8.8 C
Rapla
Reede, 24 sept. 2021

Loomade talvise söögilaua päästis ilus sügis

Kuigi mitmel loomakasvatajal tuli mulluse põuase suve järel üle hulga aastate loomasööta talvevaruks juurde osta, päästis hullemast olukorrast välja ilus sügis.

„Suve keskpaik oli väga masendav ja muserdav,” tunnistab Kehtna vallas Saksa külas asuva Lepiku farmi peremees Kaupo Kauri, „aga sügis leevendas olukorra. Hilissügisel veel rohi kasvas, oktoobris sai silo teha.” Nüüd võib ta kinnitada, et tema sadakonnast lüpsilehmast ja peaaegu teisest samapaljust noorloomast koosnev kari saab kevadeni kenasti söönuks.
Sama võib öelda ka Rapla vallas Raka külas asuva Sunda talu peremees Üllar Müts, kellel vajab laudas ninaesist 55 lüpsilehma ja 60 noorlooma. Temal tuli aga juurde osta ligi kolmandik söödast. Üle 20 aasta talu pidanud Müts tõdeb, et ta esimene kord üldse oma mäletamist mööda ostis talveks heina ja silo. Sunda talu kasutab ligikaudu 200 hektarit maad ning vaid kümme-viisteist protsenti sellest on vilja all, ülejäänud on rohumaad. Tänu sellele on õnnestunud seni alati põhisööt ise kasvatada. Kuna häid karjamaid leidub ka lauda lähedal, käivad Sunda talu lehmad suviti õues. Tänavu tuli neil aga suurem osa aega sees olla, sest karjamaalt polnud midagi võtta, kuna rohukasv oli kuivaga sedavõrd nigel.
Õues käivad ka Lepiku talu loomad ning tegid seda kuigipalju ka möödunud põuasuvel, kuna talu saab lisatoetust loomade heaolu meetmest, mis kohustab loomi suvel karjatama. Kauri tõdeb aga, et seekord käisid lehmad eeskätt jalutamas, süüa tuli laudas iga päev lisaks anda.
Müts räägib, et mõnevõrra parandas Sunda talu põldudel olukorda see, et nad teevad seal viljavaheldust, kasvatavad vaheldumisi vilja ja heintaimi. „Iga aasta uuendame rohumaid, muidu oleks ikka väga hapu olnud,” tunnistab mees. Karja vähendamisele ta vaatamata keerulisele olukorrale siiski ei mõelnud. „See pole lahendus,” ütleb ta kindlalt.
Lepiku talu kasutada on 160 hektarit rohumaad, teravilja nad ei kasvata, seega jõusööda ostab talu alati lisaks sisse, seekord tuli aga pisut ka heina lisaks osta. „Söödapakkujaid turul ikka on. Saab juurde osta kui vaja, muidugi suuremate karjade ja kogustega on see keerulisem,” ütleb Kauri. Mullune suvi näitas Kaurile ka seda, et olukord võib olla piirkonniti väga erinev. Mõnest põllust käib vihmasabin üle, teisale ei jõua. Õhukese mullakihiga kõrgemad paepealsed põllud kippusid tõsiselt ära kõrbema, madalamal ja niiskemal maal samas rohi siiski kasvas. Samuti on osa heintaimi põuakindlamad kui teised, näiteks talub lutsern kuivust päris hästi, aitab kuivemat aega üle elada, koges Kauri.

Mahedast tuli loobuda

Kehtna vallas Ohekatku külas Männiku talus piimalambaid pidavad Priit ja Kaisa Tähe kartsid suvel vahepeal isegi seda, et tuleb karja söödapuuduse tõttu vähendada. Nii kaugele asi siiski ei läinud, ent neil tuli siiski loobuda mahetootmisest. Põhjus oli selles, et piimalambad vajavad väga kvaliteetset sööta ja mahedana seda Eesti turul lihtsalt piisavalt ei leidu. Või siis läheks selle välismaalt ostmine nii kalliks, et ajaks tarbija jaoks hinna talumatult kõrgeks.
„Piimalammas ei ole kõige lihtsam loom kasvatada ja vajab suurel määral jõusööta juurde. Mahesertifikaadiga jõusööta on aga Eestis pakkuda väga vähe ja väga kehva kvaliteediga. Kui ise ei kasvata, on õnnemäng, kas saad või ei, ja lõpuks kannatavad loomad, kui ei saa piisavat kogust piisava kvaliteediga sööta,” räägib Kaisa Tähe. Ta ei välista siiski mahedale tagasiminekut, kui olukord paraneb, sest rohumaad on neil endiselt mahedad.
Põuase suve tarkus Männiku talu pererahva jaoks oli see, et tuleb söödavarumiseks oma tehnika soetada ja ise teha. Nimelt sügise poole, kui rohi hakkas lõpuks kasvama, polnud enam tehnikat kusagilt võtta, sest kõik olid oma põldudel sellega ametis.
„Veel jätkuvalt ostame sööta juurde, aga tõenäoliselt saame talve üle elatud,” ütleb Tähe. „Olen kuulnud, et ka teised loomakasvatajad on saanud selle kriitilise koguse kätte, et loomad ületalve pidada, ei ole kuulnud, et keegi kombinaati viiks loomi söödapuuduse pärast.”
Paraku peab perenaine tõdema, et sisseostetud sööt ei osutunud kuigi kvaliteetseks. Näiteks on osa silo hallitanud, ei ole korralikult fermenteerunud. Ta kahtlustab, et mõned söödatootjad kasutasid ära olukorda, kus loomakasvatajad olid hädas, ja paiskasid turule ebakvaliteetset sööta.
Samuti teeb sel aastal muret sööda väga kallis hind. „Loodan, et söödahinnad sama kõrgeks ei jää, kui järgneb normaalne aasta. Kuigi Eestis kipub nii olema, et kui korra kõrgeks lähevad, siis jäävad,” ütleb naine muiates.
Kaisa Tähel on loomadega töötamise kogemus ka Saksamaalt. Nõnda peab ta ebaloomulikuks siinset olukorda, kus loomakasvatajad peavad tingimata ise sööta kasvatama, kuna turult ei pruugi piisavalt head saada. Ka Männiku talul polnud alguses kavas ise kasvatada, aga ei jäänud muud üle. Saksamaal oli sööt samuti kallis, aga praegu on see samas hinnas kui Eestis või isegi veidi odavam, põllumajandustoetused on samas kõrgemad, võrdleb Tähe. Ja sööda kvaliteet on seal parem.
Samuti tunneb Kaisa Tähe Eestis puudust ühistulisest tegevusest. Näiteks Saksamaal oli väiketaludel tehnika sageli mitme peale. „Miks peab väiketalunik kogu masinapargi ostma?” imestab ta.
„Aga me oleme ise selle tee valinud, et peame piimalambatalu ja teeme seda Eestis, mitte Saksamaal, seega peab hakkama saama,” nendib naine.
Lüpsilambaid on Männiku talus praegu 45 ja maad kasutada 25 hektarit. Lambakasvatusega alustasid nad 2016. aasta suvel.

Kolmas niide ja mais

Suurfarmi Kaiu LT juhatuse liige Margus Muld hindab ettevõtte sellesuvise söödavarumise piisavalt heaks. Ta tunnistab siiski, et suvel oli tal vahepeal tõsine hirm nahas, nagu ka paljudel teistel, ja seda mitte üksnes Eestis, vaid mitmel pool Euroopas. Murehääli heinasaagi üle kostis nii Saksamaalt kui ka Soomest. Nüüdseks on need siiski vaibunud ja paistab, et kõik on leidnud lahenduse, märgib Muld.
Kaiu LT-s oli esimene niide päris hea ja nad said plaanitud silotonnid kätte. Teine niide see-eest oli põua tõttu hästi kehv. Kolmas niide tuli aga juba väga hea, samuti kasvas sel suvel kenasti mais, sest maisile kuumus sobis. „Hirm oli suur küll, kui teist niidet nägime, aga kolmas niide ja mais päästsid,” räägib Muld.
Kaiu LT kasvatab ise rohusööda, heina, põhu, maisi, osa teraviljast. Sisse ostavad nad teramaisi, rapsikoogi, soja. Kaiu LT-s on 680 lüpsilehma ja toodangutase on seal ligikaudu 43 liitrit looma kohta, samas kui Eestis tavaliseks keskmiseks peetakse 30 liitrit.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised