Helerin Väronen
Rapla gümnaasiumis oli sel õppeaastal üheks valikaineks “Loov ja praktiline rõivadisaini kursus”, mida juhendas Ode Disain OÜ disainer Triinu Simkin. Kursus oli väga praktiline, sisaldades õpetust kompositsioonist, värvidest, lõigete võtmist ajakirjast ja õmblustööd. Õmbluskursuse lõpuks valmis igal õpilasel rõivaese.
Triinu sõnas, et õpilased suutsid teda positiivselt üllatada juba siis, kui ta andis neile ülesande õmmeldav ese disainida. “Neil olid uskumatult ägedad ideed, üldse mitte sellised, mida ma arvasin, mida noored hea meelega kannaks. See oli väga äge, mis nad välja mõtlesid.” Näiteks üks tüdruk õmbles endale rohelisest sametist kõrge pihaga poolde säärde püksid, mis sobisid ideaalselt tema isiksusega. Ja ühel õpilasel valmis peale endale õmmeldud pontšo ka jakk oma koerale. Need, kes soovisid, said oma riiete õmblemiseks valida vanu riideid Sõbralt Sõbrale kauplusest, nii et mitmed kasutatud riided said uue elu.
Kursuse alguses oli nimekirjas 15 õpilast, kursuse lõpetas 13, kuna kaks õpilast lahkusid koolist. Triinu sõnul vajasid õmblemise osas kõik õpilased juhendamist, kuid esimeses tunnis, kui ta laskis õpilastel rääkida varasemast kokkupuutumisest õmblemisega, oli tal hea meel kuulda, et oli ka neid, kellel varasem kogemus oli olemas. Mitmes peres on emasid ja vanaemasid, kes tihti õmblevad. Ühe väga tubli neiu lubas Triinu osast tundidest ära. Kuid õmbluskursusel ei olnud vaid neiud, kursuse lõpetas ka kaks noormeest. Üks noormees, kes küll kursust ei lõpetanud, mäletab end juba väiksest peale ema moeajakirju lappamas ja esimeses tunnis väitis ta, et tahab kindlasti kunstiakadeemiasse õppima minna. Triinu arvates oli seda tore kuulda.
Valikaine tund oli korra nädalas, kuid see oli vaid väike osa sellest, mis toimus. Hästi tihti astusid õpilased sisse Triinu õmblusstuudiosse, et abi paluda, nõu küsida või lõikeid võtta. “Täielik segadus oli see pool aastat, kuid see oli selline tore segadus, mulle väga meeldis,” sõnas Triinu.
Hetkel ei ole ta veel kindel, kas disainikursusega uuel õppeaastal jätkab. Üks kitsaskoht oli Triinu arvates see, et igaüks sai teha, mida tahtis, kuid erinevad riideesemed nõuavad erinevaid tehnoloogiaid ja kõiki eraldi õpetades ei jõua õpetaja ettenähtud aja jooksul kõigini. Seetõttu oli ka väljaspool tunde iseseisvat tööd palju rohkem. Kui kursusega jätkata, tuleb Triinu arvates valida kitsam ala ja kindlasti midagi sellist, mida ka noormehed saaksid teha, kuna huvi nende hulgas on täiesti olemas.
Põhjus, miks Triinu kursuse kokku pani, oli tahtmine ennast proovile panna, näha, mis küsimusi õpilased küsivad ja mis neile raskusi valmistab. Juba see, et õpilastele on antud võimalus sellisel kursusel osaleda, on Triinu arvates suur võit. Valikainete loomingulised alad on need, mis toovad õpilasi käsitööle ja päriselule lähemale. Võimalik, et pärast valikainete läbimist teevad õpilased hoopis teistsugused erialavalikud, kui nad muidu oleks teinud. Kui Triinu kursuse alguses õpilastelt küsis, miks nad selle aine valisid, vastasid paljud, et nad tahtsid end proovile panna ja näha, kas see valdkond sobib neile. Ilmselt võis nii mõnigi tõdeda, et õmblemine pole päris tema ala, kuid häid emotsioone said kursuselt kaasa kõik.
Kursuse kitsaskohana tõi Triinu veel välja ruumipuuduse. Tehnilist poolt (erinevaid kiude, moejoonise tegemist, proportsioone, põhivärve ja värviringi) sai õpetada tavalises kunstiklassis, aga õmblemisega oli keerulisem. Kultuurikeskuse õmblusstuudio oli sel ajal remondis ja Rapla Kesklinna kooliga ei saadud kokkuleppele. Õnneks aitas Vesiroosi kool hädast välja. “Vesiroosi koolis olid meil alati vastas rõõmsad näod. Kõik teadsid, et oleme tulemas ja tunnid sujusid kenasti,” oli Triinu Simkin väga tänulik direktor Jaan Reimundile ja käsitööõpetaja Terje Raudsepale.
Kuigi esimest korda kavas olnud moedisaini valikaine tõi kaasa mitmeid keerulisi hetki, jääb õpilaste tagasisidest ja kirjutatud luuletustest kõlama positiivne joon.
