Kuidas turundada Raplamaad?

Raplamaa turunduskontseptsioon võiks olla humoorikas vaade loomingulisele maapiirkonnale, kuhu tasub tulla palverännule.

Raplamaa Omavalitsuste Liidu ees on ülesanne luua Raplamaale uus maine- ja turundusstrateegia. Küsisin tänases lehenumbris kajastamist leidnud Raplamaaga seotud loojatelt, millise märgi või idee ümber võiks nende arvates Raplamaa turunduskontseptsioon koonduda.

Muusik ja režissöör Hardi Volmer: „Põnev ajalugu, palju nutikaid inimesi ja puhas loodus. Selline maa-õhk-vesi tüüpi rõõmurakett! Tegelikult tahab üks suur mainekujundus ikka halastamatut nuputamist. Muide, oma isaliini pidi põlvnen ma Raplamaalt. Vanaisa sündis Kuusiku mõisas.”

Filmimees ja karikaturist Heiki Ernits: „Eks ikka ehe loodus annab tõmmet. Raplamaal on mitmeid looduskaitsealasid, Varbola linnus meenub ja Paluküla Hiiemägi, millest on ka meedias juttu olnud, et on huvilisi, kes sooviks sinna kaasaegse tõstukitega suusamäe rajada. Aga kui juba sellele kohale andagi selline identiteet, et see on pühakoht… vanaaja “pühakoda”, siis võikski seda selles suunas edasi arendada ja turundada. Äkki mõni võimekas inimene leiab sealt need “õiged erilise väega kohad” ja kuidagi tähistab need, siis arvan küll, et paljud hakkavad sinna “palverännakuid” ette võtma.
Inimesed on ikka tahtnud osa saada millestki üleloomulikust. Eks see on natuke nagu meditsiinis tuntud platseebo efekt – usud ja aitabki. Ja mitte teha sellest mingit segu tänapäevasest spordikeskusest ja muistse aja pühakojast. Meenuvad vägisi endise aja kirikud, mis muudeti spordisaalideks. Võib-olla just selline püha koha meeleolu tõmbaks sinna ka inimesi mujalt Eestist – Otepäält ei tuleks sinna suusatama küll keegi.
Mina Raplamaa vaatamisväärtusi niiväga ei tea. Seal on mitmed korda tehtud mõisad ja veski… sood ja rabad ja paksud metsad, aga näe – Paluküla Hiiemäge ma juba tean, küllaltki tänu nendele vaidlustele, mis meedia kaudu on avalikuks saanud. Kui 5000 aasta pärast kõik jää on sulanud, siis veetase tõuseb 62 meetrit ja Paluküla mägi oleks vist ainus asi, mis enne Haanjamaad saarena vetemöllust välja paistab. Nii et tasub sinna panustada.
Raplamaa inimene olen ma veidi, kuna lõpetasin kunagi Kohila keskkooli (gümnaasiumi). Samal ajal ma elasin Kurtnas, mis on Harjumaal.”

Helilooja ja koorijuht Pärt Uusberg: „Minu jaoks on kahtlemata teatav unistus, et Raplast peegelduks eelkõige vaimsust. Et Raplat teataks kui kirgast kultuurikantsi (muusika, teater, luule, pärimus…). Kui mina õppisin Rapla ühisgümnaasiumis, oli minu meelest kooli õhk kuidagi vaimne ja samas selline muhe; palju sai nalja ja valdav oli mõneti selline absurdihuumor, mis on ka Eesti rahva seas hiljem tuntuks saanud näiteks Märt Avandi “Tujurikkuja” sketšides (minu meelest nii mõnedki neist ei erine üleliia sellest, mida viljeletakse näiteks Riinimanda kooride Saaremaa suvelaagrites, kust muuhulgas minu teada ka Märt oma esimesed lavakogemused ammutas).
Tänase päevani on nii, et kui ei ole üle pika aja naerda saanud, piisab, kui kohtuda mõne Riinimanda vilistlasega ja vahetada paar mõtet mis tahes teemadel ja tuju läheb paremaks. Samuti peegeldub minu jaoks vägagi inimlikult minu Rapla-aja maailmavaade minu venna Uku autorilavastustes, mille huumor on mulle sügavalt hingelähedane.
Minu arvates oleks tore, kui Rapla suudaks tajuda end heas mõttes eneseirooniliselt ja mitte end üleliia tõsiselt võtta, seejuures sisimas endast sügavalt hoolides! Et sellisele muhedale, maitsekale huumorile võiks ehk hoopis selle strateegia luua. Läbi huumoriprisma oleks võimalik ehk ka kõike omavahel ühendada; kasvõi näiteks koorilaulu ja korvpalli.”

Näitleja ja muusik Märt Avandi: „Oi seda ma küll ei oska öelda, selle jaoks peab olema Rap­las elanud. Mina ei ole Raplas elanud üle kahekümne aasta, Rapla kodu mul enam ei ole. Sellist asja peaks küsima Urvelt ja Valtrilt (Uusberg – toim.) või Margus Mikomäelt, sellistelt inimestelt, kes on pidevalt Rapla eluga kursis. Mina võin siin küll midagi udutada, aga sellel pole mitte mingisugust mõtet.”

Filmi-, kunsti- ja teatrimees Valter Uusberg: „Mind on hoidnud viimasel ajal üleval sinu Raplamaa arengukonverentsist kirjutatud artikkel, kust ma leidsin, et maapiirkonna arengu juurde tuuakse järsku mõiste “hips­ter”. See, mida meie peaksime siit teistele välja näitama ja ka iseendale tõestama, on see, et me oleme maapiirkond ja maapiirkonna kõrval on linnapiirkond. Hipster on linnaline eluvorm ja kui hipster tuleb maale, siis ta käitub siin nagu hipster. See on eelkõige mugavuskäitumine.
See maapiirkond Raplamaa võiks otsida oma identiteeti maalisest olemisest ja proovida seda turundada.
Me võiksime müüa midagi, milles ei oleks nii palju mugavust, ja sellega silma paista. See on üks meie ressurss.”

Kunstnik Kairi Orgusaar: „Mul on alati väga raske suruda asju kitsastesse raamidesse. Võtta midagi välja – kirjandus, kunst, sport, muusika vms – ja öelda, et nüüd see. Mulle tundub, et see üldine tugevus erinevatel aladel ja nende inimeste väärtustamine, kes seda loovad, ja nende tegutsemisele kaasaaitamine on see, mis toimib, aga kas ka loosungina, ma ei tea. Head mainet ei anna kuidagi välja mõelda, see on pideva töö tulemus. Kõik see, mis on hästi tehtud, loob seda ja annab ka põhjust siiakanti tulla.”