Kui Raplas loodi kultuurinõukoda, avaldasid käsitöölised esimesel koosolekul soovi, et nemad tahavad näha, mida teised käsitöölised teevad. Kohila koolituskeskuse kangaklassi õpetaja Piret Kuutok pakkus kohe välja, et tulgu käsitöölised Kohilasse külla.
Nii läksimegi nõukoja esinaise Anne Ummalase juhtimisel Kohila koolituskeskusesse ja Kovanäpseli majja, et teada saada, mismoodi seal tegutsetakse.
Kovanäpseli maja tegemistest on Raplamaa Sõnumites olnud pikemalt juttu eelmise aasta 3. mai lehes, nii et väga pikalt maja tekkelool ja tegemistel seekord ei peatuks. Nii nagu esimesel külastusel, jäi Kovanäpseli majast mulje, et tegemist on äärmiselt sooja ja toreda majaga, kus on hea kasvõi niisama istuda. Ka seekord suure seltskonna keskel oli seal ütlemata hea olla. Majal on mitu funktsiooni, peale selle, et seal tegutsevad mitmed ringid ja saab käsitööd teha, on seal ka väike pood, mis müüb Hageri kihelkonna käsitööliste kaupa. Koht toimib ka valla infopunktina.
Kohalike käsitööliste jaoks on Kovanäpsel üks väga tänuväärne paik. Kovanäpseli seltsi eestvedaja Esne Ernits sõnas, et kui ikka mingit võtet ei oska, tasub sammud nende juurde seada. Seal kas osatakse kohe õpetada või viiakse õige meistriga kokku.
Ringidena käivad Kovanäpselis koos tikkijad, niplispitsi tegijad ja pühapäeviti on kuduklubi, mis on eeskätt suunatud noortele emadele.
Arutleti selle üle, et kuigi internetist saab tänapäeval väga palju õpetusi kätte, on materjali tunnetus midagi sellist, mida sealt ei saa. Meenutati seda, kuidas omal ajal koolis käsitööd õpiti ja kuidas see tihtipeale üldse ei meeldinud. Nüüdsel ajal on aga materjalid palju paremad, nii et lausa lust on teha.
Küsimuse peale, miks Kovanäpselis olevad prouad koos armastavad käia, käsitööringi teha, kuigi saaks kodus omaette ka kududa, kõlas esimese vastusena, et ringis käimine annab võimaluse suhelda. Paljud käijad on eakamad, kes vajavad just sellist suhtlust, noored käivad aga rohkem õpihimust. Ja eks noortele annab see ka võimaluse korraks kodunt välja saada ja võtta aeg iseendale. Samuti on ring koht, kus saab kogemusi vahetada ja üksteist õpetada. Innustab ka soov teha midagi sellist, mida teistel ei ole.
Käsitöö üldse, aga eriti niplispitsi tegemine on suur stressimaandaja, torkad nõela padjasse ja tunned, kuidas pinged kaovad. Niplajate seltskond on küll väike, kuid käijad on väga kindlad ja neil on suur soov teha. Soov on kohati nii suur, et nagu üks 75-aastane proua oli öelnud – las olla see koristamine, tema läheb parem niplama.
Avatud suhtlus tootja ja poe vahel
Kovanäpselist suundusime Tohisoole Kohila koolituskeskusesse. Seal näitas Piret Kuutok Vaiba-Liinedest esmalt õmblusklassi, mis küll seoses gümnaasiumiõpilaste ümberpaigutamisega Tohisoole on saanud varasemast väiksemad ruumid.
Kangaklassis istudes sõnas Anne Ummalas, et kuigi tal oli enne kohtumist tunne, et vaadatakse ühte toredat maja, siis teist toredat maja, räägitakse natukene juttu ja minnakse koju, kujunes saatuse tahtel õhtust korralik loengupäev.
Esmalt sai sõna Väärt Raplamaa Toote poe esindaja Rikka Toman. Kuigi MTÜ ajalugu on olnud kirju, juhib seda Rikka sõnul nüüd neljaliikmeline uus juhatus, “kes on täis tahtmist ja hakkamist tutvustada Raplamaa käsitööd Eestis ja ehk ka maailmas. Oleme üsna ambitsioonikad”. Kuid selleks, et maailma vallutada, on poele vajalikud omanäolised ja huvitavad tootjad. Rikka küsimus, kuidas pood saab käsitöölistele kasulik olla, tekitas ootamatuse tõttu vaikusehetke. Kuid küsimusi jagus käsitöölistel küllaga. Näiteks taheti teada, millistel tingimustel tooteid poodi tuua.
Rikka sõnul tahab praegune juhatus tootjatega dialoogi pidada ja kuulata nende ettepanekuid, kuidas poodi paremaks muuta. Selle tarbeks hakatakse pidama tootjatega koos teeõhtuid. Juba see avatud suhtlemine ja riiulimaksu kaotamine on käivet viimase aastaga poole võrra suurendanud.
Kui suudetakse ellu viia kõik need plaanid, mis uuel juhatusel on, saab aasta pärast rääkida veelgi paremast müügist.
Kutsestandardi vajalikkusest
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu kutsekomisjoni esimees Maret Lehis oli samuti käsitöölistega kohtuma tulnud. Intervjuud temaga võib lugeda seekordsest Käsitöölase numbrist, kuid jutuajamise käigus räägiti ka neil teemadel, millest intervjuus juttu ei ole.
Kutsestandardid on nüüdseks uuendatud ja esimesed eksamid nende põhjal tulevad mööblirestauraatoritele, seppadele ja kangakudujatele. Ära on muudetud ka see süsteem, et viies tase oli varem tähtajaline. Kangakuduja ju ei kaota oma oskusi, kui ta pool aastat kangast ei koo. Lehis lisaski, et oskused ära ei kao, neid saab ainult juurde tulla. Seitsmendale tasemele jõudnud käsitöömeistritest saavad aga koolitajad ja valdkonna arendajad, keda praegu on veel ääretult vähe.
Statistika selle kohta, kui palju on käsitööettevõtteid või käsitööst elatuvaid inimesi, on puudulik. Alustava käsitööettevõtte äriregistrisse kandmisel tekitab näiteks probleeme sobiva EMTAK-i koodi leidmine ning sellest tulenevalt ei kajastu andmed õigesti. On suur hulk inimesi, kes valmistavad käsitöötooteid hooajalise põhitöö kõrvalt, luues nii oma ettevõttes lisandväärtust – näiteks talupidajad ja maaturismiettevõtjad. Samuti töötab palju väga heade käsitööoskustega meistreid asutustes, kus nad statistiliselt välja ei paista, ilma nende tööta aga hakkama ei saa: teatrid, muuseumid, raamatukogud jne.
2019. aastaks on käsitöövaldkonnani jõudnud OSKA uuring, mille abil analüüsitakse Eesti majanduse arenguks vajalike oskuste ja tööjõu vajadust. Uuringu läbiviimiseks on Kutsekoja juures moodustatud eksperdikogu ning tulemused ilmuvad loodetavasti aasta lõpuks.
Lehis sõnas, et vajadus koolitatud käsitööliste järele on tegelikult olemas. Tegemist ei ole pelgalt hobiharidusega – kutseõppeasutused õpetavad välja väga häid meistreid, koolitajaid ja väikeettevõtjaid. Nii kutseõppe kui ka kõrgema taseme meistriõppe aluseks on kutsestandardid. Käsitöös on alavaldkondi palju, nende oskuste mahud varieeruvad ning erinevaid materjale ja tehnikaid on võimalik ka omavahel kombineerida. Seetõttu on kutsestandardid koostatud nendele suurematele valdkondadele, mille puhul nähakse, et õppe lõppedes on võimalik õpitu abil elatist teenida.
Räägiti ka natuke käsitöö õpetamisest koolides. Kuni põhikoolini on käsitöö kooliprogrammis olemas, kuid gümnaasiumiosas enam mitte. Olenevalt koolist on võimalik küll teha käsitööga seotud uurimistööd ja õpilasfirmat ning oleks tore, kui käsitööõpetajad noori rohkem sellele suunaks.
