-0.1 C
Rapla
Esmaspäev, 17 jaan. 2022

Marika Jahilo tahab kodukandi ellu panustada

Helerin Väronen

Aprilli lõpus toimunud Kohila volikogu istungil valiti uueks vallavanemaks Uku Torjus, kelle kõrval oli teine kandidaat Marika Jahilo valimisliidust Parem Kohila. Oma eluga on Marika jõudnud sinna punkti, kus ta tahab rohkem Kohila kui enda kodukandi arengusse panustada.
Tal on selleks palju ideid ja mõtteid, mõned neist näivad ehk küll esmapilgul utoopilised, kuid kui võtta abiks Marika kogemused turunduses ja diplomaatias, on kõik võimalik. Vähemalt intervjuu ajal joonistus juba silme ette pilt Kohilast, mis on saanud veelgi atraktiivsemaks kodupaigaks just lastega peredele, kui see juba niigi on.

Kohtusime Marikaga tema isakodus Kohilas, mis pärast isa lahkumist on jäänud tema perele. Kogu elamine on ehe ja ehtne nõukaaegne elamu, mida Marika plaanib renoveerida endale päris koduks, kuid niimoodi, et sealsed mälestused ja isa hing sinna alles jääks.

Alustame juttu vallavanemaks kandideerimisest. Marika on ka korra varem vallavanemaks kandideerinud ja plaanib seda teha veel kolmandatki korda. Nüüd, teine kord kandideeris ta selleks, et pakkuda võrdlusvõimalust ja näidata, et valimisliit ikka tegutseb. Paar nädalat kogus ta mõtteid ja sõnas selle kohta, et tore on küll mõelda, et mis ja kuidas võiks Kohilas olla, kuid kui ta hakkas mõtlema vastutuse rollist lähtuvalt, läksid mõtted palju konkreetsemaks.
“See oli mulle endale hästi kasulik kogemus, sain mõtteid korrastada, pidada teistega nõu ja teha väikese esinemisproovi. Üks kirjanik on öelnud, et seda, mis tegelikult meeldib, on raske varjata. Ja vist nii ongi, ma ise tundsin Kohilast rääkides äkitselt, et tegelikult ma hullult armastan seda kohta,” sõnas Marika. Ta on Kohilas sündinud ja tema vanemad sattusid Kohilasse selletõttu, et nad olid Siberisse saadetud ja tagasi tulles ei lubatud neid enam Tallinnasse.
Kuigi Marika on diplomaat Peep Jahilo naisena elanud palju Euroopas ja töötanud Tallinnas, ei ole ta Kohilast kunagi päriselt lahkunud ja isakodu on alates selle valmimisest olnud koht, kus veeta nädalavahetused ja pühad. Ka tema nelja lapse suved on suures osas just seal jõeäärses majakeses möödunud.
Enne valimisliiduga liitumist ei olnud Marika Jahilo Kohila ellu väga palju panustanud. Oli küll MTÜ Kapa-Kohila, kus ta 15 aastat tagasi tegutses. “Aga nüüd on elus juba nii palju tehtud ja vanus on selline, et hakkad mõtlema, mis sinust järele jääb. Sa võid olla väga edukas Postimehe reklaamidirektor ja töötada leht üles, olla reklaamituru liider toredate klientidega ja kõik on suurepärane, aga kui sa seda 10-12 aastat teed, siis tajud, et see on nagu sinu jaoks ammendunud,” rääkis naine.
Turundusmaastik on talle läbi ja lõhki tuttav, kohati lausa deja vu tunnet tekitav ning aina enam mõtleb naine selle peale, et tahaks reaalselt elu parandada. Ja elu on talle kaardid kätte mänginud täpselt nii, et seda võiks teha Kohilas.
Viimane lähetus koos abikaasa Peebuga oli Marikal Hollandisse, kust nad pärast viit aastat naasid 2017. aasta suvel. Selleks ajaks oli ta isa jäänud dementseks, ning Marikal ei olnud ühtegi mõtet, mida oma eluga edasi teha. Alevi peal nähtud tuttavad aga kutsusid ta valimisliitu ja ta oli nõus. Marika nendib küll, et eks õppida on tal veel palju, kuna enamasti on ta ju töötanud erasektoris, kus on teised mehhanismid ja reeglid olnud. Kuid ta tunneb, et praegu justkui läheksid pusletükid aina enam paika.
“Ma olen hea meelega nõus oma elu nüüd tihedamalt Kohilaga siduma. Kui ma ei saa vallavanemaks, siis ma teeks hea meelega siia mõne restorani, kohviku, väikse hotelli või disainikeskuse,” rääkis Marika, kes unistab ka keraamikagalerii loomisest.
Seoses kunstiga meenutas Marika, et kui ta koos abikaasaga läks välislähetusele Norrasse, tellis ta Kohila tekstiilikunstnikult Ehalill Hallistelt kaasa vaiba, mis meenutaks talle alati kodukanti Kohilat ja käiks temaga kaasas. Ehalill valmistaski talle imeilusa sügisese jõe ja punaste vahtratega vaiba. Sellest vaibast sai aga suurepärane vahend rääkimaks selle abil eesti rahva lugu neile, kes residentsis külas käisid. Nii et lisaks sellele, et tegemist oli killukesega kodust, mis alati Kohilat meenutas, sai Ehalille vaibast vahend Eesti turundamiseks ja tutvustamiseks.

Kui unistada, siis suurelt

Kui aga esile tõsta seda, mis praegu Kohilas eripärast on, toob Marika välja, et Kohila on hea näide, kuidas ühendada tööstus alevikuga. Ajalooliselt vabriku juurde tekkinud alev on alles viimase paarikümne aastaga muutunud linnalähedaseks elamurajooniks, kus on rohelust, hea infrastruktuur, lasteaiad ja koolid. “Praegu ma turundaks Kohilat eelkõige kui elupaika. Samas ei välistaks ka tööstust. Meil on siin tööstuspargis veel krunte, mis ootavad ettevõtjaid.”
Kuid Kohila probleem on uute kortermajade puudus. Marika sõnas, et näiteks Sakus ehitatakse aina väikseid kortermaju juurde. Kohilas aga ei nähta veel sellist perspektiivi, et samasuguseid maju sinna ehitada. Naine aga usub, et see on vaid aja või veenmise küsimus, kuni need kortermajad ka Kohilasse tulevad. See tooks inimesi juurde ja seeläbi kasvaks maksubaas, millega annaks omakorda parandada teenuseid. Näiteks kaubanduses on Marika sõnul probleem leida Kohilas poodi, kust osta riideid ja jalanõusid, eriti nädalavahetusel. Hollandis on väikelinnades olemas butiigitänavad, kus on esindatud tuntud kaubamärgid, kuid poed on hästi väikesed. Marika unistustes on ka Kohilas kunagi selline butiikide ja kohvikute tänav olemas.
Üheks utoopilisena näivaks unistuseks on tuua Eesti Laulu poolfinaal Kohilasse. On ju Raplamaalt sirgunud mitmeid kuulsaid muusikuid ja Kohila tahtnud olla laulupealinn. Sobiv koht spordisaali näol on olemas. Mõte igatahes on vägev ja teostumiseks idanema pandud. Eks aeg näitab, kui viljakale pinnasele see langenud on.

Kindlasti tahab Marika tuua Kohilasse mõne suvelavastuse, mis aitaks ka Kohilat rohkem pildile tuua. Looduse abil ei ole mõtet Kohilat turundada, leiab ta, kuid sellele võiks küll rõhuda, et inimesed rohkem väljas liiguksid. Ja selles valdkonnas on tõeliselt eesrindlikud Kohila lasteaiad. “Eriti Sipsik, mida veab Kristina Mägi, ta teeb lausa revolutsiooni Eesti mõistes oma õuesõppega ja mängudega,” sõnas Marika ja lisas, et sellise eluterve lähenemisega on nad teistele lasteaedadele eeskujuks. Näiteks Norras, kus ta on elanud, väärtustatakse väga looduses olemist, matkamist ja ka lapsed veedavad lasteaias suurema osa ajast väljas ja metsas, olenemata ilmast.
“See hoiak ja mõtteviis, harjutada metsas käimist ja olemist, oli hästi vahva ja minu arust Kristina teeb sedasama Kohilas. Ma hullult julgustan ja toetan seda. Me oleme metsarahvas ja Eesti lastel peaks olema inimõigus kasvada sellistes lasteaedades. Lastega pered peaks elama üldse Tallinnast väljas, sest et laste elukeskkond on tõeliselt parem, kui neil on koht, kus olla.”
Näidata, kuidas Kohila mõtleb ja tegutseb looduslähedaselt ja keskkonnateadlikult, võiks olla Marika aravates küll üks Kohila turundustalasid. Ja see mõtteviis võiks kanduda veelgi edasi, Kohila võiks muutuda näiteks esimeseks vallaks, mis oma jäätmed korralikult ära sorteerib.
Kui lasta mõtted lendu ja unistada, võiks kümne aasta pärast Kohilas peale uute (lastesõbralike) kohvikute ja poodide olemas olla ka spaa. Ja miks mitte selleks ära kasutada mõnd mõisat. Niimoodi kahepeale mõtteid vahetades jõudsime ka mõttele, et Raplamaa mõisaid saaks ideaalselt turundada rattaturismis. Enamasti on vahemaad mõisast mõisani lühikesed ja vähese liiklusega. Näiteks Valga taga Kassiratta külas on Marika kohanud Hollandi pensionäridest jalgratturite punti. Kuid selleks, et saada selliseid punte meie mõisaid niimoodi külastama, oleks vaja kedagi, kes oleks turunduskoordinaator; arusaamist, et kõik ei pea olema alati tohutult ülevuntsitud, et seda teistele näidata, ja mitmekeelseid silte. “Mõisad on meie eripära ja Raplamaa võiks selle välja mängida raudselt.”

Marika unistustes on kümne aasta pärast Kohilas olemas ka kultuurikatel, milleks tema arvates sobib ideaalselt vana vabriku üks ruum. Neid kohti, millest midagi arendada, on Kohila vallas mitmeid ja unistada ikka tasub, mõned mõtted siis ka realiseeruvad. “Ega raha ole maailmast ära kadunud, lihtsalt tuleb leida need õiged inimesed, kes oleks nõus siia tulema ja panustama. Ja kui juba paar ägedat inimest on, kellel klapib ja kes hakkavad tegutsema, siis tulevad teised ka kaasa. Hea on hästi nakkav ja me näeme seda heakorras. Kui keegi teeb oma aia hästi ilusaks ja korda, siis ühel hetkel teeb naaber ka, ta ei taha ju kehvem olla,” sõnas Marika.
Selleks aga, et saada aina rohkem inimesi Kohilasse elama, on võtmeküsimus teede olukord ja internet. Kui need on korras, annab juba see inimestele signaali, et Kohila valda on hea kodu rajada. Marika tõdeb rõõmsalt, et seda on küll aina enam näha, kuidas inimesed loovad maailma paremaks ning tunnevad elamisest siirast rõõmu. See hea energia ja tegutsemine peab tulema aga sujuvalt ja iseenesest, kogukonda ei saa valla poolt survestada või sundida midagi tegema. Kuid vald saab tunnustada näiteks parimaid teenindajaid.
Näitena toob Marika tema algatatud reklaamikonkursi Postimehes, mis edendas ja haris turundusmaastikku. Reklaamistandardid tõusid konkursi tõttu igal aastal ja sellist standardite tõstmist võiks tema arvates rohkem kohata ka Kohilas, just teenindussektoris.
“Maakohas ei tohiks olla sellist krampis, puist viisakust, see peaks olema just hästi soe. Siin võiks olla veel parem teenindus kui T
allinnas ja selle võiks välja mängida meie eeliseks niimoodi, et juba selle teeninduse pärast tuldaks siia. Paljud asjad ei nõua raha, kuid võivad teha elu palju paremaks. Pehmeid väärtusi tuleks rohkem esile tõsta,” rääkis ta ja lisas, et praegune olukord poliitikas on paljuski tekkinud just sellest, et väga vähe on poliitikas naisi, kes pehmeid väärtusi esile tooks. Naised on palju koostööaltimad, märkavad teisi väärtusi, oskavad rohkem sidustada ja kui ollakse veel ema, on naisel oskus ka arvestada erinevate huvidega ja ta on leidlikum.

Kaks erinevat kogemust teineteist täiendamas

Turundusega on Marika seotud olnud aastast 1997, mil ta tuli välislähetuselt Londonist ja sai Postimehe reklaamidirektoriks. Esimene välislähetus andis sellele ametikohale kandideerimiseks tohutu elukooli ja vajalikud kogemused. “See, mida me õppisime Londonis kahe aastaga, pani aluse kõigele. Diplomaatilisest elust olen saanud selle julguse, mida olen saanud turunduses rakendada, oskuse ja julguse suhelda ja olla inimeste vastu kena.”
Järgmisele lähetusele Norra minnes avastas Marika, et neid teadmisi, mis ta on saanud reklaamis ja turunduses, saab ta omakorda ära kasutada abikaasa töös. Tema ülesandeks oli ju promoda Eesti riiki, nii et oma sõnumid tuli hoolega formuleerida, üles leida need n-ö maasikad, mis meie riiki iseloomustavad. Kuid samuti tuli õppida keerulistes olukordades vastama. Marikal ei unune iialgi õhtusöök Norra kuninga juures, kui kroonprints Haakon küsis talt Ida-Virumaal leviva aidsi kohta ja et mida riik selle peatamiseks teeb. “Sellises rollis pead vastutama kõige eest, mis sul riigis on. Riigi häbiplekk jääb ka sinu peale,” sõnas Marika.
Kümme aastat korraldas naine ka saadikute abikaasadele kord aastas koolituspäeva, just selleks, et osata sellistes olukordades käituda ja õppida üksteist tundma. Selle eest sai ta eelmisel aastal välisministeeriumilt hõbemärgi.
Marika on rõõmus, et ta on saanud kahte nii erinevat kogemust, diplomaadi abikaasa rolli ja turundust omavahel täiendada. Nüüd ootab ta huviga, kuidas need kogemused poliitikasse niimoodi üle kanda, et neist Kohila ellu panustamisel kasu oleks.

spot_img
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised