7.4 C
Rapla
Esmaspäev, 25 okt. 2021

Peapiiskop: Eesti demograafiline probleem on ka kiriku probleem

Siim Jõgis

Eelmisel nädalal külastas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma Rapla Maarja-Mag­daleena kogudust. Peapiiskopi rolli on Viilma täitnud nüüd juba rohkem kui neli aastat. Sellesse ametisse ordineeriti ta 2015. aasta küünlapäeval. Sellest ajast saati on ta regulaarselt teinud visiite Eesti EELK kogudustesse. Nüüd jõudis peapiiskop Raplasse.

Visiidi käigus oli Urmas Viilma valmis andma intervjuu ka Raplamaa Sõnumitele. Jutuajamise käigus tulid teemaks nii EELK liikmeskonna vähenemine kui ka naiste rolli kasvamine kirikus. Samuti uurisime, missugune järelmõju on olnud paavst Franciscuse visiidil, kes külastas eelmise aasta sügisel Eestit ja pidas Vabaduse väljakul missa.

Härra Viilma, millised märksõnad seostuvad teile Rapla maakonnaga?
Eks need märksõnad seostuvad ikka kirikuga. Esimesena tuleb meelde minu kunagine õppejõud Evald Saag, kes on Raplasse maetud. Temal sai omal ajal külas käidud Raikkülas. Saag on värvikas isik, üks meie vaimulike ettevalmistuse alustalasid nii nõukogude perioodil kui ka üleminekuajal. Teiseks meenub mulle loomulikult Rapla kahe torniga kirik ning sealt edasi kirikumuusika festival, mille patroon ma olen, ning see on mind suviti Raplasse toonud.
Kui minna kirikukontekstist välja, siis on Raplast mitu tuntud muusikut pärit.

Te mainisite kirikumuusika festivali. Selle ürituse üle oleme siin Raplas loomulikult väga uhked. Kas te jätkate selle patroonina?
Kui mind 2015. aastal peapiiskopiks pühitseti, siis võtsid Mihkel Kukk ja Pille Lill minuga ühendust. Nad ütlesid, et alates Jaan Kiivitist on peapiiskop alati kirikumuusika festivali patroon olnud. Ma saan aru, et see ülesanne käib ametiga kaasas. Ma ei tee seda sugugi vastumeelselt, ikka hea meelega.

Lugesin Vikipeediast, et te olete olnud Vigalas hooldajaõpetaja. Mis roll on hooldajaõpetajal?
Jah, olin 11 aastat Pärnu-Jaagupis kirikuõpetaja. Pärnu-Jaagupi asub küll ühes ja Vigala teises maakonnas, aga kiriklikus mõttes on nad ühes praostkonnas. Kui ma olin Pärnu-Jaagupis õpetaja, lahkus Vigala koguduse õpetaja kohalt Tartu Ülikooli kutsel Kaido Soom. Sinna tuli noor vaimulikukandidaat Kristiina Jõgi, kes töötab seal tänaseni. Toona oli Kristiina Jõgi diakon ja üksinda ta koguduse juhtimise eest vastutada ei saanud. Kuna tegemist oli naaberkogudustega, olin ma seal hooldajaõpetaja. See periood kestis umbes aasta aega.

Olete te pärast seda veel Vigalas käinud?
Jah, mitmeid kordi. Kui mälu ei peta, hakkab Vigala kogudus sel sügisel tähistama 680. sünnipäeva. Sain sinna kutse ja praegustel andmetel olen sinna ka minemas.

Eelmise aasta sügisel tegi Rooma paavst visiidi Tallinnasse. Milline on teie hinnangul olnud selle sündmuse järelmõju?
Paavsti visiiti tuleks vaadelda mitmelt tasandilt. Praegu julgen öelda, et selle visiidi eelmõju oli tugevam kui järelmõju. Ei mäleta, et ühegi riigipea visiiti oleks hakatud kajastama nii pikalt ette. Järelmõju tuleb vaadata mitme nurga alt. Üks mõju on kirikute omavahelisele suhtlemisele, mis on Eestis väga hea. Paavsti visiit ainult kinnitas neid häid suhteid. Nüüd on küsimus, kuidas mõjutas paavsti visiit inimesi isiklikul tasandil, kellega ta Tallinnas kohtus. Ma arvan, et see mõju on pikaajaline. Miks ma seda väidan? Sest paavst Franciscuse visiidi eel hakati rääkima sellest, kui 1993. aastal käis Tallinnas paavst Johannes Paulus II. Ma arvan, et ka seekordsel visiidil on samamoodi pikaaegne mõju.

Seoses emakeelepäevaga. Ühe ohuna eesti keelele on välja toodud anglikaniseerumine. Kui suurt ohtu teie sellel eesti keelele näete?
Mul on kodus teismeline tütar, kes paratamatult veedab suure osa oma ajast ingliskeelses veebikeskkonnas. Kui ta ütleb mõne ingliskeelse termini, siis mina koos oma abikaasaga ütleme vastu, kuidas saaks seda eesti keeles öelda. Ma näen seda probleemi ja pean seda reaalseks teemaks. Tõsi, mind häirib, kui meediaajakirjanikud olukorras, kus nad saavad kujundada teatud suhtumist, lähevad lohakama keele teed. Mind vaevab sõna “okei”. See on väga levinud ja pigem võiks kasutada sõna “hüva”.

Veel üks küsimus emakeelepäeva taustal. Kui palju on teil aega raamatuid lugeda?
Nii ja naa. Minu ametist tulenevalt on aastas intensiivsemad ja vähem intensiivsed perioodid. Tihti olen välislähetustes. Nendel perioodidel pole mul aega kodus raamatuid lugeda, aga lennukis küll. Eelmisel nädalal lõpetasin kahe eesti kirjandusklassikasse kuuluva teose lugemise, mis olid väga vastandlikud ja minu emotsioonid nende suhtes ka. Need raamatud olid “Tõde ja õigus” 5. köide ja “Rehepapp”.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku üheks väljakutseks tundub olevat liikmeskonna vähenemine. Kõrvaltvaatajana tundub, et noored inimesed kogunevad pigem baptistlikes vabakogudustes. Kuidas teile tundub, kas liikmeskonna vähenemine on EELK jaoks väljakutse?
See on mitmekihiline teema. Julgen öelda, et kohalikul tasandil, näiteks Raplas, on õpetaja Mihkel Kuke sihtgrupiks mitte ainult koguduse liikmed, kes on teinud annetuse, vaid kõik kihelkonna inimesed. Sama lugu on ka Eesti mastaabis. Kui ma annan intervjuud, siis mitte ainult selleks, et koguduse liikmed seda loeksid. Kui ma pean vabariigi aastapäeval kõnet, siis ei mõtle ma kunagi, et räägin ainult nendele, kes on praegu kirikus. Auditoorium on tegelikult kõik, kes seda kuulevad.
Just arutasime kogudusemajas nähtamatu koguduse olemust. Internetist on võimalik Rapla kirikus toimuvaid jumalateenistusi otseülekandes kuulata. Kogu Eesti demograafiline probleem on ka kiriku probleem. Me peame jääma kohale seniks, kuni viimane inimene enam kirikus ei käi. Kui inimesed ei käi enam pühapäeval kirikus, siis tuleb vaadata, kas nad rahvamajas või koolimajas käivad. Kas poes käib rohkem inimesi? Tuleb vaadata, kas need tendentsid puudutavad ainult kirikut või on üldised.
Kirik on ajalooliselt olnud patriarhaalne. Kuidas teie suhtute sellesse, kui aina enam naisterahvaid soovib omandada kirikuõpetaja elukutset?
Suhtun sellesse kui normaalsesse protsessi. Eesti pluss on see, et meil on olnud normaalne areng. Meil ei ole kirikus feministlikku liikumist, kes esitaks nõudmisi. Oleme naisi pühitsenud kirikuõpetajateks alates 1967. aastast. Sügisel saab 52 aastat täis. Toon näite Taanist. Mõned aastad tagasi tähistati Taani kirikus seda hetke, kui saabus võrdsus. Mees- ja naisvaimulikke oli võrdselt. Üks inimene küsis selle peale, mida Taani kirik nüüd edasi teeb. Kogu vaimulike ettevalmistusprotsess oli üles ehitatud selliselt, et toetada naisi. Nüüd tuleb seda protsessi hakata pidurdama, sest vastasel korral läheb tasakaal paigast ära. Tekib tagurpidi diskrimineerimine. Kui küsida, kuidas ma suhtun sellesse, et naisvaimulikke tuleb juurde, siis vastan, et neutraalselt.

Kirikukalendris sai alguse paastuaeg. Kuidas teie seda peate?
Kui aus olla, siis suhteliselt igavalt. Olen loobunud liha söömisest ja alkoholi tarvitamisest. Tulen just kogudusemajast, kus oli kaetud rikkalik toidulaud ja seapraadi pakuti ka. Mul on hea meel, et suutsin kiusatusele vastu panna ja jätsin söömata. Lähtudes külalislahkuse printsiibist, oleksin võinud selle liha ka rahulikult ära süüa ja midagi halba ei oleks juhtunud. Küsimus on selles, kas me paastuajal paneme ennast proovile. Kas on mõni harjumus või toit, mis meid kontrollib? Üks asi, millest ma veel paastun, on Facebook. Mul on Peapiiskopi Facebooki lehekülg, millest ma paastun. Paastuaja eesmärk võiks olla see, et säästetud raha ei hoia puhkusereisiks, vaid näiteks annetan.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised