Esimene kohtumine ja tutvumine Aaduga (nii nimetasime teda omavahel ning tema enda poole pöördumisel) ei ole silme ees. Ka ei pidanud selle loo autor tookord veel päevikut. Ja kas sellist intiimset kohtumist enne kodu-uurijate kokkutulekut augustis 1976 üldse toimuski?
Tolle kokkutuleku ülevaateartiklis „Külalisi Virust, Võrust, Mulgimaalt ja mujaltki” (Ühistöö) märgib Arvi Paidla Aleksei Parnabasi, kes Velisel tutvustanud 1905. aasta sündmusi Velisel ja Läänemaal üldse. Teema oli selline, mis väga huvitas, sest isale kingitud raamat „1905. aasta Läänemaal” (Mihkel Aitsam) oli juba koolipõlves „pähe õpitud”. Paidla andmetel tutvustanud Parnabas ka Velise loodust.
Järelikult vähemalt seal saadud info põhjal kujunes Parnabas isikuks, kellelt hiljem sai looduskaitse ning looduse alal nõu küsitud ning kellega neis küsimustes aru peetud. Teine n-ö võtmeisik oli Arvi Paidla, kellelt sai nõu rajooni üldise koduloo alalt. Loomulikult sai ära kasutatud Lembit Tihkani, Harri Jõgisalu ning teiste teadmisi.
Hiljem, kui olid kasutada mootorratas ja auto, sai Sillaotsale sageli sõidetud ning sealpoolsetel tööalastel käikudel Sillaotsalt läbi astutud. Aadu viis ka oma marjaaeda ning mitmeid kordi sai istutud nende pere teelauas.
Küllaltki varakult oli juttu kavandatavast muuseumist. Aadu näitas esemeid, mis ta selle tarvis oli alles hoidnud või siis kusagilt just muuseumi tarvis toonud.
Paaril korral sai Aadul aia korrastus-kujundustöödel abiks käidud. Hiljuti meenutas Jüri Kusmin, kuidas autor Sillaotsal paeplaate tõstis ja neid villisega vedas ning sellest silmatrauma sai. Jah, see paeplaatidega askeldamine on kuidagi hägusalt silme ees ja too trauma oli aastal 1982, kuid trauma andis tunda esmaspäevasel päeval pärast seda, kui pühapäeval oli turnitud metsamajandi õuel rööbaspuudel.
Pärast abikaasa lahkumist oli võimalus Aadut abistada ainult moraalselt. Aadu öeldu põhjal olla Sillaotsat müüa lihtne ning abikaasa õde garanteerivat temale voodikoha. See muidugi Aadut ei rahuldanud. Sai pöördutud Jaan Eilarti poole. Viimane oli päri Sillaotsa võtmisega Eesti Looduskaitse Seltsi (ELKS) nimekirja. Praktilist elu tundval Aadul oli aga selge, et ELKS-i poolt tuleb ainult nimi, aga mitte materiaalset toetust.
Ja vist kulgesid asjad nii, et kohustused viisid kokku Märjamaa külanõukogu esimehe Leida Viipsi ja keskkonnaminister Heino Tederi. Viipsi viinud Tederi Sillaotsale ning minister „pannud õla alla”.
Kaugelt juhtimine on nii, nagu see on. Keegi peab olema ka koha peal. Ja koha peal on see kõige õigem – perekond Kusminid. Juba siis, kui sai hakatud Aaduga suhtlema, mainis ta aeg-ajalt ikka Jüri Kusminit, kes teda tehnika osas aitavat ning nõu andvat.
Lääne-Harjumaa metskonna metsaülema ametis olev Jürgen Kusmin on kokku kogunud Aleksei Parnabase artiklid ja Sillaotsa talumuuseumi poolt on need trükitud kogumikena. Maie Kusmin on muuseumi hoolikas perenaine ja giid.
