Eesti võrkpallinaiskond sai eelmisel nädalal hakkama ajaloolise saavutusega. Esmakordselt tagati pääs Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, mis peetakse 23. augustist 8. septembrini 2019. Turniiri viivad läbi neli riiki – Poola, Ungari, Slovakkia ja Türgi.
Raplamaa jaoks teeb selle sündmuse oluliseks see, et naiskonnas on mitmeid Kohila võrkpalliklubi taustaga mängijaid ning üks neist – Kertu Laak – on Kohilas üles kasvanud ning seal ka võrkpallimänguga alustanud.
Laupäeval, 12. jaanuaril peeti Kohila spordihoones Kohila Talvekarika turniir, mis oli pühendatud Kohila võrkpalliklubi 20. aastapäevale. Seal olid kohal kaks Eesti koondise mängijat, Kertu Laak ja Julija Mõnnakmäe, mõlemad endised Kohila mängijad. Mõlemad olid terve hommiku vältel nõutud kujud – kõigepealt tuli vastu võtta õnnitlusi ja lillekimpe ning seejärel avanes huvilistel võimalus nendega koos pilti teha. Seda võimalust kasutati hoolega.
Raplamaa Sõnumitel õnnestus mõlema mängijaga laua taha istuda ja paar küsimust esitada.
Kindlustasite koha Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril. Kas see oli ühe suure unistuse täitumine?
Julija Mõnnakmäe: Kindlasti. Oma koondisekarjääri alguses ei osanud sellest isegi unistada. Mida lähemale see võimalus tuli, seda suuremaks läks soov sinna pääseda. Julgen öelda, et see on karjääri tipphetk nii minu kui ka Kertu jaoks.
Kertu Laak: Jah, kindlasti.
Kas juba enne Tartus peetud mängu Rootsi vastu oli tunne, et see eesmärk saab täidetud?
JM: Murdepunkt tekkis suvel pärast kodumängu Tšehhi vastu, kui võitsime 3:2. See andis suure tõuke, et meil on reaalne edasi saada. Meie alagrupp oli võrdne ja midagi oodata sealt ei osanud. Pärast Tšehhi võitmist teadsime, et kaks võidetavat mängu on veel ees.
KL: Pluss veel see, et nii Soome kui ka Tšehhi vastu olime 2:0 ees. Väga vähe jäi puudu, et oleksime finaalturniirikoha juba varem kindlustanud. Need mängud andsid ka jõudu juurde.
Lisaks edasipääsule saavutasite ka alagrupivõidu. Oli see eesmärk omaette?
JM: Siiamaani kõlab uskumatult, kui keegi ütleb, et me saavutasime alagrupivõidu. Meie esimene emotsioon pärast võitu Soome üle oli see, et me jõudsime EM-ile. Kõigil olid emotsioonid muidugi laes, kui pärast hotelli tagasi sõitsime. Alles siis ütles keegi, et kuule, me võitsime alagrupi ju. Eesmärk omaette see ei olnud, aga kindlasti on see suur boonus.
Kas selline edu hooaja keskel lisab motivatsiooni ka koduklubi eest pingutada?
KL: Kindlasti. Teame, et suured mängud on ees ootamas ja nüüd on igal treeningul ja mängul ka klubi eest rohkem motivatsiooni pingutada.
Kertu, sa ise mängid Soome liigas LP Salo Viesti eest. Kas Soome koosseisus oli sulle ka tuttavaid mängijaid?
KL: Peaaegu kõik olid tuttavad.
JM: Isegi mina tunnen kõiki nende mängijaid. Oleme nende vastu nii palju mänginud. Eriti siis, kui klubiga Soome liigas mängisime. Ja nüüd mängivad mitmed meie omad Soomes.
KL: See oli, jah, nagu vanade sõprade kohtumine.
Aga võistkonnakaaslasi LP Salo Viestist oli ka?
KL: Üks oli, libero. Siis oli teada, kellele servida ei tohi.
Kas nüüd juba kipuvad mõtted finaalturniiri mängudele?
KL: Mitte eriti. Pigem keskendume klubihooajale. Pärast seda tuleb Euroopa hõbeliiga. Emotsioonid on küll praegu Euroopa meistrivõistluste peal, aga pikalt sellele mõtlema jääda ei saa.
JM: Võtame ühe asja korraga. Ajakirjanikud küsisid kohe meie käest, kas oskame aimata, mis meid finaalturniiril ees ootab. Ega me ole selle peale mõelnud. Nüüd lähevad tüdrukud tagasi oma klubidesse ja seal on oma eesmärgid. Me ei tea isegi oma alagruppi veel.
Mis on Eesti koondise juures see, mis kõige rohkem kaasa aitas selle eesmärgi saavutamisele?
JM: Meie punt. See võistkond on väga kokku kasvanud. Nooremad on väga ilusti sisse sulandunud. Meil on ühtne võistkond. See emotsioon annab väga suure tõuke.
Te olete mõlemad endised Kohila mängijad. Kui palju olete jõudnud Kohila käekäiku sel hooajal jälgida?
JM: Mina olen küll jälginud, sest mängin TÜ/Bigbanki naiskonnas ja Kohila vastu tuleb hooaja jooksul ikka mängida.
KL: Kui mängud toimuvad, siis tulemusi ikka jälgin. Paljud minu sõbrannad mängivad siinsamas Kohilas ja hoian neile pöialt.
