Hageri tähistas hiljuti 110 aasta möödumist esimese eestikeelse kooli asutamisest ning sel puhul on ka Hageri muuseumis avatud näitus, kus vaatamiseks üleval asjad, mis pärinevad Hageri koolist.
Näitusel tabab pilk esmalt erinevaid õpikuid. Nende hulgas on matemaatika, füüsika, keemia, muusika, eesti, vene, saksa ja inglise keele õpikud. Lugemike seast leiab ilmselt nii mõnigi vanem näitusekülastaja üles ka õpiku, millega isegi kooliteed alustas. Kuid nooremaidki võib tabada nostalgiahoog, kuna mõni õpik pärineb ka 1990-ndatest.
Kõige vanem õpik näitusel on aga vene grammatika õpik aastast 1876. Sellel on kunagise omaniku nimigi sees. Nimeliste kooliraamatute seast võib leida ka näiteks kirikuõpetaja tütrele Elsbeth Thomsonile kuulunud inglise keele õpiku.
„Vanim eksponaat näitusel on aga “tahvelarvuti”, st kiltkiviplaat puuraamis, mida õpilased kandsid kooli kaasa ja millele kirjutati krihvliga,” ütles Virve Õunapuu. Olulised eksponaadid on tema hinnangul ka Hageri koolist pärit õpilaste laud, näitlikud õppevahendid, kaardid-plakatid-tabelid, tunnistused, diplomid, klassipäevikud jm.
Omaette vaatamisväärsus ongi kunagised klassitunnistused. Enamik eksponaate pärineb muuseumi oma kogudest, aga tunnistuste seas on ka neid, mis alles pärast näituse avamist teiste hulka on jõudnud. Huvitav on vaadata, milliseid aineid kunagi on õpetatud, näiteks trigonomeetria, astronoomia, arvutustehnika, masinkiri, tootmise alused, planeerimine ja kirjavahetus. Enamasti on hinded tunnistustel keskpärased, aga teiste hulgas leidub ka tunnistus, kus on ainult viied. Ja see tunnistus kuulus tänasele Kohila perearstile.
Seintelt vaatavad vastu plakatid, kus teemaks näiteks kartulisortide võrdluskatse ja vaated sellest, kuidas muinasaeg meie kandis välja võis näha. Samuti on üles riputatud käsitööna valminud rahvuslike motiividega kaunid rätikud.
Üks põnevam eksponaat näitusel on Hageri kooli kroonikaraamat aastast 1963-64, kus võib leida nii tundide kava, toimunud üritused kui ka põnevamad juhtumised. Näha on, et selle raamatuga on vaeva nähtud. See paneb mõtted liikuma suunas, et selliseid paberil kroonikaid peaks tänaselgi päeval koostama. Paljudel klassidel on küll oma veebipäevikud, kuid hoopis teine asi on katsuda albumit, mis on just tollel ajahetkel koostatud ja kirjutatud. Ja täiesti hämmastav on see, kui kauni käekirjaga varem kirjutatud on, ei anna võrreldagi paljude tänaste kooliõpilaste “arstikäekirjadega”.
Veel enne, kui näituselt lahkusin, tuli sinna kohalik proua, kes sõnas, et tal on kodus alles ema Hageri kooli tunnistus aastast 1926. Küsimusele, miks ta seda näitusele ei toonud, vastas ta: “Aga keegi pole ju küsinud.” Ehk tasuks enda käes olevaid huvitavamaid eksponaate ise muuseumile pakkuda. Näitus jääb avatuks maikuu keskpaigani, mil toimub ajalookonverents ja kooli vilistlaste päev.