Inna Tamm, sotsiaalnõunik Raplas aastatel 1992-2017
Tahaksin avaldada tunnustust Mari Tammarile, kes on artiklis „Rapla hooldekeskuse saaga ehk Lugu sellest, kuidas me saime hooldekeskuse asemel kino*“ ära teinud suure ja põhjaliku töö, märganud ja tõstatanud valusa teema, kuidas Rapla valla sotsiaalvaldkonna areng on poliitiliste erimeelsuste ja erinevate väärtushinnangute tõttu taas vaeslapse ossa jäänud.
Olin 26 aastat Rapla sotsiaalteenuste arendamise juures, ka siis nappis vahendeid ja omavalitsuse eelarverahale tuli projektidest lisa leida, keskkonna loomine toimus jupikeste kaupa.
Paljud, kellele Rapla valla sotsiaalvaldkonna arendamine korda läks (Ülle Laasner, Anne-Ly Pedaja, Ilvi Pere, Vladimir Korolkov, Harri Õunapuu, Cerly- Marko Järvela, Küllike Orul, Sirve Salu, Maris Rudnevs, Kadri Luga jt), mõistsid, et senisel moel jätkamine ei anna soovitud tulemusi ning arenguhüppeks on vaja uut keskkonda. Nii planeeriski Rapla vallavolikogu sotsiaal- ja tervisekomisjoni ettepanekul 2017. a eelarvesse 3,8 miljonit.
Otsust toetasid erinevaid spetsialiste ja osapooli kaasanud valdkondlik arengukava (hõlmasid laiemat piirkonda kui praeguseks ühinenud vallad), sõltumatu tasuvusanalüüs teenuste osutamiseks kohaliku omavalitsuse teenustena, loodava Rapla hooldekeskuse teenuste sisu tutvustamine ROL-is, teema käsitlemine aprillis 2017 maakondlikul konverentsil „Hoolekanne muutuvas ajas“, teenuste osutamine naabervaldadele.
25 tööaasta jooksul valitsusliikmena ei mäleta küll ühegi objekti investeeringu arutelu ja otsustamist, mis oleks läbinud nii laiapõhjalise ja kaalutletud analüüsisõela. Seda hämmastavam on Rapla hooldekeskuse saagast lugeda, et ühinenud valla sotsiaalvaldkonna eest vastutajad seni tehtut liialt Rapla-keskseks pidasid.
Praeguses tööelus näen, kuidas loomata jäänud keskkond takistab riigi pakutavate vahendite kasutamist ja jätab abivajajad vajalikest teenustest kohapeal ilma. Viimase näitena võib tuua päeva- ja nädalahoiuteenuse kohtade kohandamise ja loomise, kuhu Rapla vallalt taotlust ei esitatud, kuigi teenust saama õigustatud isikuid on.
Artiklit lugedes tajusin, et paljud poliitikud ei mõista jätkuvalt sotsiaalhoolekandeseadusega kohalikele omavalitsustele pandud kohustusi ja sotsiaalteenuste osutamise ulatust, nähes planeeritavat hooldekeskust ainult eakatele mõeldud üldhooldusteenuse üksikteenusena (rahvasuus vanadekodu).
Kuna aeg on maha võetud ja uued otsustamised ees, toon välja kaks kõige olulisemat eesmärki, mis loodava sotsiaalkeskuse ees seisid:
1. Kasvada piirkonna kompetentsikeskuseks, teha koostööd teiste sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuasutustega, olla partneriks mittetulundusühingutele ja vabatahtlikele ühendustele, kelle tegevused on suunatud eri riskigruppide toimetuleku parandamisele, tagades nii sotsiaaltöö kvaliteedi ja arengu.
2. Täita võimalikult paljusid sotsiaalhoolekande seadusega kohalikule omavalitsusele pandud ülesandeid.
Toon loetelu seadusest tulenevatest ülesannetest, mida planeeritud keskus osutama pidi:
eakate hoolekannet, sh koduabi ja koduteenuseid;
päevakeskuse teenust;
hoolekandeteenuseid psüühilise erivajadusega inimestele;
teenuseid puuetega inimestele ja nende peredele;
korraldama toimetulekuraskustega perede toetamist, abistamist ja nõustamist;
vältimatut sotsiaalabiteenust;
pikaajaliste töötute ja toimetulekuraskustes perede abistamine, toetamine tagasipöördumiseks tavaühiskonda ja tööellu;
eluruumi tagamise teenust;
tasulisi sotsiaalteenuseid (pesupesemine, juuksur, iluteenused jne)
Loetelust on näha, et kaasaegse sotsiaalkeskuse sisu on oluliselt laiem kui üks erakapitali kaasamisel ehitatav hooldekodu.
Loodan väga, et käes on aeg, kus sotsiaalvaldkonna arendamine on otsustajate prioriteet nr 1 ja maaküsimused leiavad lõpuks lahenduse.
