27.7 C
Rapla
Pühapäev, 26 juuni 2022
spot_img

Ingli puudutusega jõululaps Kert: ööd on aja raiskamine

Helistan flöödiõpetajale Angela Katkosildile, et arutada temaga mõtet teha tema õpilasest Kert Vahtrest persoonilugu. “Ma olen alati öelnud, et Kert on inglitiiva puudutusega jõululaps,” ütleb Angela. “Kas sa tead, et tal on 23. detsembril sünnipäev?” – “Seda ma ei teadnud, aga minu arvates on see imetore
kokkusattumus,” vastan Angelale.

Kert Vahtre on peagi 12-aastaseks saav ülimalt tegus poiss, kes teeb kooliraadiot, käib noorkotkastes, leiutab, kirjutab heliloomingut ja elektroonilist muusikat, mängib klaverit, laulab ja mis peamine, mängib flööti. Ta on käinud mitmel konkursil, pälvinud kõrgeid kohti ning tema siiras huvi klassikalise muusika vastu on viinud ta kokku ka Neeme Järvi ja paljude teiste ERSO muusikutega, kellele on ta juba vana tuttav.
“Kadri Voorand meeldib mulle ka,” ütleb Kert, rääkides oma muusikalistest eeskujudest. Nimetab oma lemmikheliloojateks ka Mozartit ja Arvo Pärti, ent lisab, et tegelikult kuulab ta väga erinevat muusikat. “Mulle meeldib ka NOËP. Raplas oli selline festival nagu Särin. Siis ta oli siin ja ma käisin teda kuulamas,” jutustab Kert.
Kohtume Kerdiga Rapla muusikakoolis, kuhu ta on tulnud Angela juurde flööditundi. Istun tugitoolis ja jälgin nende tundi, kus vaheldumisi jutupuhumisega ka pilli puhutakse. Esialgse kirjelduse järgi võiks arvata, et Kerdi puhul on tegemist paipoisiga, aga seda ta kindlasti ei ole. Vajadusel hakkab ta õpetajale julgelt vastu ja protestib, kui selleks põhjust näeb. Uurin, kas Angelal on vaja temaga vahel ka pahandada. “Siis, kui ta kuri on,” ütleb Kert, aga Angela lisab, et nad leppisid kokku, et isegi kui nad kunagi peaks riidu minema, on nad eelkõige sõbrad.
Siis hakkavad nad pilli mängima. Esialgu mängib Kert etüüdi ja siis ühe pika sonaadi. Õpetaja peab etüüdi mängimisel Kerti natuke tagasi hoidma, et ta liiga jõuliselt ei puhuks. Sonaadi kohta õpetab Angela: “Kiirusta aeglaselt.”
Tegelikult kõlab poisi esitus väga musikaalselt ja isegi tunnis musitseerides on ta artistlik ja emotsionaalne, elades muusikale kehaga kaasa.

Laps, kes teeb seda, mida pähe võtab

“Ma olin viieaastane, kui käisin maakonna laulu- ja tantsupeol. Nägin seal flööti ja siis ma ütlesin, et tahan seda pilli mängida. Ema arvas, et ega ma ei taha seda väga ja jätan lõpuks niikuinii pooleli (mul terve pere on sportlasi täis), aga siis ma tulin siia, sain katsetest läbi ja siin ma olen, siiamaani pole pooleli jätnud,” räägib Kert sellest, kuidas ta flöödimänguni jõudis. “Flöödi juures mulle meeldib see heli ja see, et siin on nii palju nuppe. Mulle meeldisid lapsena väga nupud,” selgitab Kert.
Flööti harjutab Kert iga päev vähemalt kolmkümmend minutit ja nädalavahetustel tund aega. “Mul on nii palju asju, et ma rohkem ei jõua,” räägib Kert.
Kaks aastat tagasi dokumentaalsarjas “Eesti lood” temast tehtud saates ütles Kert, et tema unistus on saada ERSO flöödimängijaks. Küsin, kas tal on ikka veel see unistus või on see vahepeal muutunud. “Ei ole, siiamaani tahaks seal ära käia, proovida,” ütleb Kert ja lisab, et proovida tahaks ta tegelikult paljusid asju, aga aega ei ole nii palju. “Ma programmeerin ka,” lisab Kert.
“Sa võiksid olla näiteks flööti mängiv teadlane,” pakub õpetaja Angela. “Ei, teadlaseks ma ei tahaks saada, pigem muusik. Ükskõik mida muusikaga seotut – peaasi, et oleks muusika,” ütleb Kert veendunult.
“Ta oli teises klassis, ma läksin parasjagu puukuuri, mobiil oli jope taskus ja Kert helistas, et kas sa kuuled, Klassikaraadios mängitakse praegu sama lugu, mida minagi flöödil mängin. Ma siis ütlesin, et olen puukuuris, ja laps oli nii pettunud, et muusikaõpetaja ei kuulagi kogu aeg Klassikaraadiot,” jutustab Angela.
“Sa küsid, mille poolest ta on eriline? Esiteks, pingetaluvus ja võime vastu võtta kõike seda, mida klassikalise muusika tohutu kirevus pakub, aga teiseks see meeletu huvi. Ta viis ju kõik oma pereliikmed Estoniasse. Ei ole käinud ooperit ja balletti vaatamas, ma siis viin. Ta vanaema astus esimest korda Estonia uksest sisse,” räägib Angela värvikalt oma teotahtelisest õpilasest. “Ta on selline laps, et mida ta pähe võtab, seda ta ka teeb,” lisab Angela.
Küsin Kerdilt, mida selleks tegema peab, et oma unistusi täita. “Vaeva nägema,” ütleb Kert. “Ja ka pisarad pole üleliigsed,” lisab Angela juurde. Küsin, kas siis muusika pärast on Kert ka pisaraid valanud. “Vahel harva,” tunnistab Kert, “siis kui kohe üldse välja ei tule.” – “Aga mis siis saab, kui kohe üldse välja ei tule?” küsin mina. “Siis tuleb järgmine päev uuesti proovida,” vastab Kert.

Poiss, kes panustab võidule

Kert on palju konkursse võitnud ja seepärast küsin, kas võitmine on tema jaoks oluline. “Ei ole, peaasi, et ise õpiks midagi,” ütleb Kert ja lisab, et võita on lihtsalt tore, aga see ei anna otseselt midagi. Seepeale jutustab Angela sellest, kuidas nad Riiga rahvusvahelisele konkursile sõitsid ja ta oli Kerdile öelnud, et ära viimaseks jää, aga muu on täitsa suva.
Ja siis oli Kert öelnud: “Noh, ma panustaks ikka kas esimesele või teisele kohale.” Ja tõsi, hoolimata haigusest, mis oli Kerti reisi ajal tabanud, sai ta võistlusel teise koha. Esimest kohta konkursil üldse välja ei antud. “Nii et unistuste täitumiseks peab ka julgust ja enesekindlust olema?” uurin Kerdil. “Jah, muidu ei saavuta mitte midagi,” nendib Kert täiskasvanulikult.
Uurin siis, millise konkursi võit talle kõige olulisem on. “Seesama eelmise aasta Läti rahvusvaheline konkurss. Esimest korda käisin seal. Keegi teine pole Eestist seal niimoodi käinud, et esimesel korral läheb ja kohe võidab ära,” räägib Kert. “Tase on seal kõrge,” selgitab Angela.
Kert kirjutab ise muusikat, nii elektroonilist kui ka klassikalisemat ja jazzilikumat. “Vahel mul tuleb lihtsalt peas mingi viisijupp või akordid. Aga klassikalist muusikat teen ma nii, et lihtsalt istun arvuti taha ja juba tuleb.” Kert kasutab arvutis nimelt sellist noodistamise programmi.
“Elektroonilise muusikaga on nii, et ma istun klaveri taga, mõtlen mingid akordid välja, mis sobivad, või need tulevad ise pähe ja siis mängin selle arvutisse ja siis mõtlen sõnu,” kirjeldab Kert oma loomeprotsessi. Õhus on ka üks väike idee panna tema kirjutatud klaveripaladest kokku noodiraamat. “Mina ootaks sinu flöödilugusid ka,” ütleb Angela. “Heliloomingut on mul parem teha klaveril,” vastab Kert kindlameelselt.
“Aga miks muusika üldse on sinu jaoks huvitav?” – “Hmm…” jääb Kert korraks mõttesse. “Seda on fun teha, seda on äge mängida, esineda on ka äge ja ise muusikat teha – siis sa saad kõik oma mõtted kirja panna.”
Kert käib väga palju kontsertidel ja kutsub sageli ka Angelat kaasa. “Kert hakkas esimeses klassis käima suures Estonia kontserdisaalis kontserte kuulamas ja siis avanes tal võimalus ka sümfooniaorkestri proove kuulama minna,” jutustab Angela. “Ema kirjutas sinna e-maili, et kas oleks võimalik kuulama minna,” täpsustab Kert vahele.
“Ma käisin ka temaga paaril korral seal kaasas,” räägib Angela edasi. “Esimese osa proovi kuulasime seal rõdu peal istudes, aga teise osa proovis kutsus dirigent ta sinna orkestri sisse. Ja kujutad sa pilti, kuidas pisike poiss kõlgutab jalgu, istub flöödimängija kõrval ja loeb nooti.
Ja nüüd on tal Neeme Järviga selline tutvus, et kui kontserdi ajal Neeme Järvi dirigeerib ja kui Kert istub seal rõdu peal (Kerdi lemmikkoht on vasakul rõdul), siis Neeme tavaliselt dirigeerimise ajal talle niimoodi naeratab või viipab,” jutustab Angela ja räägib sellest, kuidas ta on Kerdi kutsel sattunud väga huvitavatele kontsertidele, kuhu muidu ise ei jaksakski minna.
“Ma saan ERSO-lt tasuta pileteid,” hõikab Kert vahele samal ajal, kui teda pildistatakse. “ERSO on märganud selle lapse huvi ja perel ju ka pole alati võimalik,” selgitab Angela. “Me saame valida need kontserdipiletid, mida me tahame,” ütleb Kert. Tavaliselt kingitakse kaks piletit ja Kert käib kontserte kuulamas koos emaga, aga vahel antakse ka kolm, siis tuleb ka isa kaasa. “Kerdil on väga toetav pere,” räägib Angela, kuigi vanematel endal mingit muusikalist tausta ei ole. Kerdi isa töö on seotud elektri ja tehnikaga ning sealt tuleb ka Kerdi leiutamise huvi.

Teadlane, kes päkapikke ei usu

“Kui sa vaatad seda maailma enda ümber, kas sa siis vahel mõtled, et midagi võiks olla ka teistmoodi?” uurin Kerdilt. “Elu võiks lihtsam olla,” ütleb Kert väga vanainimese moodi. “Ja öid ei tohiks olla. Mulle ei meeldi üldse magada. See on kõige suurem ajaraiskamine. See on nii tobe asi, et peab magama minema. Aeg läheb sellepärast, et sa pead pikali olema ja silmad kinni panema,” räägib Kert emotsionaalselt.
Magama peab Kert minema õhtul kell kümme ja tema arvates on see nii ebaõiglane. “Ma ei taha nii vara magama minna. Ma mängiks parema meelega klaverit. Mul on digiklaver ja ma saan kõrvaklapid sellele järele panna,” jutustab Kert. Õpetaja Angela selgitab, et Kerdi kodu on nagu ufolaev. “See on stuudio,” suskab Kert vahele.
“Aga kuidas sa siis puhkad?” uurin Kerdilt. “Puhkamisega on see, et me käime vanaemaga tavaliselt reisidel. Me võtame alati puhkusereisid, sellised, kus saab süüa nii palju kui sa tahad ja teha mis tahad ja basseinis ujuda,” jutustab Kert. “Vanaema viis Kerdi kingituseks Viini Ooperiteatrisse ka,” lisab Angela. “Muul ajal ma väga puhata ei saa. Ma jõuan õhtuti kuus, seitse, kaheksa koju ja nädalavahetuseti on vahel esinemised,” kirjeldab Kert oma tegusat elu.
“Aga kuidas te jõulupühi tähistate?” küsin. “Siis on minu sünnipäev,” hõiskab Kert. “Siis me saame sugulastega kokku. Mina mängin näiteks jõuluvana sellel aastal. Ja siis jagame kinke,” räägib Kert ja jutustab pikemalt sellest, kuidas see kinkide jagamise värk käib. “Mina mängin tavaliselt pilli, kui on vaja kinki välja lunastada,” lisab Kert.
“Jõulud on aeg, kui räägitakse rohkem jumalast ja inglitest. Kas sina usud, et jumal ja inglid on olemas?” küsin ettevaatlikult. “Ei usu,” vastab Kert pead vangutades. “Aga päkapikud?” uurin edasi. “Ma panin ükskord GoPro kaamera sussi juurde ja siis avastasin, et päkapikku ei ole olemas,” jutustab Kert. “Sa oled ikka tõeline teaduseinimene, ei mingeid ingleid ega päkapikke,” ohkab õpetaja Angela.
Pärast omavahele jäädes ütleb Angela, et tal on nii hea meel, et see väike poiss on muusika leidnud. “Mitte et ta nii erakordselt andekas oleks, aga tema võti on see, et ta nii õudselt usub endasse,” räägib Angela imetlusega.
Soovime Kerdile palju õnne sünnipäevaks ja kirkaid muusikalisi elamusi uueks aastaks.

spot_img
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised