Mari Tammar
Nendele küsimustele vastuse saamiseks pöördusin mõne Rapla maakonnas tegutseva kunstiõpetaja poole. Palusin neil täiesti vabas vormis neil teemadel mõtiskleda ja seada fookus sinna, kuhu nad ise oluliseks peavad. Pintsli asemel sulepea olid valmis haarama õpetajad Anne Aaspõllu, Gudrun Koppel ja Riin Pallon. Tegemist on õpetajatega, kes on ka ise tegevkunstnikud – Anne ja Riin maalikunstnikena, Gudrun graafikuna.
Anne Aaspõllu, Märjamaa muusika- ja kunstikooli kunstiõpetaja
Kui räägime kunsti õpetamisest, siis millest me räägime? Esimesena kerkib küsimus: mis on kunst, kuidas seda defineerida ja mida me üldse õpetame?
Kultuurisemiootika sedastab: kunst on sekundaarne süsteem, mis kasutab primaarse modelleeriva süsteemi (kõne, keele, kujundi jne) vahendeid spetsiifilisel ja tähendusrikkal viisil.
Üldisemas tähenduses on kunst eriline oskus, vajalike võtete valdamine, meisterlikkus mistahes tegevusalal. Näiteks kokakunst, sepakunst, ehituskunst jne.
Ühe põhilise kultuurimõistena räägime kunstist kui loomingulisest tegevusest, kus aistitaval kujul esteetiliselt mõjusana värvi, vormi, heli, sõna või muu kaudu vahendatakse teistele oma üldistatud ja väärtustatud maailmatunnetust. Kunsti kaudu on inimene õppinud tundma elu ja iseennast, väljendama oma tõekspidamisi, elamusi ja suhtumist maailma. Valdavalt peetakse kunstist ja selle õpetamisest rääkides silmas kujutavat kunsti.
Siit tulenebki kunsti õpetamise kaks tasandit: tehniline ja vaimne. Esmalt kõigile mõistetav ja kättesaadavam: me saame õpetada tehnilisi oskusi, treenida meisterlikkust, käelist osavust, mis nõuab nii vilumust kui ka teadmisi. Õpetame materjalide ja värvide omadusi, erinevate pintslite kasutamist, pliiatsijoonte variatsioonide rikkust. Me saame õpetada ka vaatamist ja nägemist, oskust märgata detaili ning samas üldistada, näha suurt pilti. Me saame õpetada ka reegleid ja kaanoneid, kuidas kujutada toimivalt ning mõjusalt. Kuidas kompositsioon ja värvid mõjutavad pildi tasakaalu ning meeleolu. Saame uurida varem tehtut, teiste kogemusi, avardada silmaringi kunstiajaloo abil.
Kunstnikuks olemisel on eelduseks enda sisemine sund, vajadus oma emotsioone, mõttemaailma, nägemusi väljendada, peegeldada ümbritsevat keskkonda, nii loodust kui ka ühiskonnas toimuvat. Selleks on vaja tundlikku, n-ö kunstnikunärvi ja võimet iseseisvalt mõelda, julgust eristuda ning oma seisukohti avaldada.
Kunsti õpetades me õpetamegi iseseisvat mõtlemist ja loomingulist lähenemist, julgustame leidma oma lahendusi püstitatud ülesannetele, näitame, et on mitmekülgsed võimalused. Kunstis ei ole õiget ja valet, on erinevad vaatenurgad ning väljendusviisid.
Maailm me ümber on pidevas muutumises. Järjest olulisemaks muutub visuaalne kultuur – kõik ekraanidel toimuv, kiirus, loetakse pealkirju ja haaratakse pilguga pilte. Kunsti õppimine aitab mõista ümberringi toimuvat. Üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna. Aga kui me teame, kuidas see pilt sünnib, millised mehhanismid seal toimivad, siis saame sellest palju rohkem informatsiooni, teame manipulatsiooni võimalusi, suudame nähtut hinnata kriitilise pilguga. Kunsti õppimine avardab silmaringi, harib esteetiliselt, võtab piiravad silmaklapid, muudab tolerantsemaks – me saame aru, et maailm ongi kirju ja igaüks võibki näha ning mõista asju erinevalt.
*
Gudrun Koppel, Kohila Koolituskeskuse kunstiõpetaja
Nii kunstis kui ka muusikas on olulisel kohal õpilase loovuse, eneseväljendusoskuse ning isikupära arendamine. Seega, kunsti saab õpetada loovainena, mis on alati seotud mingil määral kõikide teiste kooliainetega. Kui õpilane hakkab juba seoseid looma kunsti laiaulatuslikkuse kohta, näeb ta üsna varsti kunsti kui märgilist osa inimese loodud kultuuriruumist.
Esialgu on kõige tähtsam loomisrõõm. Seda võib näha laste hoogsates ja jõulistes kunstitöödes. Siin saabki kunstiõpetus pelgalt toetada ja julgustada loomingulisusele. Loomulikult käib protsessi juurde pidev arutlus ja vestlus, et õpilane tahaks oma mõtteid avada või siis arutluse teel oma ideeni jõuda. Hea on ka kaaslaste tööde sõnaline kirjeldamine ja vähesel määral analüüsimine: kuulamine ja küsimuste esitamine teeb lapsed tähelepanelikumaks ja hoolivamaks üksteise suhtes. Lõpuks tahavad ka kõige vaiksemad rääkida oma kujuteldamatutest ideedest! Kunsti puhul on võimalik loomisrõõmu kaudu hea eneseväljendusoskuseni jõuda.
Hiljem saab loovainetele läheneda kui vajalikele oskustele ja vahenditele. Aga põhikoolis on paljud kunstihuvilised kadunud – kui loomisrõõmu periood läheb üle oskuste omandamisele, on vajalik säilitada huvi! Siis on võimalik ka mittejoonistades ja -maalides olla loominguline. Tähtis on idee! Kuna noorem põlvkond on avatum ja vastuvõtlikum erinevatele mõjutustele, võivad nad enneolematute ideede ja lahendustega välja tulla, lihtsalt mõnes teises tehnikas. Väga tähtis on hoida seda avatust ideedele, nii kujuneb noorel oma isikupära, sest ta oskab valida vahendi ja selle abil end väljendada.
Ja märkimisväärne on asjaolu, et loovaineid õppinud inimeste osakaal on märgiliselt suur innovaatilistel ametikohtadel. Arvan, et see tuleneb asjaolust, et inimene suudab kergemini erinevaid seoseid luua ja ideid genereerida – kooliaastatel on tal kujunenud lai silmaring.
*
Riin Pallon, Rapla gümnaasiumi valikaineõpetaja ja üks Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuse eestvedajaid ja kuraatoreid
Kunsti õpetamisel on minu jaoks alati olnud oluline tasakaalu leidmine, teooria osakaal ei tohi olla liiga suur, kuid võiks olla siiski piisav ning praktilisi töid peab ka tundidesse mahtuma. Kunstiõpet võiks ideaalis alati saata isetegemise ja -mõtlemise rõõm, mis motiveeriks ka õpilasi rohkem kunsti avastama. Kunstitööde juhendamisel on samuti doseerimine oluline: pidevalt kerkib esile küsimus, kui palju või kuidas õpilast suunata, et seda liiga palju poleks ja soovitud tulemuseni viiks.
Kaasaegse kunsti mõistmiseks ja mõtestamiseks on vajalikud elementaarsed teadmised kunstiajaloost. Selle pinnalt on hea edasi minna. On koostatud mitmeid abivahendeid kaasaegse kunsti mõistmiseks, kuid kõige lihtsam on läheneda kunstiteosele samm-sammult küsimustega, mis aitavad teost meile avada. Olen ise kasutanud KUMU materjale, mis on väga hästi koostatud ja aitavad fookust seada sinna, kuhu vaja. Kunsti avastamisel on veel üks oluline aspekt, nimelt see, milliseid emotsioone see meis esile kutsub. Iga inimene vaatab kunsti läbi enda elukogemuse prisma. Hindan kõrgelt kunstiteoseid, mis suudavad tekitada uusi ja põnevaid seoseid, selliseid, mille peale ise pole varem tulnud.
Tahan loota, et pärast minu õpetatava kaasaegse kunsti valikkursuse läbimist on õpilastel vähenenud ka hirm kunsti ees ning neist saavad täisväärtuslikud kunstinautijad.
