Vabariigi aastapäev on juba aastaid tekitanud minus vastandlikke emotsioone. See on päev, kui ühtäkki hakkavad kõik patriootideks, lehvitatakse sinimustvalgeid lippe, süüakse kiluvõileibu ja räägitakse meie kultuuri püsimajäämisest. Aga kus on need inimesed kogu ülejäänud aasta?
Üheltpoolt saan sellest aru, ka mind tabab neil päevil meeleliigutus ja ma olen isamaalistele teemadele rohkem aldis. Samas paneb see äkitsi lõkkele löönud rahvuslus mind muigama. (Tegelen ise pärimuskultuuriga aasta ringi ja argipäevadel pole inimesed selle teema suhtes sugugi nii altid.)
Rahvuslusele ja patriotismile on tulnud viimastel aastatel ka veider mekk juurde. On poliitilisi jõude, kes on justkui rahvustunde okupeerinud ja see ei ole enam kogukonda liitev tunne, vaid vastupidi, lahutav – on justkui meie ja nemad, omad ja võõrad.
Pean siinkohal oluliseks rõhutada, et see pärimuskultuuri ja traditsioonide hoidmise vaimsus, millesse mina usun (ja millest ka alljärgnevalt juttu tuleb), on erinev sellest lippudega lehvitavast ja lõugavast mentaliteedist, mida oleme ühe erakonna pooldajate esituses näinud.
Mina usun sellesse mõtteviisi, mida esindab Viljandi pärimusmuusika festival ja mis kätkeb endas meie oma traditsioonide, pärandi ja juurte hoidmist, tundmist ja taaselustamist, aga ka uudishimu ja lugupidavat suhtumist teiste rahvaste traditsiooni ja kultuuri.
Juurteta kultuuripuu
See, et me oleme niivõrd haavatavad ja tundlikud ning tajume teistes kultuurides ja rahvastes endale ohtu, tuleneb minu arvates sellest, et meil on poolik kultuuriline minapilt. Mida ma selle all silmas pean?
Mina kujutan meie kultuuri ette kui tammepuud, mille juured on meie minevik, pärand ja traditsioonid. Puu tüvi on meie tänapäev ühes meie elava koorilaulu ja rahvatantsu traditsiooniga. Selle puu võra, latv ja tõrud on aga tulevikumuusika ja meie kultuuri nüüdisaegsemad väljendusvormid.
Kui ma aga vaatan seda, kuidas me oma kultuurilugu räägime, on mul tunne, et alustame justkui poole pealt. Alustame rahvuslikust ärkamisajast, omariikluse loomisest, Lydia Koidulast ja esimestest laulupidudest. Ent ka 2000 aastat enne seda oli meil kultuur. Meil oli väga kirju ja mitmekihiline suuline kultuur eesotsas regilaulu, loodususu ja kindakirjadega. (Need on vaid üksikud märksõnad.)
Kui alustame oma loo rääkimist omariikluse loomisest, lõikame ära osa meie juurtest ja tükikese meie kultuurilisest minapildist. Sisuliselt jääb meie kultuuripuu juurteta.
Paljud inimesed on mulle öelnud, et minu mure pärimuse pärast on liialt eksalteeritud. „Kunagi varem ei ole läinud meie pärimusel nii hästi kui praegu. Pärimusmuusika on ju nii popp,” on selline tavaline argument.
„Kui meil on nii hästi, siis äkki laulad mulle ühe regilaulu või ütled mõne oma kodukandist üles kirjutatud vanasõna või mõistatuse. Vahest tead hoopis mõnd kohapärimuslugu oma kodukandi maastike kohta või tead mõnd pärimustantsu või laulumängu?” küsin vastu. See paneb enamasti inimesi pilku maha lööma ja nentima, et ega väga ei tea.
Seejuures ei arva ma, et kõik inimesed peaksid olema folkloristid, aga nii nagu teame Eesti hümni sõnu, trikoloori värve ja olulisemaid riigipühi, peaksime tundma ka mõnd põhilisemat suulise pärandi vormi. See peaks olema põhimõtteliselt meie kultuurilise emakeele osa.
Mäletan hästi, et konverentsil „Vaimne kultuuripärand Raplamaal” küsis Rahvakultuuri Keskuse vaimse kultuuripärandi osakonna juhataja Leelo oma ettekande ajal publiku käest, kas nad teavad mõnda Raplamaalt üles kirjutatud vanasõna. Saali tekkis piinlik vaikus. (Ma kohe sihilikult ei tahtnud esimesena püsti karata, vaid hoidsin targu end tagasi.) Kuna saalist vastust ei tulnud, ma ikka ütlesin, et minu lemmik Raplamaa vanasõna on: „Parem leib taskus kui sulg kübara külges.” (Vigala)
Ka haritud põlvkonnad ei tunne pärandit
Veljo Tormis on oma essees „Rahvalaul ja meie” kirjutanud: „Julgen väita, et viimase sajandi haritud põlvkonnad regivärsilist rahvalaulu praktiliselt ei tunne või siis teavad seda pealiskaudselt.” Tormis kõneleb regilaulust, aga mina laiendaksin selle mõtte kogu meie suulisele pärandile, mida nii meie haritud kui ka vähem haritud põlvkonnad ei tunne. Samas essees ütleb Tormis, et puudujäägid rahvalaulu propageerimisel on nii suured, et peab vajalikuks nende kõrvaldamisele pühendada kogu oma energia. „See on mu kohus. Pean seda praegusel hetkel ühiskonnale tähtsamaks kui enda loomingut,” kirjutas Tormis.
Miks me oma pärandit ei tunne ja meil on tekkinud oma esivanemate pärandi suhtes häbi- ja kohmetustunne, on omaette pikem jutt. Selle pained ulatuvad ärkamisaega, kui meie rahval oli omariikluse rajamisel vajadus Euroopale (eelkõige sakslastele) näidata, et ka eestlased võivad olla kultuuriinimesed. Et aga seesama paine meid tänaseni painab, on meie eneste süü. Tuleks endalt ausalt küsida, miks ma oma esivanemate pärandit häbenen?
Mäletan üht tulist vestlust Rapla maakonna kultuuritöötajatega, kes ütlesid mulle, et see pärimusliku jaanipäeva jutt on tore küll, aga meie rahvas ei taha seda. Samasugust umbusku olen kohanud teistegi ametnike seas. Ent usun, et pigem on küsimus otsustajate enda ebakindluses, kohmetuses ja valehäbis, mitte niivõrd rahvas. Kui asi on kenasti läbi mõeldud ja seostatud, on pärimusel oma koht ka kõige pidulikumatel sündmustel.
Veljo Tormis kirjutab: „Isiklikest kogemustest tean, et regilaulu kaasalaulmine ei lähe tüütuks, vaid vastupidi tekitab hasarti ja mõnu, sisemist rõõmu ja vajadust selleks. Rahvas laulab hea meelega kaasa, täiesti vabalt, sundimatult. Seda nii rahvamajas, üliõpilaste ringis, teadlaste maja õhtul või koorijuhtide konverentsil. Kõik osavõtjad lihtsalt tunnevad, et laulda on lõbus ja kerge. Keegi nagu pole ainult selle peale tulnud!”
Ma olen seda nii mitmel korral kirjutanud, et mõjun ka iseendale juba leierkastina, aga tegelikult on just meie suulises pärimuses, meie rahvaluule arhiivi talletatud 1,5 miljonis leheküljes Eesti tõeline nokia, mille ümber tuleks oma identiteet ja bränd kujundada. Meie regilaul on tõepoolest ainukordne nähtus kogu maailma kultuuriruumis.
Seejuures ei ole ma sugugi seda meelt, et peaksime iga päev pasteldes labajalasammul ringi tatsama. Pigem olen ma seda usku, mida väljendab Valdur Mikita öeldu, et peaksime oma soome-ugri šamaanidele andma kätte nutitelefonid. Sama mõtteviisi kannab ansambel Trad.Attack!, kes kasutab meie arhailist pärandit, ent paneb selle ultramoodsasse kastmesse. (Ja brändib Eestit kogu maailmas.)
Pärandile tuleks anda uut elu ja väljundit. Seejuures on aga paratamatu, et kõigepealt peaks sellesse ise oma nina sisse pistma. Peaks toimuma põhimõtteline arusaama muutus, et me võtaks oma pärandi üldtunnustatud kultuuripilti. Et me ei mõtleks sellest lihtsalt kui mingist toredast sussisahistamisest, vaid väga olulisest ja tuumakast osast meie kultuuris ja tunneksime selle üle uhkust. Kuniks me pole aga oma valehäbi, üleolekut või kohmetustunnet pärimuse osas endas ületanud, ongi meie kultuuriline minapilt poolik, sest juurteta puu ei kasva.
Meie oma loomislugu
Selleks, et meie kultuurilist minapilti tervikuks saada, tuleks meil hakata jutustama oma lugu õigest punktist, mitte poole pealt. Kindlasti mõtlete, mis see õige punkt siis on?
Igal loodusrahval, igal põlisrahval on oma maailmaloomismüüt. Iga inimene on kuulnud lugu sellest, kuidas Jumal lõi seitsme päevaga maailma. Ent meil on ka oma loomismüüt, mis lühidalt kokkuvõetult räägib sellest, kuidas merest tõuseb loomislind, punub pesa, muneb munad ja haub välja pojad. Tema poegadest saavad taevakehad – päike, kuu ja maa. See on meie oma loomismüüt, mida teavad vähesed. (Olgu vahemärkusena öeldud, et loomislinnu motiiv on julgemate oletuste kohaselt kuni 45 000 aastat vana.) Sellest peaks meie kultuurilugu algama ja seda lugu peaks iga eestlane teadma.
Jõudes ringiga tagasi algusesse, peaksid poliitilised jõud, kes näevad praegu vaeva vastandumisega (ja ka kõik teised), suunama oma fookuse juurtele. Me peame kasvatama ja tugevdama oma juuri, sest ilma nendeta on meie kultuuriline minapilt poolik.
