Ilmselgelt oli üks esimesi asju, mis inimese arengule hoo sisse andis, oma kätega asjade valmistamine. Kui valmis esimene terava servaga kivist kirves või taimsest kiust nöör, oli juba olemas oskus, mida sai oma järeltulijaile edasi õpetada.
Iga põlvkond leiutas omalt poolt midagi juurde ja eluks vajalike oskuste hulk kasvas. Need käsitööoskused olid seotud otseselt igapäeva eluga – toitumise ja riietumisega, ehitamise ja küttimisega. Aastatuhandeid on käsitööoskusi edasi antud põlvest põlve. Keegi oskajam on õpetanud nooremaid ja algajaid. Nii võiks küll öelda, et käsitööringid on kõige vastupidavamad vaimse kultuuripärandi ilmingud.
Käsitööringide sisu ja vorm on aegade jooksul muutunud, põhimõte on ikka samaks jäänud – kogukonna inimestele uute oskuste edasiandmine. Õpetajaks keegi oma või ka kaugemalt tulnud, selles valdkonnas kogenum tegija või meister. Eesmärk, et kogukonna elu ja ellujäämise väljavaated oleksid paremad.
Eestlastel kui talurahval on perenaiseoskuste tase olnud oluliselt seotud talu edenemisega. Samas on Eesti Rahva Muuseumis mitme kirivöö, pottmütsi või käise juures kirje, et selle on valmistanud külast mõni saunanaine. Näiteks Raela külas on elanud Mütsi Leenu, kes valmistanud paljudele pottmütse ja vöösid. Käsitööoskus oli ka vaesema, maata rahva äraelamisallikas.
Eestis alustasid suuremad organiseeritud käsitööringid 20. sajandi alguses, kui peaaegu kõikjale loodi kodumajanduskoole ja perenaiste seltse. Eelduseks oli aga see, et ärkamisajal olid mõned atsakamad ja jõukamad naised saanud ise kodumajanduslikku haridust Peterburis, Saksamaal või Soomes ja oma oskusi edasi andnud.
Nii loodi 1910. aastal Liplapi Aiatöö ja Majapidamisekool Mulgimaal ja 1911 Raadil Sahkapuu Põllutöö ja Majapidamiskool Mari Raamoti juhtimisel. Nendest koolidest tuli palju õpetajaid, kes kogu Eestimaal oma teadmisi edasi andma suundusid.
Vabariigi ajal loodud kohalikest perenaiste seltsidest kujunesid Eesti elu edendamise rakukesed. Õpiti kõike, mida moodsas talus paremini toime tulekuks vaja läks: tervislikku toitumist, loomade, aia ja lastega hakkamasaamist, aga ka peenemaid kudumisi ja muid tehnikaid ja moodsate õmblusmasinatega õmblemist. Kõikide teemade kohta anti välja ka ajakirju ja raamatuid, aga ikka olid naised valmis kokku tulema ja koos jutu ja kohvitassi kõrval käsitööd tegema. Facebooki ei olnud ja uudised levisid endiselt kirikuukse juures ja seltsis teiste naistega kokku saades.
Oma lapsepõlvest, sügavast nõukaajast mäletan, et ema käis kokandusringis. Kui keskkoolis käisin (90-ndate alguses), tuli moodi pajuvitstest korvide punumine. Meiegi korjasime pajuoksi ja keetsime ja koorisime neid.
Igal ajastul on oma teemad ja moed – makrameest ja kudumisest portselanimaali ja küünalde või paberikunstini välja.
Raplamaal on käsitööringe päris mitmes külas ja alevikus. Ja päris palju lapsi, noori ja ka vanemaid daame saavad oma vaba aega kasulikult ja harivalt veeta. Teemasid on väga palju: keraamika, korvipunumine, paberist kaardid ja karbid jm, tavapärased tikkimised ja kudumised vahelduvad moodsate ja mööduvate teemadega. Juhendajatega rääkides tuleb välja, et jah, osalejad soovivad muidugi teha seda käsitööd, mis parajasti moodne on (mis levivad internetis ja ajakirjades), populaarsed on teemad rahvakunstist, sealhulgas rahvariietega seotud oskused, aga ka lihtsad kudumisvõtted, sõrmikud, sallid ja sokikannad.
Üks teema hooaja lõikes on keraamikaringides, teised meie ringid vahetavad teemasid, nii nagu osalejate soovid ja vajadused tekivad ja nagu juhendaja oskused võimaldavad. Meie juhendajad on enamasti nii tublid, et otsivad materjale ja õpivad ise uusi tehnikaid, et oma ringitunde põnevamaks muuta.
Enam kui kindel on see, et käsitööringi põhiteemadele sekundeerivad alati ka muud teemad, mida koos arutades tihti uusi teadmisi või lihtsalt teistega maailma asju arutades oma mõtetelegi uue suuna või kinnituse saad.
Käsitööring on üks ütlemata puhas ja teraapiline kooskäimise vorm. Tänapäeva tehislikus ja nutiseadmetega üleküllastunud maailmas soovitan igati osaleda aeg-ajalt mõnes ringis. Lisaks valminud esemele või omandatud oskusele saab ühiste huvidega kaaslaste abil ka oma igapäevasele elule uut energiat juurde lisada.
Käsitööringist koju tulles oled alati positiivne ja rõõmus – seega tänapäeva pereemale igati vajalik meeleseisund, et oma peret tervena hoida.
Tänapäeval ei ole meil elus püsimiseks vaja käsitööringis käia ja õppida kuduma, korve punuma, niplispitsi tegema või tikkima. Siiski toimivad meil käsitööringid ka täna, kui pere ellujäämine ei sõltu pereema õmblusoskusest või pereisa ehituskunstist. Mis on siis põhjus, miks saadakse kokku ja soovitakse koos õppida? Küsisin seda mõnelt käsitööringi juhendajalt ja osalejalt.
Mis innustab teid käsitööringi juhendama?
Asta Juurust: Mind innustab see, et kohalikud naised tahavad koos käia. Igalühel on küll oma huvid, üks koob kirivöid, teine heegeldab. Meie üks liige õpib ise rahvuslikku käsitööd ja toob oma koolitöid kaasa, see avardab ka teiste silmaringi ja annab teadmisi. Nii on huvitav ja põnev, saab uusi teadmisi. Ja nii kuuleb ka kohalikke uudiseid, mida kodus omaette olles ju ei kuule.
Küllike Kehtnast: Minu jaoks tuli ringi juhendamise idee ennekõike sellest, et mul endal puudus seltskond, kellega ühiseid huve jagada. Soovisin enda ümber koondada inimesi, kellega mõned korrad kuus argielust välja astuda ja meeldivalt aega veeta ning ühistest hobidest rääkida ja loomulikult oma kätega midagi uut luua. Samuti oli eesmärk tekitada ka mitteoskajates huvi kudumise vastu. Meie ringis leidis nii mõnigi naine sellega omale uue hobi. Ei ole midagi meeldivamat, kui saad oma oskusi teistele edasi anda ja näha uutest oskustest tulnud rõõmu.
Katrin Kabalast: Kõige suurem rõõm on koostegemise ja kooskäimise rõõm. Mulle meeldib juhendada, õpetada midagi uut. Ja õppida sealjuures ka ise uut juurde ning nakatada teisi käsitööpisikuga.
Piret Kohilast: Käsitööringi juhendamine on mulle nii töö kui ka hobi. Tavaliselt on käsitööringi tulevad naised toredad ja toredas seltskonnas koos käsitööd teha on lõõgastav. Käsitööringi juhendamine on aga ka oma mugavustsoonist väljaastumine – pean otsima teemasid, mida osalejad soovivad õppida, ja ette valmistama, aga samas on see hariv ja huvitav.
Eve Märjamaalt: Meie oleme tegutsenud Wäega Wärgi nime all 9 aastat ja korraldanud käsitööringi ja suviseid laagreid väga erinevate teemadega. Tehtule mõeldes võib julgelt tõdeda, et oleme hakkama saanud pärimuskultuuri hoidmise ja edendamisega oma kodukohas ja kaugemal. Ja teavad ju kõik, et annad käsitööle sõrme, haarab see käest ja peast ja lõpuks võtab su hinge. See kõik innustab ja paneb suuremalt unistama.
Miks aga osalejad käsitööringist osa võtavad?
Piibe: Osalen hea seltskonna pärast ja iga uus oskus tekitab mõnusa rahulolutunde.
Piret: No ikka tuleb oma esiemade tarkusi elus hoida ja edasi kanda. Õpin praegu rahvarõivaid valmistama. Kui mina need näpunäited ja oskused omandan meistri käe all, siis saan ma neid edasi anda oma lastele ja tulevikus võib-olla lastelastele. Ja pealegi on käsitööringis väga tore olla. Saad n-ö omasugustega kokku ja saab vahetult kontakti teadjamate inimestega.
Ave: Mina käin käsitööringis, et mitte üksi kodus teleka ees magada. Leidsin oma niši keraamikas. Ning tuleb välja, et mul on neid asju ka kõiki vaja, mida me keraamikaringis koos teeme.
Taimi: Käsitööringi tegemistest võtan osa ikka sellepärast, et saada uusi teadmisi, mida üksi ei suuda õppida. Väga oluline on ka see, et saan teiste inimestega suhelda.
Piret: Sellepärast, et tahan endale ise rahvariideid teha. Olen emotsionaalselt väga seotud Hageri külaga, kus veetsin lapsepõlves ja nooruses väga palju aega vanaemaga ja mu ema on sealt pärit. Juured ja ka nende näitamine on tähtsad. Suvel lähen laulupeole, sealgi on hea olla rahvariietes. Ja see on seotud ka mu eriala, eesti filoloogiaga – või vastupidi, sellepärast olen eesti filoloog. Juba lapsepõlves uurisin suguvõsa ajalugu jms. Ja veel üks huvitav külg: kui seni olin harjunud vaid pliiatsit või hiirt käes hoidma, siis nüüd on imepärane teha kätega ka midagi muud. Rahvariiete tegemine on suur kunst ja on imeline võimalus seda õppida.
Kaie: Käisin Kehtnas käsitööringis. Teemad olid huvitavad: rahvuslikud mustrid silmuskudumises, lapiline kude, sõrmikute kudumine, kahe vardaga sokkide kudumine jne. Mulle meeldis juhendaja Annega silmast silma õppimine ja see ring koos tegevusega oli nagu magustoit igapäevases elus, mis polnud hoopiski käsitööga seotud.
