spot_img
-4 C
Rapla
Teisipäev, 6 dets. 2022
spot_imgspot_img
ArtikkelKultuurilisa KUKITEMUKI. Tiina Adamson: teater on muutnud mind julgemaks ja avatumaks

Kultuurilisa KUKITEMUKI. Tiina Adamson: teater on muutnud mind julgemaks ja avatumaks

Mari Tammar

Tiina Adamson on Kohilast pärit neiu, kes pärast põhikooli lõpetamist läks õppima Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) teatriklassi. Pärast gümnaasiumi viis tee ta Georg Otsa nimelisse Tallinna muusikakooli õppima pop/jazz-laulu (ametlikult on eriala nimi rütmimuusika laul).

Ta kirjutab muusikat, käib vabakuulajana Tallinna Ülikooli kultuuriteaduse loengutel ning mängib NUKU teatri koguperelavastuses „Pollyanna”. Kohtume temaga kümmekond minutit pärast etendust NUKU teatri kohvikus.

„Pollyanna” etendus tuli välja 2017. aasta oktoobris. Kuidas see etendus on sinu jaoks muutunud?
Ma arvan, et kõige enam on muutunud minu mäng ja minu mõtlemine. Ma olen astunud rohkem hetke, et mitte muretseda, kuidas miski võib kellelegi paista või kes publikus on. Ma olen julgemaks muutunud ja hakanud rohkem hetkes teiste näitlejatega suhtlema. Varem ma olin rohkem kinni oma peas, nüüd olen rohkem oma peast väljas.

Mida Pollyanna tegelaskuju sulle õpetanud on?
Ühel etendusel oli tõesti niimoodi, et me olime seda lavastust mitu päeva järjest mänginud ja mõtlesin enne etendust, et mis nurga alt ma täna mängin, et iga etendus oleks uus. Mõtlesin välja selle, et täna mängin kõike selle nurga alt, et otsin igas stseenis ja igas olukorras parimat. Ja ma tegingi seda terve esimese vaatuse ja see andis mulle väga palju jõudu juurde, nagu mingi kanal läks lahti. Ma leidsingi seda parimat ja rõõmustasingi tolles hetkes koos publikuga.
Kui ma teise vaatuse lõpus lavalt ära tulin, nägin korraga ka oma elus ainult head ja mulle tundus, et kõik on läinudki nii hästi ja võrratult. Ja siis mõtlesin, et huvitav, kuidas ma varem pole niimoodi näinud, pole näinud head ka neis asjades, milles olen kahelnud. Siis sain aru, et see peab olema selle etenduse teene, sest ma olen järjest poolteist tundi otsinud head kõiges ja see mõtteharjumus jäi sisse.
Ma ei saa öelda, et ma kogu aeg suudaks niimoodi rõõmustada, see on ikkagi roll, aga seda on võimalik oma igapäevaelus rakendada. Ja ma rakendan seda kindlasti tänu sellele etendusele rohkem.
Üks asi, mis mul on veel külge jäänud, on selline füüsiline hüplemine. Seda tegin ükskord, kui mu sõbranna lõpetas ülikooli ja ma läksin teda aktusele õnnitlema. Hakkasin ta ees lilledega hüplema. Siis sain aru, et see on vist natuke kentsakas.
Mis on mind aidanud ja muutnud, on ka see trupp, kellega me koos mängime. Meil on väga hea sünergia, me toetame teineteist, meil on lava taga alati väga naljakas ja soe õhkkond. See on mind muutnud paremaks, toredamaks, avatumaks inimeseks.

See on esimene kord olla sul kutselises teatris kogu selle tööprotsessi sees. Kas teatri köögipool on sind millegagi üllatanud?
Mulle tundub, et see, mida me tegime VHK teatriklassis, on väga sarnane sellega, kuidas asju tehakse kutselises teatris. Need protsessid olid praktiliselt samasugused – materjali valimine, osade jaotamine, näidendi sündmuste ja tegelaste analüüsimine, et kes mida mõtleb; proovid proovisaalis, seejärel proovid suures saalis, kostüümide leidmine või valmistamine, läbimängud ja esietenduse pinge.
Mind on üllatanud see energia hulk, mida endast peab välja kiirgama. Ma ei tea, kas kõikide rollide puhul, aga selle rolli puhul kindlasti. See energeetiline alustuspunkt, millega lavale siseneda, peab olema juba väga kõrge ja endast tuleb lakkamatult kiirata. Mind on veel üllatanud hääleline ja füüsiline aspekt selle juures, kui füüsiline ja sportlik tegevus on näitlemine. Mind üllatas see, et siin suurel laval ei ole võimalust mitte anda endast kõike.

Kuidas sa sellesse rolli sattusid?
Mirko Rajas, nukuteatri praegune kunstiline juht, oli meie õpetaja VHK teatriklassis ja ma arvan, et sealt tekkis see kontakt ja usaldus, et seda rolli julgeti mulle pakkuda.

See roll nõuab ka musikaalsust.
Tegelikult see roll ei nõua nii väga musikaalsust, aga kuna lavastaja Mait Joorits ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres teadsid, et ma olen palju laulmist õppinud, kirjutaski Ardo mulle meelega raskemad laulud, et mul oleks, mida laulda, ja tal endal oleks huvitav.

Paar sammu tagasi astudes, mis pani sind langetama otsust asuda õppima VHK teatriklassi?
Minu jaoks on see natuke seletamatu asi, sest ükski teatri poole kalduv otsus pole mul olnud väga teadlik. See on pigem mingist rõõmust kareldud samm, et miks mitte, oleks ju lahe. Ma tegelikult tahtsin minna muusikaklassi ja õppida laulmist. Aga laulmist ei pakutud VHK muusikaharus. Siis mõtlesin minna keeleklassi, aga see ei tundunud nii lahe kui teatriklass ja siis üsna viimasel hetkel, kui ma täitsin internetiavaldust, mõtlesin, et miks mitte teatriklass. Ja panin oma esimeseks eelistuseks teatriklassi ja sain enda imestuseks sisse.
Samamoodi ka nende rollidega siin nukuteatris. Ma olin olnud teatrist natuke eemal, aga igatsesin seda väga, seda koostegemist ja teist reaalsust, mis tekib. Kui siis see rollipakkumine tuli, olin nii õnnelik. Korraks mõtlesin, et äkki ma ei peaks seda vastu võtma, sest professionaalse teatri laval on nii palju raskem – ja ongi palju raskem, aga ometi sain aru, et ma ei suuda ei öelda ja võtsin selle rolli vastu.
See ongi olnud päris pöörane teekond, see kaks aastat, sest ma olen selle aja jooksul väga palju arenenud ja õppinud nii enda kohta kui ka grupis töötamise kohta ning ka sellise sünergia kohta – kui vaba ja avatud võib teistega olla. Kui me trupiga hommikuti kokku saame, räägime ükskõik millest ja peaaegu kõigest. See on nii vaba ja tore ja vahva ja avardav tunne. See õhustik siin teatris ja vendlus on väga lahe.

Sa oled ka ise väga usin teatrikülastaja. Kuidas sa näed naiste rolli teatrimaastikul? Kas naistel on eesõigus või vastupidi pidev vajadus end kehtestada?
Ma ei tunne, et oleksin väga pädev sellele küsimusele vastama, sest olen mänginud ainult kahte rolli professionaalses teatris ja mitte väga palju sellel maastikul ringi käinud, aga oma kogemuse järgi ütleksin, et naisterahvas ei pea ennast oluliselt rohkem kehtestama kui meesterahvas – vähemalt siin teatris. Nii kaua kui oled õigel ajal kohal ja täidad oma ülesandeid, pole ma kohanud mingisugust eristavat suhtumist.

Millised on need lood, mis sind kõnetavad, kui sa ise käid teatrit vaatamas?
Mind kõnetab ikkagi klassika. Just selle inimeseks olemise valu ja iseenese südame avamise mõttes. See teema huvitab mind hetkel rohkem kui feminism või poliitika. Üks viimaseid lavastusi, mis mind väga kõnetas, oli Nüganeni “Kirsiaed”. Viimasel ajal on mind hakanud huvitama ka kreeka tragöödiad. Kunagi mõtlesin, et need on nii traagilised, nii õudsed, nii rusuvad, miks ma pean neid vaatama, aga nüüd seoses paari loenguga ülikoolis, kus me rääkisime kuningas Oidipusest ja kogu kreeka mütoloogiast, on mind hakanud see huvitama.
Tragöödias tehakse halbu otsuseid ja asju, mida ei peaks tegema ja seda saabki publikule näidata ja läbi elada ja jõuda selleni, et meil on võimalik teha teistsuguseid otsuseid ja mitte kunagi nii kaugele minna.

Tagasi tulles Pollyanna juurde. Sa mängid lastele, kuidas nad publikuna on?
On väga erinev publik siis, kui on peaaegu kõik lapsed ja kui on pooled täiskasvanud. Naerdakse erinevates kohtades. See on koguperelavastus ja siin on väga palju nalju, millest saavad aru täiskasvanud ja millest lapsed ei saagi aru. Lastel on jälle oma naljad.
Lastega on see äge, et nad on tohutult siiras publik. Vahel ma kuulen selles kohas, kus ma kukun puu otsast alla, kuidas mõned lapsed röögatavad, vahel ma kuulen, kuidas nad möirgavad naerda. Vahel, kui on raskesti kasvatatavate laste koolid, siis on raskem publikut kätte saada, sest publik sahistab palju ja siis peab endast rohkem kiirgama ja rohkem andma.

Milline on Mait Joorits lavastajana?
Väga soe, hooliv, arvestav. Mait Jooritsast sai minu sõber, ta ei jäänud ainult lavastajaks.

Kas see, et sa astud hommikul nukuteatrisse, on teinud sind ennast lapsemeelsemaks?
Vastupidi, see on mind teinud täiskasvanulikumaks, sest siin teatris on väga korralik distsipliin. Ma tunnen, et pean olema professionaalne, et siin ei ole kohta väga lapsemeelsetele. Tõsi – taastusproovides käib tohutu lollitamine ja naljategemine ja ka proovidevahelisel ajal, aga üldiselt ollakse NUKUs väga pühendunud.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused