Vivika Veski
Linnuabi Grupil õnnestus kahesajapealine künnivareste koloonia Kapa männikust välja tõrjuda, kuid linnud seadsid endid väiksemate rühmadena sisse ümbruskonna teistesse paikadesse.
„Ma hoiatasin ette ka, et nad võivad tulla kasvõi teie hoovi,” ütles osaühingu Linnuabi Grupp juhatuse liige Eero Eikinen. Tema hinnangul oli probleem selles, et piirkond, kust vareseid tõrjuti, oli liiga väike. Mõni lind läkski ainult 50 meetrit eemale pesitsema.
Aga muidu on tulemusega rahul nii Linnuabi Grupp kui ka Kohila vallavalitsus. Nüüd jooksevad Kapa männikus ringi oravad ja laulavad väikesed linnud. „Tõesti tänavu Kapa männikus varese häält ei kuule,” kinnitas Kohila abivallavanem Argo Luik. Osa vareseid on end aga sisse seadnud näiteks kooli ümbrusse ja veel mõnda paika, kus leidub neile sobivaid kõrgeid puid. Kuid varestenuhtluse üle on nüüd kurtnud isegi Prillimäe elanikud. Tänavu enam linde peletada ei tohi, sest pesitsushooaeg on täies hoos, kuid Luik lubas, et tõenäoliselt tellib vallavalitsus järgmisel aastal suurematesse paikadesse uue tõrje. Selle jaoks tuleb hankida Keskkonnaametilt luba, samuti tuleb seal kooskõlastada kõik meetodid, millega linde peletatakse.
„Keskkonnaamet ei luba füüsiliselt mune ega vareseid hävitada, nõnda saigi eesmärgiks seatud koloonia laiali ajada, hajutada,” selgitas valla keskkonnanõunik Nele Leitaru. „Aga inimesed, kes varem varese kraaksatust [oma koduhoovis] polnud kuulnud, on nüüd tõsiselt ehmunud, et linnud on nende koduhoovi tõrjutud. Kui saame tulemused kätte, saame arutada, mida me järgmine aasta teeme. Kindlasti midagi teeme, see ei saa olla ühekordne ettevõtmine. Võib-olla tuleb suurendada territooriumi. Vaatame, milleks me Keskkonnaametilt loa saame.”
Pistrik käe peal puude all
Edu tõi Linnuabi Grupile meetod, mida näiteks Eesti ornitoloogid heaks ei kiida – vareste peletamine treenitud pistrikuga. Ornitoloogide hinnangu järgi võib jahikullide kasvatamine kaasa tuua geneetilise reostuse röövlindude looduslikes kooslustes, samuti võib jahilindude suur rahaline väärtus soodustada illegaalset linnukaubandust.
Eikinen kinnitas siiski, et nende pistriku dokumendid on korras ning lind pole pärit loodusest, vaid kasvandusest. Kuigi õpetatud röövlinnu võinuks saata ka puude vahele lendama, otsustasid Linnuabi mehed esialgu piirduda ringikõndimisega pistrik käe peal ning lasid tal lennata käelt käele. Selgus, et sellest piisas. Varesed mõistsid ruttu, et nüüd liigub lähikonnas ringi päris vaenlane. Nõnda sai osal päevadel kasutada hoopis pistrikukujulist tuulelohet. „Kui lihtsalt tuulelohega peletad, siis nad saavad aru, et see pole päris lind ja harjuvad ära. Kui aga pistriku vahele lennutada tuulelohet, siis on nad segaduses ja kardavad seda ka,” selgitas Eikinen.
Linnuabile oli see esimene kord ajada laiali nii suurt kolooniat. Kapa männikusse oli end sisse seadnud umbes kakssada künnivarest. Seni oli Linnuabil olnud kogemusi umbes 50 linnuga rühmadega.
Mahavõetud pesa asemele uus
Nad alustasid aprilli alguses pesade mahavõtmisega. Pesadeni pääsesid nad tõstukiga. Eikinen tunnistas, et see tegevus osutus vähetõhusaks, kuna linnud ehitasid kiiresti samasse kohta või kõrvale uued pesad. Pesa n-ö vundamendi suudavad varesed ehitada lausa kolme tunniga, on Linnuabi mehed kogenud. Seejärel ehitavad ja täiendavad nad pesa siiski veel paar nädalat.
Kokku võttis Linnuabi puude otsast alla 264 pesa, kuigi männikus tegutses ehk sadakond pesitsevat linnupaari. Varesed nimelt ehitavad kahte-kolme pesa korraga, kuigi kasutavad pärast ühte.
Eeskätt võeti alla neid pesi, mis olid kobaratena koos, näiteks kolmel-neljal puul kakskümmend tükki. Üksikuid pesi jätsid nad alles ka, kuna neis võivad pesitseda hoopis kakud, kelle häält nad õhtul kuulsid.
Üsna tõhus oli Linnuabi hinnangu järgi ka ATV-ga sõitmine männikus, kuna see hääl vareseid häiris. Droonide lennutamine mõjus vähem, kuid oma osa andis seegi.
Eikinen kinnitas, et varakevadel varesed agressiivsed ei ole, kuid võivad seda olla ajal, kui pojad pesast lahkuvad, kuid ei oska veel õieti lennata. Siis võivad vanalinnud maas tatsavaid poegi üsna otsustavalt kaitsta, pelgamata rünnata ka koeri või lapsi.
Eikinen hoiatas, et ajal, kui männikust minema peletatud vareste pojad juba lennata oskavad, võivad need hakata Kapa männikus magamas käima – ka magada meeldib neile suurte puude otsas kolooniatena.
*
Konflikti varestega leevendaks tark planeerimine
Kommenteerib Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi: Kirjeldatud vareste aedadesse kolimine on hea näide, kuidas probleemi tagajärgedega (palju künnivareste pesasid ebasoovitavas kohas) võitlemine ei too enam lahendust, vaid tekitab probleemi mujal. Tegelema peab konflikti põhjustega.
Künnivares on inimkaasleja lind, kes enamasti pesitseb meie naabruses parkides, surnuaedades, haljasaladel jm, kus on pesitsuskoloonia rajamiseks sobivad kõrged puud. Täielikult neid linde vältida ja oma lähinaabrusest ära tõrjuda inimesel ei õnnestu. Ilmselt pole ka suuremates asulates elavad inimesed valmis loobuma asulasisesest kõrghaljastusest.
Küll aga on sellist konflikti võimalik leevendada planeerimisega. Asulas, kus künnivaresed juba elavad, on võimalus planeeringu ja ühiskondliku kokkuleppe kaudu leida kohad, mis jäetakse vareste pesitsuskoloonia tarbeks, ning eristada kohad, kus neid linde mingil juhul pesitsemas näha ei soovita. Loogiline oleks eeldada, et vareseid talutakse enam rohealadel, näiteks parkides, ning vähem elamute-magalate lähiümbruses.
Künnivarese pesi – kuna need on püsipesad, aastaid korduvas kasutuses – tohib puu otsast eemaldada vaid Keskkonnaameti loal ja seda nii avalikus ruumis kui ka eraaias.
