Reet Saar
25. märtsil 1949 viidi tuhanded Eestimaa pered oma kodudest ära ja saadeti küüdirongidega külmale maale. Ei lugenud see, kes oli noorusest nõrk või vanadusest vilets või hoopis viimaseid päevi lapseootel. Just nii läks Puumanni perega. Järgneva loo jutustas Marja Puumann, kes sündis 30. märtsil Kostroma oblastis Zarja linnas.
Ojapere küla (varem Vigala, praeguses Märjamaa vallas) Sepa talul oli umbes 50 ha maad ja rehepeksumasin. Varasematel aastatel olid palgal ka sulane ja tüdruk, küüditamise eel vaid oma pere tööjõud. 1941. a võeti osa maid ära, need anti Saksa ajal tagasi. Vene aja tulles võeti jälle tükke ära ja talu suurus jäi alla 30 ha. Peale pandi väga suured normid ja maksud. Isa Hans püüdis Haapsalus selle vastu ka protsessida, aga see ajas asja veel hullemaks. Lõpus tehti isa kulakuks ja kogu vara kirjutati üles.
Isa vend, onu Jaan oli kõva kaitseliitlane ja saanud ka Kaitseliidu Valge risti teenetemärgi. Ta viidi 1941. aastal koos naisega, kellega oli vaid aasta abielus olnud, sõnnikuveo ajal ära. Jaan lasti Sverdlovski laagris maha, naine oli 17 aastat Venemaal.
Midagi on toimumas
Märtsiküüditamise eelõhtul tuli naabripere isa Pärnust ja nägi, et Kesk-Vigalas on nii palju autosid koos. Ta tuli meile ja rääkis, et midagi on lahti. Hommikul vara tuldi meile järele. Isa jõudis välja lipsata ja teda kätte ei saadud. Ta varjas end ja hiljem teda taga ei otsitud.
Lapseootel ema jäi kolme lapsega küüditajate kätte. Vanem õde oli sündinud 1934. aastal, vennad 1936. ja 1938. aastal. Minu sünnini jäi veel viis päeva. Loeti ette, et olete igaveseks ajaks määratud asumisele. Ema jutu peale – kas te ei näe, mis olukorras ma olen –, vastati, et hea küll, teid jätame maha, aga lapsed viime ära. Ema sellega nõus polnud.
Naabrimees käsutati reega meie peret ära viima. Paanikaga kahmati kaasa vaid suvalised asjad. Kui ema hakkas sünnitama, võeti ta rongilt maha ja viidi haiglasse. Ema Marie sai oma lastega kokku alles juuni keskel, kaks ja pool kuud hiljem.
Ma olnud sündides väga väike, vaid 2,5 kilo, ka ema oli nõrk. Samal ajal oli haiglas ka üks küüditatud Läti naine. Emal varastati haiglas ära kott, kus tal olid mõned riided, aga ta ei saanud kellelegi kaevata ka, kui keelt ei oska. Meie 1901. aastal sündinud isa oli tsaariajal koolis käinud ja oskas vene keelt. 1911. a sündinud ema ei osanud minnes vene keelt ja ta ei õppinud keelt seal lõpuni ära. Vanem õde oskas mõne sõna rääkida, aga keeleoskamatus tekitas perele algul väga suuri raskusi.
Meie elupaigaks sai Novosibirski oblasti Kotškovski rajooni Bõstruhha küla. Tšulõmi raudteejaam oli umbes 80 km kaugusel, asjad pandi regede peale, inimesed pidid hakkama sealt jalgsi kohale kõndima.
Kohapeal oli selline elamine, mida meil pole loomadelgi. Algul pandi kahe pere üheksa inimest ühte majapugerikku kokku. Esimestel kuudel pererahvas raha ei küsinud, siis hakati nõudma, et ostke maja ära. Aga polnud sellist summat küüditatutelgi anda. Teine pere oli Madissood Martna valla Ehmja külast. Neil sündis 5. aprillil esimene tütar ja pereema koos imikuga jõudis pere juurde jaanilaupäevaks. Teine tütar sündis neli aastat hiljem. Siberis oli ka eakas meheema.
Algul pandi meie poisid lastekodusse, sest nad pidid ju kooli minema. Pisut nad koolis ka käisid, aga seda pikalt ei olnud. Kui meie ema haiglast tagasi jõudis, katsuti miskitmoodi koos läbi ajada. Võib veel lisada, et neis peredes, kus mees oli majas, oli pisut kergem.
Külas oli kolhoos Putj Stalina. Kui ema juunis meie juurde jõudis, taheti teda juba juulist tööle saata, aga minu tervis oli kehv ja ema ise nõrk. Õde Silvi hakkas ema eest tööl käima. Tükati käis ema ise ka, kui leidis, kes väikest last valvas.
Toitu oli alguses vähe. Seetõttu ei olnud mul kolmandaks eluaastaks veel ühtegi hammast. Kohapeal oli ukrainlasest arst, ka väljasaadetu. Ta kirjutas kalamaksaõli, see oli mulle hambad suhu toonud ja olin läinud jupp maad kogukamaks. Kalamaksaõli topiti mulle sisse, aga see muutus nii vastikuks, et ma ei taha veel praegugi ühtki õli.
On meeles, et nii hea oli, kui sai tüki leiba või kartuli. Kõik, mis süüa kõlbas, sai nahka pistetud. Kord saadi kuskilt tükk liha. Ema tegi selle valmis, aga ütles, et ära sa praegu võta, teised käivad tööl, neil on seda rohkem vaja. Ma nii tahtsin liha võtta, aga ei tohtinud. Kui tänapäeval räägitakse „rämpstoit“, siis mul on nii valus seda kuulda. On kahju, et nüüd toitu nii palju ära visatakse.
Aastatega läks meie elujärg paremaks. Kodust saadeti pakke, kus oli toitu ja riideid, algul oli ju kõigest puudus.
Vennad Heino ja Väino palju koolis käia ei saanud – kasvult suured poisid saadeti varsti tööle. Talvel vedasid nad härgadega kaugetelt heinamaadelt heina. Teel oli ka huntide oht. Riided olid kehvad, mõnigi kord olid neil kõrvad ja ninaotsad külmavõetud. Hiljem töötasid hobustega, pärast vanem vend traktoril.
Õde Silvi oli hästi tubli. Ta oli energiline ja sai vene keele ruttu selgeks. Ta oli ära viies 7. klassis, venelaste jaoks juba gramatnõi tšelovek – haritud inimene. Ta oli matemaatikas tugev. Hakkas seal kuhjasid mõõtma ja arvutusi tegema, oli brigadiri abiline, lõpus juba sovhoosi kassapidaja, kes käis suurte kottidega linnast raha toomas. Teda saadeti ka mitmetele kursustele.
Esimesed kolm aastat elasime koos sellises hurtsikus, kus 4,3×4,5 m suuruses toas elas üheksa inimest (talvel koos loomade ja kanadega). 1952. aastal ostsime oma maja. Meie hurtsik oli mätaskatusega, seinad lehmasõnnikuga kaetud. Ümberringi oli lage tasane maa, majade juures üksikud puud. Siin oli meetri jagu musta mulda ja kõik, mis maha pandi, see kasvama hakkas. Seal olid uudismaad, sügisel oli vili suurtes hunnikutes. Neid tuli kuivatada, tuulutada ja ringi kühveldada, vahel läks osa vilja põlema ja hukka ka.
Kui vend sai traktoristiks, oli paar-kolm viimast aastat juba rohkem süüa ja elujärg parem. Siis oli meil oma lehm ja kanad, kord võeti seapõrsaski. Siis anti juba vilja tööpäevade eest. Algusaastatel oli elujärg väga vilets, hiljem tuli tehnikat rohkem ja vist oli ka elekter. Igatahes oli meil hurtsikus krapp.
Lapse rõõmsad ja kurvad mälestused
Kohalikud suhtusid väljasaadetutesse nii ja naa. Üks lapsemälestus on selline, et olin üksipäini kodus, kui kõlas koputus ja üks vene mees tuli küsima plotski keeramiseks paberit. Vastasin, et meil pole. Tal sai süda täis, mees läks välja ja pani ukse kinni, nii et ma tarest välja ei saanud.
Teine lugu juhtus 1. klassis. Meil oli klassijuhatajaks noor mees. Tal oli sinine sametjakk, jalas kalifeepüksid ja säärsaapad, ta oli hästi lõhnastatud ja üldse tore õpetaja. Mul oli algul raskusi vene tähtede õppimisega. Rääkida ma oskasin, kuid tähti ei tundnud, aga see oskus tuli üpris ruttu. Õpetaja oli hea psühholoog: ta andis mulle lugeda õhukesi lasteraamatuid. Kui pilte vaatasin, tahtsin ju aru saada, millest kirjutatakse.
Lapsele oli punavärk täitsa meelepärane (järgnev on räägitud kerge irooniaga – toim): Stalin oli tore, viisnurgad toredad. Kui õpilasel oli vihik korralikult täidetud, oli õpetaja pannud sinna vahele suure punase viisnurga. Uhke tunne oli klassis näidata, et minul on selline märk.
Teine mälestus on šokeeriv. Nääripeol jagas Ded Moroz pakke ja küsis, kas kõik lapsed said paki. Vastasin, et mina pole saanud. Siis tuli üks õpetaja, kes hakkas sõimama: „Sina, fašistka, tahad pakki saada, häbematu!“ Hakkasin nutma ja rohkem ei mäleta sellest olukorrast midagi. Meile oli ju räägitud, et fašistid on hirmsad. Praegu võib naerda selle üle, aga see oli lapsele tookord tõsine hingeline trauma. Pärast Raika Rõžkova olevat minu paki ikka ära toonud.
Bõstruhha külas elas tatarlasi, volgasakslasi, usbekke ja teistest rahvustest väljasaadetuid. Olime seal kaheksa ja pool aastat. Lõpus ei tahetud, et me ära läheme. Õde kaubeldi jääma, ka vennale lubati anda uus traktor, kui ta jääb.
Ema rääkis elu lõpuni, et tema ei saa aru, miks meid sinna viidi, aga mul oli algul pisut kahju ära tulla, sest sõbrad jäid maha.
1956.-57. aastal saadeti võimudele vabastamise taotlusega palvekirju. Ema taotles seda ka, aga meile ei tulnud luba. 1957. a veebruaris said neli eestlast tubli töö eest medalid, sealhulgas ka minu õde. See päästis meid automaatselt ära, aga enne kulus mitu kuud, kuni rajoonikeskusest ja miilitsast pabereid välja aeti, alles oktoobris saime hakata ära tulema.
Noorem vend pääses Eestisse 1956. aastal. Siis anti välja seadus, et lapsed, kes olid küüditamise ajal alla 12-aastased, saavad vabaks. Meiega koos elanud Madissoo pere sai oma taotluse alusel koju 1957. a kevadel.
Tagasi kodus
Koju tulnud, elasime emaga esimese talve vanaisa juures. Õde Silvi läks Pärnusse tööle, vanem vend ka, aga sõjakomissariaat saatis ta tagasi Venemaale (sõjaväkke). Meie kodumajas oli kolhoosi kontor. Saime sealt hiljem toa ja köögi tagasi, ülemisel korrusel elas kolhoosi autojuht.
Esimesel talvel pärast tagasi jõudmist ma koolis ei käinud, sest ei osanud nii hästi eesti keelt. Kodus mind õpetati ja 1959. aastal läksin Peru koolis 2. klassi.
1968. aastal lõpetasin Märjamaa keskkooli. Meie klassijuhataja oli Meinhard Norman. Humanitaarained mulle meeldisid. Kui emale rääkisin, et võiks minna ajalugu õppima, siis ta ütles: „Mina sind ei toeta, kui sina lähed seda valet õppima!“
1966. a 15. jaanuaril, kui käisin 9. klassis, läks meie maja põlema. Ülevalt autojuht oli meie juures juttu ajamas, tema küttekolle oli valveta. Maja põles maani maha. Maja vundament lubati pärast meile. Kohaliku kolhoosi Jõud inimesed olid mõistlikud ja abivalmis. Kolhoos andis ehituseks 500 rubla, 1967. aasta augustitormi järel sai ka tormimurdu osta. Viis aastat kulus, enne kui maja sai valmis.
Ema hakkas pärast Venemaalt tulekut talitama kolhoosi loomi, vasikaid ja tõumullikaid, mis vahepealsetel aastatel olid meie talu lauta toodud. Ka mina jäin pärast keskkooli lõpetamist kolhoosi tööle. Algul olin poolteist aastat kolhoosi piimaringi laborant. Seal tuli tõsta raskeid piimanõusid, sest auto ei pääsenud kõikide lautade juurde. Olin tugev tüdruk ja võtsin 48-kilosed piimanõud mõlema käe otsa, aga see andis peagi tagasilöögi: 1970. aasta talvel oli selg läbi ja jalg ei kuulanud enam sõna. Olin kolm kuud haiglates. Noa alla mind 20-aastasena ei saadetud, aga venitati suurte raskustega. Esimest korda tegin endale tõstmisega liiga juba viieteist ja poole aastasena, kui käristasin sõnnikut laudast välja.
Seejärel hakkasin kolhoosi loomi talitama. Tuli tegutseda aasta ringi ja vabu päevi polnud rohkem, kui vahel haigusega. Oma loomad olid lisaks. Algul oli meil üks lehm, hiljem kaks, kasvatasime ka lihaloomi. Kõik see andis lisasissetulekut.
Kolhoosi lõppedes võtsin osa maid tagasi ja hakkasin talu pidama. Pidasin loomi ja harisin maid 2002. aastani. Siis oli oma tervis läbi. Mitmed aastad tuli hooldada ka ema, kes viimased eluaastad oli dementne. Nüüd on maad rendile antud. Oma peret mul ei tekkinudki. Ema ei tahtnud, et ma väljas käiksin. Ta ikka ütles, kui ma kuhugi minna tahtsin: „Aga loomad?“ Eks ma ise ka tahtsin kõike korralikult teha.
*
Marjat vaadates tundub, et ta on positiivse meelelaadiga. „Igal riigil on oma head ja vead. Kõike väga mustades värvides ei tohi võtta,“ ütleb ta Eesti praeguse elu kohta.
Marja armastab lahendada ristsõnu ja võõrsõnade leksikon on üks lemmikraamatuid. Nelja aasta eest oli tal raske seljaoperatsioon ja pikemat maad on raske käia. Haige selg on üks põhjusi, miks ta pole Novosibirski oblastis uuesti käinud, kuigi huvi oleks isegi olnud. Küll on tal häid mälestusi reisidelt vanatädi juurde Kanadasse. See andis enesekindlust juurde ja maailm läks lahti. Esimene sõit oli veel Vene välispassiga. Seiklusi juhtus reisidel parasjagu, aga koolis õpitud saksa keel aitas hakkama saada. Pikkadel lennureisidel oli naabritega huvitavaid jutuajamisi.
Siberis sündinud Marja mälestused neist aastatest on lapse omad. Ta teab, et eestlastel oli ka kohalik seltsielu ja käidi koos laulmas, aga ise ta sellest rääkida ei tea – ta oli siis liialt väike.
Oh kingi mul kodu…
Marja Puumann andis lugeda mahuka mälestusteraamatu, mille on koostanud Madissoo pere tütar Helju Prommik oma ema Helmi ja isa Augusti mälestuseks. Selle perega jagatigi algul peavarju ja kaks teekonnal sündinud tüdrukut kasvasid koos nagu õed.
Raamatu esimese osa aluseks on isa ja ema Eestisse saadetud kirjad aastatel 1949–1957. Kirju on säilinud 212, lisaks on riigiarhiivis isa toimikus viis konfiskeeritud kirja (neis oli tsenseerijate silmis liiga kriitiline sisu). Teises osas on väljasaadetute mälestused Siberist.
Kolmandas osas Kotški rajooni välja saadetud inimeste nimekirjad, Bõstruhha küla eestlaste nimekirjad, kohalike kolhooside loetelu, skeemid külas olnud hoonetest ja kus majas ükski pere elas. Kirjade põhjal on tehtud täiendav kokkuvõte Siberi ilmaoludest aastatel 1949–1957, hindadest neil aastatel, kolhoosnike töötasudest, normidest ja maksudest. Ka tuumakatsetustest Nõukogude Liidus, sest umbes 300 km kaugusel oli Semipalatinski polügoon, kus tehtud katsetuste mõju ulatus ka Bõstruhhani. Ära on toodud Siberis tehtud laulutekste küüditamise aastapäevadeks, lahkunute mälestamiseks ja argielu kirjeldamiseks.
Kõik see kokku on ühtaegu väga ehe ja informatiivne lugemisvara. Vabadel hetkedel kirjutatud kirjad on omamoodi päevikud, milles on nende hetkede meeleolud. Helmi kirjades on tihti ka koduigatsust ja ta tunnistab teda vaevavat masendust, millest tuleb püüda üle olla. Augusti tegemistest tuleb välja, kui osavate kätega mees ta oli, kes püüdis oma ja naabriperele luua võimalikult inimväärsed elutingimused.
