul mingit tausta oleks.

AP: Ettevõtjal põhimõtteliselt midagi tegemata ei jää, kui on näha, et ta on kasumlik. Pigem olekski vaja pädevust rohkem siia Rapla maakonda.

MP: Kui tahad laieneda, rohkem töökohti luua, pead investeerima. Investeerimiseks on üldjuhul kõige odavam pank ja kui pank sinusse usub ja numbrid välja mängivad, siis miks mitte.

JK: Ma olen 100% nõus, et ka pangad on ettevõtjate jaoks taristu, nagu teedevõrkki. Suhtlen väga palju teiste maakondlike arenduskeskustega ja seda tuuakse üsna sageli probleemina üles. Meil on vist liiga kõrgelt arenenud pangandus, mis on 2-3 tegija käes ja kompetents regioonides puudub. Lahendus võiks olla see, et Kehtna HLÜ kasvab nii suureks, et suudab finantseerida ettevõtjaid. Variant B on see, et Coop pank teeb tootearenduse ettevõtjate jaoks, ei keskendu ainult eraisikutele.

RK: Panganduses ongi olnud taandareng. See läheb samasse kategooriasse nagu rongiliikluse lõppemine mingil liinil, Omniva paneb postkontorid kinni, Eesti Energia on oma teeninduspunkti ära viinud, mis oli inimestele väga vajalik, autoregister taheti samuti kinni panna. Mina olen ettevõtlusega tegelenud aastast 2000-2001 ja siis olid Raplas oma laenuhaldurid, kes teadsid Raplamaa ettevõtjate tausta. Neid probleeme, mis täna, siis ei olnud. Pangandus on seitsmepenikoormasaabastega eemaldunud ettevõtjatest. Need inimesed, kes täna otsuseid vastu võtavad, ei tunne tegelikult inimesi.

AP: Neil ei ole ka mingit stiimulit ega võimu kohapeal midagi otsustada. See on läinud kõik Tallinna või Rootsi.

MP: Esimene kontakt siin kohapeal on selline, et miks kõik on halb ja miks sa ei peaks kvalifitseeruma. Minu projektiga tegeleb mingi Pärnu haldur. Muidugi me mõtleme lahenduse välja, aga siis tulevad meilid, et see ja see on halvasti. Seda mõtteviisi tuleks paremaks muuta, aga see pole meie kätes.

RK: Te olete muidu tubli ettevõtja, aga 50 km Tallinnast liiga kaugel.

JK: Olen siin-seal kahjuks kokku puutunud sellega, et panga puhul töötab anonüümsus kliendi kahjuks, kui oled Raplas. Kui oled Tallinnas, siis on lihtsam. Sama on paljude riigi järelevalveasutustega. Kui oled registreeritud mingil Rävala aadressil, siis ei tulda sind võib-olla mitte kunagi kontrollima. Ma saan aru, et teatud osas peab nõudeid jälgima, on see terviseamet või maksuamet, aga teatud mõttes on väiksemate asulate ettevõtjad natuke pingsama järelevalve all. Tervikpildis viib see mõne nõrgema bürokraatiataluvusega isiku selleni, et ta kirjutabki end kuhugi Pärnu mnt ärihoonesse, mitte Raplasse.

AP: Paide ettevõtetega on samamoodi. Kui oled pisikeses konnatiigis, tuleb iga ametnik sind kontrollima. Tegelikult on ettevõtluskeskkond väga palju muutunud. Enne oli varastamist ja ebaeetilist käitumist ikka tunduvalt rohkem. Nüüd on asjad sisse töötatud ja tulnud on muud probleemid. Internetipettused jne.

MP: Läbipaistvus on väga tähtis. Ettevõtjana tahad pikas perspektiivis teha kõik õigesti ja ausalt ja läbipaistvuse tõttu kaovad sulid ära. Aga mida saaks ära teha – see on võib-olla ka generatsioonide küsimus -, siis koostööd võiks rohkem olla. Väikses kohas tahab igaüks omaette nokitseda, usaldamatust ja eestlaslikku põikpäisust on võib-olla rohkem. Tallinna mastaabis pigem otsitakse koostöövõimalusi. Nooremana suudame üksteist toetada, ka siis, kui oleme konkurendid. See aitab väga palju. Ka see, et lähedki kellegi juurde, kes on Eestis või maailmas parim, ja küsid nõu. Paljud ei taha võib-olla küsima minna, aga mina olen küll nõu küsinud. Rohkem võiks sellist mõtteviisi arendada.

AP: Keskkond on muutunud. Kui ma alustasin, olid kõik päris omaette, kartsid, et idee varastatakse ära. Nüüd on hoopis teine väljavaade – leida ja teha koostööd. Muidugi tekivad jagamise probleemid, aga kõik on paikapandav ja lahendatav.

RK: Mäletan väga hästi 90-ndate algust. Alguses tegime põllumeestega palju koostööd, ühistuid, aga eestlane on individualist. Mindi riidu, sest keegi sai rohkem raha, ja see langes ära. Aga täna vaatan, et vaikselt jõutakse jälle sinnamaale, et me ei pea kõik tegema endale piimakombinaati, vaid ongi piimaühistu. Kui sul on ikka mõistlikud naabrimehed, kas siis ikka peab igaüks kombaini ostma, või kui maa võimaldab, äkki saame koos teha. Vaatan, et ühistuid tuleb järjest juurde. Aeg hakkab küpseks saama, üks põlvkond hakkab oma asju üle andma ja siis tuleb uus hingamine, proovitakse jälle koostööd teha.

JK: Üldiselt ikka julgetakse investeerida, isegi kui on raske vahendeid leida.

AP: Tavaliselt on ettevõtjal siht silme ees ja järjekindlus. Tihti öeldakse ühest kohast ära, aga kui uksest välja visatakse, tuleb aknast sisse minna.

RK: Riigis tervikuna peaks mõtlema ikkagi maksuerisuste peale maapiirkondadele, et tuua ettevõtteid linnast välja. Teiseks peaks uuesti üle vaatama tööjõumaksud. Need peaksid olema sellised, et kui tulevad raskemad ajad, ei peaks ettevõtja hakkama inimesi koondama, vaid suudaks ikkagi tööhõive tagada. Kui ettevõttel läheb hästi, teenib kasumit, siis ta on valmis ka selle pealt makse maksma. Aga kui me oleme olukorras, kus vaagume piiri peal, kas elame ära või mitte, ja tööjõumaksud on ka päris kõrged, siis lähevad esimesena löögi alla töötajad. Kohe vaadatakse, kust kokku tõmmata.

JK: Mitte et ma sinuga nõus ei oleks, aga kui väga palju maksusüsteemi muuta, siis see tekitab segadust. Teisalt me peame ka rahvusvahelises konkurentsis olema heade näitajatega, aga meil on ühed suurimad tööjõumaksud. Ja siis ette kujutada, et kui teisi makse ka peale kruttida, ei juhtu midagi… Ühel hetkel sõidab oluline protsent soomlasi kiirbussiga meilt läbi ja teeb oma tehingud Lätis.
Mina pean maksudest veel tähtsamaks seda, kuidas pöörata riigiettevõtted ettevõtete usku. Kui ikkagi elektrifirma ei suuda pakkuda ettevõtluskeskkonnale paindlikke lahendusi, siis me kaotame väga olulisi investeeringuid või ettevõtteid. See võib olla 300 töötajaga ettevõte või ka väike talupidamine. Järvakandis jõuab Poola tehnoloogia ennast püsti panna enne, kui meie energiaettevõtted suudavad lahenduse välja pakkuda. Fakt on see, et Poola ettevõte tõi ise kohale generaatori, millega tehast testiti. Minu arvates oleks selle generaatori pidanud tooma meie energiatarnija, aga nende jaoks ei olnud see oluline. Aga õnneks on ettevõtjad väga nutikad ja lahendavad olukorrad ära.

MP: Tööjõu maksustamine tuleb ebapädevast eelarve juhtimisest. Kuskilt peab raha saama, kui oleme väikses miinuses eelarvega. Lõpuks kannatabki tööandja, sest ta peab töötajale rohkem palka maksma ja lõpuks ei suuda teda enam hoida.

AP: Tulumaksu muudatus tegi ettevõtlusele päris palju halba. Väga kahju, et palju asju surutakse poliitikas läbi, mis ei ole majandusega seotud. Näiteid võib tuua mitmeid, nagu bussiralli naaberriiki. Kui tehti vale otsus, siis parandage, aga ei. Elektriga on kogemusi igaühel. Bürokraatiat on nii väikses riigis küllaltki palju ja seda tuleb juurde, mitte ei vähene. Järgmisel aastal nõuab maksuamet, et pead deklareerima kõik tööliste töökohad.
Ettevõtjal on päris suured kohustused ja maksud peal, aga palgasüsteem muudeti läbipaistmatuks. Ümbrikupalgad jne, kas see on ikka riigile kasulik?

JK: Mingil perioodil on meie elu olnud lihtsam ja moodsam. Kui oleme läbi elanud väga lihtsa maksusüsteemi, siis iga samm tagasi tundub nagu kiviaega kukkumine. Mind ei huvita, mis toimub Rootsis või Inglismaal, vaid see, mida me väikeriigina teha saaksime. Minu jaoks on küsimus, mida saame Raplamaal ise teha või tegemata jätta, et omakorda mingit kruvi veelgi hullemini kinni ei keera. Iga avalikus sektoris töötav inimene peab mõtlema, mida oma inimeste jaoks lihtsamaks saame teha. ARK-i näide on väga hea, aga kas suudame kuskil veel lokku lüüa või käe ette panna, et siit meie kooskõlastust ei tule?

RK: Nojah, sularahaautomaatki, neid on palju vähemaks jäänud. Neid me ei saa ette kirjutada, aga inimestele on need hädavajalikud.
Meid võrreldakse Inglismaa, Saksamaa või Rootsiga. Meie energiakandjate aktsiisid on peaaegu samad, aga palgad on seal 2-3 korda kõrgemad kui meil. Jõuamegi sinna välja, et meie kaudne maksukoormus on ikka väga kõrge. Ja siis kuuleme jorisemist, et põllumeestel on raske aasta ja küsivad jälle raha. Põllumees ei küsi mingit raha, ta on valmis ka ilma toetusteta töötama, kui Euroopas teeks seda kõik ühtemoodi, samadel tingimustel. Aga mitte nii, et kuskil on kordades täiesti teised toetused. Inimene peab aru saama, et seesama kütuseaktsiis kajastub toote hinnas.
Makse tuleb aeg-ajalt korrigeerida, aga vahel tundub, et liiga kergekäeliselt võetakse otsuseid vastu.
AP: Ma saan aru, et makse on vahel vaja tõsta, ka aktsiise, aga kas kohe niipalju korraga. Ja teine asi, mis selle rahaga siis tehakse? See jaotatakse uuesti üsna mõttetute asjade peale laiali. Seda raha võiks suunata taaskäitlusse, kasvatada ettevõtlust vms. Tasuta bussiliiklus nii väikeses riigis, keda see rikkamaks teeb? Kindlasti mingid dotatsioonid peavad seal olema, aga mitmed lähevad võib-olla sellepärast pankrotti. Tasuta lõunaid ei ole maailmas olemas ja tasuta bussisõite samuti.

RK: Olen ka seda meelt, et riik ja omavalitsus ei peaks trügima nendele elualadele, kus on eraettevõtlusel võimalus teenust pakkuda ja konkurents olemas. On kohti, kus riik peabki teenuseid pakkuma, aga mitte bussiliikluses. Rapla maakond on niigi erandlik, me ei võtnud täisnullvarianti just selleks, et parendada liinivõrku eraldatud raha arvelt.

Mis juhtub, kui läheb läbi ettepanek anda enamik riigi käes olevatest teedest omavalitsuste kätte?

RK: Selge on see, et raha ei tule sellega nii palju kaasa, kui vaja on. Kui inimestega rääkida, siis üks esimene murekoht on, et saaks teed kõvakatte alla. Viimastel aastatel on päris palju teid pandud kõvakatte alla, aga see pole enam igal pool otstarbekas. Paremaid lõike kruusateedest, mille muldkeha on hea, on järjest ära tehtud, aga on palju teid, mis on omal ajal ehitatud pajuvitstega täidetud maa peale ja kate ei jää pidama. Muldkeha ise on juba nii kehvas seisus, et teedelagunemise ajal läheb kate käest ära. Kruusateede paremaks tegemiseks tuleks kaevata muldkehani välja, aga see on nii kallis töö, et kohalik omavalitsus ei suuda seda mitte kuidagi teha. Riigil ka vahendeid napib, need lähevad Ämari lennuväljale jne. Minu hinnangul ei lähe siin paremaks midagi, kui teed antakse omavalitsuste kätte. Ma ei näe, et meil oleks jõudu neid paremaks teha.

JK: Jama ongi selles, et KOV-il või regioonil on mõjutusmehhanisme nii vähe, eelarveid taga ei ole. Isegi kui kogu tulumaks laekuks KOV-ile, ei jaguks tõenäoliselt ikkagi vahendeid, et kogu infrat üleval pidada, sest asustus on hõre. Ressursi ümberjaotamine peaks olema hoopis järgmisel tasemel, et oleks piisavalt vahendeid teedevõrk korda teha. Võib-olla teeme ka midagi valesti, et teid on vaja nii palju hooldada. Et tsaariaegseid teid tuleb vahel ümber ehitada, sellest saan ma isegi aru, aga miks me neid teid, mida me täna ehitame, juba homme remondime? Me kuidagi ehitamegi ühiskonda, mida on kallis ülal pidada. Iga kord, kui midagi uut teeme, peaks mõtlema, kui kulukas või soodne on seda üleval pidada.

RK: Rapla kontekstis on üks probleem ka see, et meil pole siin elamispinda. Kui vaatan Kuusiku kandis ringi, on kõik vanad majad, mis on olnud väga pikalt varemetes, täna juba kasutusele võetud, sest noored tulevad maale tagasi. Poolikuid arendusi, millele on load antud, tegelikult on, aga kuna oleme n-ö kuldsest ringist väljas, on raske neid uuesti käima saada.
Elukeskkond, mis on samuti inimestele oluline, ju vaikselt paraneb. Kino Raplas ja keskväljak on küll väikesed asjad, aga siiski olulised kivid, et inimesed siia tagasi tuleksid.

AP: See on väga õige küsimus ja puudutab tööjõudu samuti. Oleme otsinud tööjõudu isegi Narvast ja ollakse valmis isegi siia elama tulema, aga küsitakse, kas ma leian mingi elamiskoha.

JK: Rapla õpilaskodu tuleks nimetada hosteliks ja pakkuda ajutise elamispinnana. Kehtna KHK ühiselamu on ka suures osas alakasutuses. Jällegi, mingil ajal on tehtud avalikud investeeringud, millel on tõenäoliselt kasutuspiirang peal. Nüüd tuleks hoolega jälgida, millal piirang maha läheb, et seda siis üldist huvi teenima panna. Kui vaatame Põhjamaid, siis seal on sellist munitsipaalbisnist natuke rohkem, küsimus on, kui mõistlikult seda aetakse. Seda ei pea kunagi tegema vallajuht üksinda, vaid seda tuleks teha koos avalikkusega, ettevõtjatega, eraisikutega.

RK: Suuremas pildis on ettevõtjate missioon selgitada inimestele, et nad ei oleks kõigi ideede vastu a priori. Mind on hakanud viimasel ajal väga tugevalt häirima, et meil on Eestis natuke üle võlli läinud suhtumine, et tehke ükskõik kuhu, aga mitte minu kodu lähedale. Me ei saa isegi avada diskussiooni. Siin näen küll tõsist ohtu, et meil võib tulla hea mõttega ettevõtja kas valda või RAEK-isse, aga enne kui suudame hakata asja arutama, võib tekkida selline meediakära ja inimeste vastuseis, et ei tekigi võimalust asjaga edasi minna.

JK: Meie maakonna tööstusalad on üks võimalik lahendus. Vald määrab ära, et see ongi ettevõtlusala, see tööstusala. Paneme sinna majasuuruse sildi ja minu meelest peab keegi seal ka suurt kolinat tegema juba enne, kui seal ühtegi ettevõtet ei ole, enne kui mõni kinnisvaranahaal sinna kõrvale mõne talu maha müüb, et oi kui ilus loodus. Tegelikult on Eestis selliseid asju juhtunud hästi palju. Purila näide on äärmiselt ebameeldiv. Ma ei usu, et need protestijad ei tea, et seal on aastaid olnud saeveski. Ma ise lähen elama tööstusele nii lähedale ja kui keegi paneb selle tööstuse käima, siis ma äkki protesteerin selle vastu.

AP: See on väga valus teema. Inimene peab aru saama, et meil on jah hajaasutus, aga kui me kõik ära keelame, ühtegi tööstust ei tule, siis millest temagi elama hakkab. Mingi kompromiss tuleb leida. Keegi ei taha, et tema maja kõrvale suur tööstus tuleb, aga kui kinnisvara ostad, siis pead ikka natuke ise ka uurima, mitte pärast hakkama kaebama.

RK: Toon ühe üllatava näite põllumajandusest. Inimesed, kes põllumajandusega enam ei tegele, on väga häiritud, kui põllumees veab sõnnikut või läga. Täiesti loomulik, et pärast peab ta tee ära puhastama, aga peab ka aru saama, et töö tegemise ajal ei saa ta kogu aeg käia teed puhastamas. Inimesed on läinud selles mõttes teise äärmusse, et me oleme nii kiiresti ära unustanud mõne töö spetsiifika.

JK: Aga kui midagi kavandatakse, siis teavitus selle eel on suhteliselt hapu. Rail Balticu esimene teavituskoosolek oli juuli keskel!

Vald võib ju määrata, et see on tööstusala, see elamuala, aga siis tuleb keegi ja teatab, et tahab just seal uurida kruusavarusid.

RK: Praegu käib see nii, et keskkonnaamet saadab taotluse edasi kohalikule omavalitsusele. Meie saame anda oma seisukoha. Paksu verd on palju, miks KOV pidurdab ettevõtlust (karjäärid), aga inimest ei kaitse keegi, kui KOV seda ei tee. Minu arvates on täiesti normaalne, et KOV palub keskkonnamõju hinnata, enne kui ütleb ei või jaa. Seda enam, et kui keskkonnaamet isegi ei anna luba, on ettevõtjal võimalik veel mitmesse instantsi pöörduda. Mina leian, et KOV peab oma võimaluste piires, loomulikult põhjendatult, ennekõike kaitsma oma kodanikke.
Olin kooli ajal praktikal Saksamaal ühes piirkonnas, kus ettevõtja tahtis oma maale teha tuuleparki. Kõigepealt võeti kokku külakogukond. Küsiti nende arvamust, siis pakuti väikest osalust või siis võimalust osta pärast soodustingimustel osalus. Tahan öelda seda, et need ettevõtjad, kes loovad kaevandusi või muud ettevõtet, peaksid looma diskussiooni külaelanikega. Täna ma näen valdavalt suhtumist, et minnakse kohe kaevikutesse ja oleme nii risti, et ei saagi enam edasi rääkida.
Võib-olla aitaks, kui kaevanduse omanik pakub perekonnale hüvitist 500-1000 eurot aastas. Võib-olla aitab see, kui teha seal mingi teejupp ära. Minu meelest on täna väga vähe diskussiooni ettevõtjate ja inimeste vahel. Kui nad saada omavahel rääkima, siis nad näevad, et mõlemad on normaalsed eesti inimesed ja saavad kokku leppida küll. Aga sinnamaani jõudmine on tihti raske.
JK: See on õige muidugi. Kui ma mõtlen seda kaevanduste asja, siis mingi puhveralade määratlemine on vajalik. Ilmselgelt keegi ei taha oma aia taha kaevandust, eriti kui sul usku pole, et pärast ala taastatakse. Elukeskkond tuleb ilusaks teha.
Mulle on paar tuttavat öelnud, et Raplas pole väärtuslikke elukohti. Kinnisvaral on hästi palju sektoreid. Üks on nõus elama 2 nädalat viiekesi ühes toas ühisköögiga, teine tahab elada jõekäärus. Rapla jõe äärde võiks ka 300 000-lisi eramuid müüa. Ka sellisest tipust on puudu.

AP: Jõgi läheb Raplast edasi, aga infrastruktuur, teed panevad asja paika. Väga kaugele ei taheta. Kui liiklus aeglasemaks läheb, siis iga asi, mis läheb kehvemaks, on vastunäidustatud. Rongiliiklus Rapla-Tallinna vahel on praegu suhteliselt ideaalne.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised