Siim Jõgis
Alates 5. maist on Lipa koolimaja teisel korrusel avatud August Aarma (71) näitus “Sinasõprus nõelaga”. Autoriga suheldas sai üsna kiiresti selgeks, et käsitöö taga on ka põnev ja paeluv mõttemaailm.
Tikitud maalide temaatika on väga lai ning ulatub suurtest kaslastest kuni Egiptuse jumalateni. Kokku on Aarmal selliseid töid rohkem kui 140. Näitusel on neist väljas kõigest üks osa.
August Aarma võtab meid vastu Lipa koolimajas, näitusesaalis. Tikitud maalid on sedavõrd ilusad, et eemalt vaadates paistab, justkui oleksidki need maalitud. Üsna kõnekas on see, et ühe töö valmimine võtab aega ligikaudu neli kuud. Aarma toob näitena lumeleopardi pildi, milles on 25 800 nõelapistet.
Iga päev teeb ta maksimaalselt 200 pistet. Mitte rohkem. “Muidu muutub see rutiiniks ja ei ole enam meeldiv tegevus. Seda ma ei taha. Teen 200 pistet ära ja siis panen selle kõrvale,” rääkis ta. Kui teha kiire arvutus, tuleb välja, et lumeleopardi pildi valmimiseks kulus 129 päeva ehk ligikaudu neli kuud. Seda muidugi eeldusel, et autor oma töö iga päev kätte võttis.
Aarma sõnul ei ole tal kunagi käsil rohkem kui üks töö korraga. Kõigepealt tuleb üks valmis saada ning alles siis võtab ta käsile järgmise. “Kui umbes 300 pistet jääb veel teha, siis hakkan otsima uut pilti,” rääkis ta. Uusi pilte, mida tikkida, leiab ta internetist. Kui õigesti otsida, võib neid sealt leida mitu miljonit. Näitusega tutvumisel jõuame piltideni, mis kujutavad Egiptuse jumalaid, näiteks päikesejumal Ra, surmajumal Anubis ning veel jumalusi nagu Thoth ja Isis. Kohe esitas Aarma ka küsimuse – kui palju üldse on Egiptuse mütoloogias jumalaid. Selgus, et peajumalaid on 12. Päris kõiki neist ei ole ta jõudnud tikkida, kuid viis neist on täitsa olemas.
Aarma rääkis, et huvi mütoloogia ja müstika vastu on tal olemas olnud pikka aega. Selle võttis ta üle oma isalt Gunnar Aarmalt, kes oli tuntud tõlkija, filosoof ja esoteeriliste raamatute autor. Isa kaudu on jõudnud temani ka huvi idamaiste religioonide taoismi ja budismi vastu. Ühegi usulahu ega sekti liige August ei ole, kuid võrdlevat usuteadust on ta õppinud ning võib seega rääkida vabalt nii islamist, ristiusust kui ka teistest religioonidest.
Reisimine
Järgmiseks tulevad näitusel tikitud maalid paikadest, mida Aarma oma elu jooksul on külastanud – Tšiili, Austraalia, Mehhiko, Hiina, Tšehhi, Itaalia, Iisrael, Taani. Kokku on ta käinud neljakümnes riigis. Mitmes neist tänu oma hobile, milleks on meeskooris laulmine. Viimastel aastatel ta enam koorilauluga ei tegele, kuid viiekümne aasta vältel laulis ta kahes meeskooris. Need olid Tallinna Polütehnilise Instituudi akadeemiline meeskoor, kus ta laulis 21 aastat, ning Inseneride Meeskoor, kuhu Aarma kuulus 30 aastat. “Kokku laulsin kahes kooris 50 aastat, aga poolteist aastat tagasi lõpetasin ära,” sõnas ta.
Koori liikmeks olemine võimaldas mitmel pool maailmas ringi reisida. Inspireerituna nendest rännakutest on ta tikkinud pildi näiteks Colosseumist Roomas. Colosseumi kohta rääkis Aarma, et igal õhtul tuuakse sinna neli või viis kalluritäit kive, puistatakse laiali. Järgmiseks õhtuks on need kõik kadunud, turistid võtavad mälestuseks kaasa. Tegelikult on see keelatud, aga ikka võetakse tükke suveniirina koju kaasa.
Reisimas käib Aarma meelsasti. Alles eelmisel nädalal külastas ta koos sõpradega Peterburi, linna, mida ta tunneb hästi. Ta on ka ise sündinud Venemaal, kuid mitte Peterburis, vaid hoopis kaugemal idas, Uurali lähistel. Kuna ta on sündinud Venemaal, ütles Aarma, et tal ei olegi oma kodumaad. “Mul ei ole oma kodumaad. Eesti ei ole minu kodumaa. Olen sündinud Venemaal. Kodumaa on see, kus sa oled sündinud, ning isamaa on see, mille kodakondne sa oled,” rääkis Aarma.
Pihlakaoks autos
Kui näitusel veel edasi vaadata, jäävad järgmise seeriana silma kunsti suurteosed. Nende seas on näiteks Sixtuse Madonna, Leonardo da Vinci “Madonna Litta” ja sama kunstniku vähemalt sama kuulus maal “Püha õhtusöömaaeg”. Kõik need teosed on Aarma ümber tikkinud. Samuti “Mona Lisa”. Lipa koolimajas on üleval sellest teosest kolmas versioon, kaks esimest ei õnnestunud autori sõnul piisavalt hästi.
Tikkimine on Aarma jaoks hobi, nii nagu ka numismaatika ja koorilaul. Lipa koolimaja seintel on peaaegu 40 tema tööd, kuid valmistanud on ta neid kokku vähemalt saja võrra rohkem. Seega tuli teha valik, mida jätta näituselt välja. Neid töid hoiab ta oma kodus garaažis Lipametsa külas Saueaugu talus. Kui olime koolimajas näitusele ringi peale teinud, kutsus Aarma meid tutvuma ka ülejäänud töödega. Selleks võtsime ette viisteist minutit kestnud autosõidu Lipametsa külla.
Garaažist leiame eest tikitud maalid hoopis teistsugusest valdkonnast kui need, mis olid üleval koolimajas. Aarma on tikkinud pilte ka muusikariistadest, arhailistest sõiduvahenditest, loomapoegadest, ajaloolistest episoodidest ja isegi Jeesus Kristusest. Silma hakkab üks suurem töö, mis kujutab lootoseõit. Selle kohta rääkis Aarma, et maailmas on kolm tugeva energiaga sümbolit. Esimene neist on rist, teine poolkuu ning kolmas lootoseõis. Ta pakub välja katse: kui istuda ühele neist kolmest sümbolist, hakkab inimene mõne aja pärast tundma ebamugavust. Just seetõttu, et sedavõrd tugevatele sümbolitele istumine näitab üles lugupidamatust. Kui aga kanda neid kaelas, on hoopis vastupidine lugu.
Aastakümneid tagasi oli olnud ka neljas tugeva jõuga sümbol – haakrist. Ajaloolistel põhjustel on see aga kaotanud oma mõju. “Haakrist oli tugeva energiaga aastasadu tagasi. Kuigi ta kiirgab korralikult veel praegugi Tiibetis ja Indias,” sõnas ta. Rääkides veel tugeva jõuga sümbolitest, vaatas Aarma kiiresti üle Raplamaa Sõnumite auto. Esialgu ei saanudki aru, mida ta sealt täpsemalt otsib, kuid peagi saabus selgus – ta otsis, kuid ei leidnud sealt pihlakaoksa. Aarma sõnul on igati vajalik pihlakaoksa autos hoida, sest see kaitseb õnnetuse korral reisijaid. Veel rõhutas ta, et parem on hoida autos isegi rohkem kui ühte oksa. Lisaks kindalaekale võiks pihlakaoksa panna ka näiteks uste sahtlitesse.
“Halb kopsupilt”
Tikkimine ei ole Augusti jaoks loomulikult töö ega sissetulekuallikas. Ise kutsub ta end vabakutseliseks pensionäriks. Rapla maakonnaga on ta olnud seotud alates 1972. aastast. Siis abiellus ta Lipametsa külast pärit tütarlapse Liiviga.
Tema vanemad tulid Venemaalt tagasi Eestisse 1957. aastal. Kuna nõukogude võim ei lubanud Gunnar Aarmal kolida tagasi Tallinnasse, asus pere elama Pärnu külje alla Sindisse. Pärast kaheaastast Venemaal õppimist käis August Sindi koolis kolm aastat. Gümnaasiumihariduse omandas noormees Pärnu 1. keskkoolis ning sealt edasi asus kõrgharidust omandama toonases TPIs, tänases TalTechis. Esialgne plaan oli õppida geograafiat. See oli tema kirg. “Aga siis tuli isa ja tegi vaikselt ning diplomaatiliselt selgeks, et geograafi elukutse on küll huvitav, aga kui sul tekib perekond ja sina sõidad kuskile ekspeditsioonidele, siis mida perekond sedasi teeb,” rääkis Aarma.
Geograafia jäi õppimata ning selle asemel omandas ta hariduse majanduse valdkonnas. TPI lõpetas ta 1970. aastal ning seepeale tehti talle ettepanek jääda assistendina kateedri juurde. Ühe aasta ta seal töötaski ning sellele järgnes aasta ajateenistust Nõukogude armees. Õnneks piirdus tema aeg seal ühe aastaga. Armeest pääses ta 1972. aasta mais ning sama aasta augustis sõlmiti abielu Liiviga, kes on tema abikaasa tänase päevani.
Samal ajal naasis August ka akadeemilisse maailma, et jätkata tööd kateedris. See ei läinud siiski libedalt. Kateedrijuhataja Uno Mereste kutsuti välja ning tehti selgeks, et sellise “kärnase mineviku” või “halva kopsupildiga” inimene nagu August Aarma ei kõlba õpetama nõukogude noori. N-ö halva kopsupildi põhjustas see, et ta oli küüditatu poeg ning ei kuulunud komsomoli. Päris kõrvale ta akadeemilisest maailmast jääda siiski ei soovinud. Mereste viis asja nii kaugele, et kuigi päevases õppes Aarma loenguid lugeda ei saanud, võimaldati tal seda teha õhtuses õppes ning kaugõppijatele.
Päevasel ajal töötas ta Tallinna kaubamajas, kokku 21 aastat. Esmalt oli ta osakonnajuhataja asetäitja, siis osakonnajuhataja ning lõpuks kompleksi juhataja. Kaubamajas oli ta ametis kuni krooniaja tulekuni. Siis osteti ta n-ö üle ühe valuutakaupluse direktoriks. “Pärast seda mind enam ühtegi kauplusesse ausalt öeldes ei tõmba. Toidukaupluses küll käin, aga siis on nimekiri kaasas, mitte nii, et alles kohapeal vaatan, mis müügil on,” rääkis Aarma. Hiljutisel reisil Peterburi oli ka nii, et kui kaasas olnud naised tahtsid minna poode kammima, istus August koos oma sõbra Oleviga pigem kuskil tänava peal.
Halljänes
Kõige selle juures oli huvitav teada saada, et tegelikult ei ole Aarmale akadeemiline töö kunagi meeldinud. “Olen majandusdoktor, leksikonides on kirjas, et ma olen majandusteadlane, aga kui aus olla, siis mulle ei meeldi kirjutada. Rääkida võin küll, tundide kaupa. Lõugadega olen alati endale leiba teeninud,” sõnas ta. Vähemalt enda sõnul ei olnud akadeemiliste kraadide teenimine tema jaoks muud kui palgatöö – võimalus raha teenida, et oma peret üleval pidada. “Minu abikaasa Liivi on samuti õppejõud ja temale sobib kirjutamine paremini. Ta oli just nädal aega Rootsis ja külastas seal arhiivi,” rääkis ta.
Raplamaa Sõnumite kohtumine August Aarmaga nii Lipa koolimajas kui ka Saueaugu talus võttis aega ligikaudu poolteist tundi. Üsna kiirelt sai selgeks, et sellelt mehelt oleks õppida rohkemgi. Saueaugu talu asub tõeliselt looduskaunis kohas. Kui meie kohtumine läbi sai, oli loodusel meile veel üks huvitav seik varuks. Järsku jooksis talu õuele halljänes, seisatas kümneks sekundiks, vaatas meile otsa ning lippas edasi. Aarma rääkis, et maja ümbruses neid ikka liigub. Isegi üks toonekureperekond on lähedalasuvasse metsatukka pesa rajanud. Heast õhkkonnast annavad tunnistust ka eemal kasvavad pihlakad.
