15.7 C
Rapla
Esmaspäev, 27 juuni 2022
spot_img

Rebeka Grossfürst leidis tänu Kaitseliidule enesekindluse

Aasta alguses valiti üheksandat korda aasta kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat, kus ka Raplamaal olid oma nominendid väljas. Rapla maleva nominent oli Rebeka Grossfürst, Kehtnas üles kasvanud ja seal elav noor naine, kes oma igapäevaelus on hoopiski Tallinna keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja.
Kuigi Rebeka peab ennast introverdiks, kes väga nalja ei tee, tõestas intervjuu temaga, et tegelikult on ta väga naerusuine ja avatud inimene.

Mille eest sind täpsemalt aasta kaitseliitlase tiitlile nomineeriti?
Ega ma ka täpselt tea, millised on need kriteeriumid, mille järgi valitakse. Ma tean, et seal on ajaline kriteerium, kui kaua sa pead liige olema. Kuna ma olen hästi aktiivselt käinud õppustel, kõigest osa võtnud, ju siis selle eest. Kuigi on ka väga palju sellist, mida ma veel ei ole teinud. Ma ise ei oodanud seda, et nii vara tuleb selline tunnustus.

Mida sa näiteks ei ole üldse teinud?
Näiteks spordivõistlustel osalenud. Ja noorte õpetamine ning nendega tegelemine on ka minust mööda läinud.

Mis ajast sa Kaitseliidus tegev oled ja kuidas sa selleni jõudsid?
Astusin Kaitseliitu aastal 2015. Ma mäletan, et mul tekkis keskkoolis kunagi huvi riigikaitse vastu, patriotism hakkas välja lööma. Siis ma isegi korra mõtlesin kaitseväkke astuda, kuid mul olid siis seljaprobleemid ja mõningane ebakindlus, et ma ei saa hakkama. Nii et see aina nihkus ja kusagilt tuli siis see Kaitseliit. Et kui kaitsevägi jääb ära, siis lähen sinna. Kuid seda lükkasin ma ka pikalt edasi, mõeldes, et kuidas ma lähen, ma ju ei oska, ei saa hakkama. Seal on ju mehed suuremas osas ja kuidas ma lähen naisterahvana, pole relvagi käes hoidnud.
Punkti i-le pani see, kui üks mu sõber astus Kaitseliitu 2013. aastal. Mõtlesin, et kui tema läks, siis lähen mina ka. Käisin temalt avaldust tehes veel soovitaja allkirja küsimas. Ja siis lubasin talle, et ühel päeval olen parem kui tema (naerab).

Ja nüüd oled parem temast? Nominendiks sind ju esitati.
Selles suhtes küll, kuid tema on ikkagi auastmelt kõrgem ja jõudnud kaugemale.

Mis su auaste on?
Hetkel olen kapral, üks kriips. Aga mul on nüüd läbitud nooremallohvitseride kursus Kaitseliidus (NAKkl). Selle läbisin eelmine aasta. Nüüd on vaja teha praktika ja siis saan nooremseersandiks. Siis tuleb teine kriips juurde.

Kui sa Kaitseliitu astusid, mis oli sinu jaoks kõige raskem?
Oligi see ebakindlus ja hirm, kuna kõik olid ju mehed. Kui läksin esimest korda laskma, ei olnud meil veel sõduri baaskursust olnud. Meile anti relvad kätte laos ja minust mõlemal pool hakati kohe relvi lahti võtma. Mina lihtsalt seisin relv käes, mõtlesin, et mida ma tegema pean. Aga mind hakati kohe õpetama ja järgmisel korral sain peaaegu kõrvalise abita hakkama. Laskmine läks hästi ja siis tekkis juba julgus, et midagi ma ikka oskan.
Esimestel õppustel lootsin alati, et seal oleks mõni naine veel. See üksindus meeste keskel – siis tunned, et sa ei oska midagi. Aga ajaga on see ära kadunud. Saad aru, et inimesed ongi erineval tasemel. Kui käidki kord aastas õppusel, siis unustadki palju ära. Kõik on sõbralikud ja enam ei ole seda, et peab mõni naine veel olema, saab meeste keskel ka väga edukalt hakkama.
Tegelikult Kaitseliidus naisi ikka on, ei pea neid ühe käe sõrmedel üles lugema.

Mis praegu sinu jaoks kõige raskem tundub?
Kõige raskem on minek. Kui juba kohapeal olla, siis ei ole raske. Kuna ma töötan arvuti taga, istun iga päev üheksast viieni, on metsaminek hästi hea rutiinist väljaminek. Kui sa seal oled, siis on see nii tore, et ei tahagi koju minna, mõtled, et võiks iga päev seda teha. Aga see minek… Eriti praegu, kui oled soojas toas, mõnus on olla ja siis tuleb reede õhtu, pakid oma raske koti kokku ja lähed. Mõtled, et issand, kus ma üldse öösel magan, kas keegi ikka ahju kütab, külm on ja märg on.

Mul on kodutütre ajast meeles need minekud, alati sai liiga palju asju kaasa.
See on mul ajaga ära kadunud. Alguses oli ka, et külm on ju, ma võtan selle kampsuni, selle fliisi ja selle ja selle ja selle… Nüüd olen sellega harjunud, tean, et asi ei ole nii hull, oskan juba planeerida. See NAK, mis ma eelmine aasta läbisin, andis väga tugeva teadmise, kuidas pakkida oma kotti ja mida on vaja, mida mitte. Esimesed õppused oli küll selline ülepakkimine. Magama minnes kuhjasid endale mitu kampsunit selga, siis oli palav, higistasid ja siis hakkaski külm. Nüüd aga juba tead, et ei tohi end ülepakkida öösel.
Ebakindlust, et lähed ja mõtled, et ma ju ei oska, on ka vähemaks jäänud. Tegin ju NAK-i ära, nii et nüüd peaks ma olema see, kes oskab juhendada ja juhtida mehi lahingus. „Orkaanil” ma käisingi tegemas ühte osa praktikast, siis sai juba rünnakule mindud mingil määral minu juhtimise all.

Mis on su jaoks meeldivaim osa Kaitseliidus käies?
Ma arvan, et seltskond, need inimesed, kes seal käivad. Rutiinist väljaminek on tore, saad jälle metsa ja nii mõnus on. Koju tulles küll asjad seisavad nädal aega nurgas, enne kui hakkad neid lahti pakkima, ühe asja päevas tõstad kuhugi ära. Just see väljasolek, mil sa ei mõtle kodustele asjadele, ei mõtle tööle, oledki konkreetses hetkes, keskendud sellele, mis seal toimub… Teatud aja tagant mõjub see hästi positiivselt.

Kui tihti õppused on, korra kuus?
Suuremaid õppusi on ikka vähem, 3-4 aasta jooksul. Kuid malev teeb ise väikemaid, päevaseid õppusi. Pluss Kaitseliidu kool korraldab ka mittesõjalisi õppusi. Näiteks instruktorikursus ja juhtimine praktikas, kus ma käinud olen. Nii et ei ole ainult see, et panen vormi selga ja lähen metsa müttama, vaid Kaitseliidu koolis istudki klassis ja õpid.

Kui palju kasu on Kaitseliidus omandatud oskustest igapäevaelus?
Oleneb oskustest. Tänu Kaitseliidu laskursanitari ja rühmaparameediku kursustele olen saanud palju meditsiinialaseid teadmisi. Meditsiin on ju igatahes kasulik. Tööl pandi mind ka siis meditsiini eest vastutajaks tänu sellele. Võib-olla pole olulised mitte ainult need oskused, vaid see enesekindlus, mis sa saad. Mina näiteks olen seda kindlust juurde saanud, et ma tean ja oskan. See on oluline, vähemalt minu jaoks. Mõni ehk läheb ja ongi kohe enesekindel ja teeb ära. Minul läks hästi kaua aega, et ma üldse julgeks minna.
Ja kui ma nüüd olen läinud, saan ma aru, et mul on see kõik enda sees olemas, lihtsalt tuleb minna ja teha. Kaitseliidu koolis on näiteks avaliku esinemise kursus, et lähedki ja õpid esinemisoskust, mis on igapäevaselt kasulik oskus. Ja see juhtimine praktikas arendab juhtimisoskust üleüldiselt, mitte ainult metsas.

Kuidas su pere ja lähedased sellesse suhtuvad, et sa Kaitseliidus oled?
Ma kasvatan last üksi, selles mõttes oli alguses mure, kuhu ma tema panen. Lapsel on aga hea meel, et saab vanaema, vanaisa või vanatädi juurde vahel. Isa on kriitilisem, kirtsutab nina, tema ei saa üldse aru, mis selle asja mõte on, vabatahtlikult ja niisama, midagi selle eest ju ei saa. Aga samas on see hobi nagu iga teine. Et jääda mõistuse juurde, peab sul olema midagi, mis sind rutiinist välja viib. Ja see pole ju iga nädalavahetus.
Kui oli NAK ja rohkem käimist, siis oli küll tunne, et kodus ei jõua midagi teha. Muidu ma ei leia, et see segaks midagi. Tuled metsast tagasi, oled puhanud, värske, näed asju teise pilguga ja oled lapse vastu leebem.

Räägi natukene ka sellest, mis sa igapäevatööna teed, see on ju hoopis teine teema sul.
Igapäevatöös olen pearaamatukoguhoidja Tallinna keskraamatukogus. Istun üheksast viieni arvuti taga – numbrid, statistika, kokkuvõtted. Kui võrrelda Kaitseliidu metsaskäimistega, siis jah, 100% hoopis teine teema.

Kuidas selle valdkonnani jõudsid?
Pärast keskkooli tuli midagi õppima minna. Tahtsin tegelikult matemaatikat õppida, kuid jäi puudu julgusest ja mõtlesin, et mis ma selle matemaatikaga pihta hakkan. Läksin infoteadust õppima, kuna infoühiskond ju. Kooli koduleht ka ütles, et see on selline universaalne ala, mida õppida, igalpool tuleb kasuks. Raamatukogu praktika oli kohustuslik osa. Tegin selle praktika ära ja läksin alguses raamatukokku vabatahtlikuna, siis tuli tööpakkumine ja nii ma sinna jõudnud olen. Nüüd saab juba üheksa aastat täis raamatukogutööd.
Ma olen töötlusosakonnas, lugejatega kokku ei puutu. Kui on õppused, siis saan töölt ilusti varem ära ja tagasi tulles uuritakse, kuidas läks.

Kas sul on peale Kaitseliidu veel mingeid hobisid?
Selliseid hobisid ei ole, mille jaoks kuhugi minema peab. Kodus teen käsitööd – heegeldan, koon, tikin. Loen loomulikult hästi palju. Rongiga käin tööl, siis loen või teen käsitööd. Suvel meeldib aiamaal tegutseda. Selles mõttes tüüpilised naisterahva tegevused.

Kas sul Kaitseliidus mingeid ekstreemseid olukordi on ette tulnud?
Ei ole (naerab). Eks väikseid asju, mille üle ise naerame, on ikka olnud. Näiteks meil oli üks õppus, kus tuli korraldus veoka peale ronida ja sõitma hakata. Alguses öeldi mulle, et ma ei pea minema, kuid siis öeldi, et pean. Jooksin täisvarustuses sinna autokasti, jäin kõige äärde istuma. Sõitsime natuke maad ja siis tuli ootamatult käsk, et nüüd tuleb jalastuda ehk kähku välja saada. Kogu aeg aga korrutatakse seda, et sa ei tohiks autokastist välja hüpata, see on ohtlik. Aga kuna see tuli nii ootamatult ja kõik see mees hüppas kastis püsti ja mina seal kõige ääres, siis ma ikka hüppasin sealt välja.
Sain kohe aru, et ma ei jaksa end enam püsti lükata ja et mitte sinna käpuli kukkuda, jooksis mul peas pilt, kuidas filmides tehakse üleõla kukerpall ja siis püsti. Ja ma siis tegin ka mingi kukerpalli ja lõpetasin kraavis kõhuli. Keegi tagant tuli, tõmbas mu püsti, endal oli nii piinlik (naerab). Selliseid olukordi ikka on, kuid neid tuleb vältida.
Ma näiteks tean, et orienteerumine on minu nõrk külg, eriti pimedas. Nii et kui me pimedas liigume metsas, siis mina ei saa üldse aru, kus me oleme. Need mõned korrad, kus oleme pidanud pimedas metsas orienteeruma, sätin end targalt kuhugi keskele, ütlen, et mina ei juhi. Kui keegi küsib, kus me oleme, siis suurem osa ajast pole mul aimugi ja osutan kellelegi teisele, et tema ehk teab. Selliseid olukordi ma hetkel pigem väldin, kus ma tean, et ma niikuinii hakkama ei saa.

Orienteerumine on su nõrk külg, aga mida sa oma tugevuseks pead?
Tugev külg ongi ilmselt meditsiin, kuhu ma olen määratud. Alguses ma küll üldse ei tahtnud minna sinna, nüüd olen aru saanud, et see on täiega minu teema. Olen leidnud, et võiks õppima minna õeks, aga see nõuab jällegi aega, täisajaga töö kõrvalt seda ei õpi. Eks ole näha, mis tulevik toob. Meditsiin on nõrk külg Kaitseliidus üleüldiselt, kuna seda väga läbi ei tehta. Ma loodan, et ühel päeval saan ma rolli mängida meditsiinialaste teadmiste paremaks muutmise juures.
Praegu olen ka vahel oma mõtteid avaldanud, kommenteerinud, mida peaks teisiti tegema. Eesmärk on võtta see veel rohkem oma teemaks ja üritan kaasa rääkida ja mõjutada, et seda õppustel rohkem läbi tehtaks ja harjutataks. Kui on paus õppuste ajal, siis olen käinud jagude juures ja õpetanud neile meditsiini.

Kui peaks tulema sõjaline olukord, siis sa oled kindlasti meditsiini peal?
Jah. Spetsmeditsiiniinimesi on tegelikult vähe. Kui on valida, kas sa lähed meditsiini või kuulipilduja peale, siis kuulipilduja on atraktiivsem.

Kui palju sa Kaitseliidus olles näed ja tajud seda, et võib tekkida sõjaline olukord?
Loodame küll, et seda kunagi ei juhtu, kuid olukord maailmas on selline, nagu ta on. Kui loed uudiseid, siis vahel on ikka päris kole tunne. Kui see olukord tekib, siis muidugi tuleb minna, selleks ma ju Kaitseliidus olen. Ma olen 100% patrioot ja oma kodumaa nimel valmis võitlema. Tean küll ka neid, kes on tulnud Kaitseliitu, teevad oma baaskursuse ära, saavad varustuse ja rohkem sa neid ei näe. Kui küsid neilt, mida nad teevad, kui lahinguks läheb, siis nende vastus on, et lähevad minema. Minu jaoks on see mõistatus. Miks sa siis üldse tuled, kui sa ei panusta?
Mina läksingi Kaitseliitu selle jaoks, et kui kunagi tekib olukord, siis ma olen kohe eesliinis valmis. Kuna olen kaitseväekohustuslasena arvele võetud, on mul kohustus minna. Kui sa oled lihtsalt kaitseliitlane, siis sul kohustust ei ole, sest sa oled vabatahtlik.
Ma olen õppustel mõelnud ka, et tahaks metsas kauem olla. Kui on suurõppused, Kevadtorm ja Siil, siis ma tunnen seda õiget metsaelu. Sellepärast ma mõtlengi, et oleks pidanud ikka kaitseväkke omal ajal minema.

Nüüd enam ei saa?
Ikka saab, kaitseväes otsitakse meditsiiniinimesi päris palju. Aga kui sa oled kaitseväes, siis sa oledki metsas nädal aega jutti. Kuhu ma siis lapse panen? Nii et see on tulevikumuusika. Kuid vahel vaatan neid töökuulutusi ja mõtlen, et see oleks ju nii äge. Saaks veel rohkem teha ja olla süsteemis sees. Aga naisterahvana päris kõike ikka ei saa, mida tahad, tuleb leida need tasakaalupunktid. Ma olen Kaitseliiduga väga rahul, et ikkagi saan käia, kuhugi panustada, õppida ja areneda.

spot_img
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised