Romet Vaino, matkajuht ja blogija
Oma ehedas olemuses mõjuvad mistahes loodusmaastikud inimese füsioloogiale ja psüühikale kui pikk pai. Murekoht on aga see, et sellist metsikut ja kordategemata maastikku jääb maailmas aina vähemaks. Roheluse asemel võtab maad betoon, klaas ja metall. Loodushelide asemel sunnib inimene end elama katkematus linnamüras.
Mäletatavasti on inimene suurema osa oma eksistentsist elanud küti-korilasena ühest paigast teise liikudes ja loodusega lahutamatult koos eksisteerides. Paikne linnaelu, tehiskeskkond ja poest tulev piim on selle valguses justkui eile sündinud. Aastal 1800 elas kolm protsenti maailma rahvastikust linnades, aastal 1900 oli see number 14 ja 2016 vastavalt 54 protsenti. Meie geneetika ja keha toimivad suurepäraselt, kuid mitte keskkonnas, kuhu me nad toonud oleme. Siit saabki alguse terve rida (terviseprobleeme, aga just siit võime leida neile ka lahendused.
Üks hetk korraga
Loodus pakub meile kohalolutunnet, millest on heaoluühiskondades kujunemas väärtuslik valuuta. Selle tunnistuseks on kõikvõimalikud idamaised praktikad joogast erinevate meditatsioonideni, mis aitavad mineviku, oleviku ja tuleviku vahel hüplevat mõistust korrakski viibivasse hetke naelutada. Tõenäoliselt peitub selliste püüdluste taga alateadlik soov otsida leevendust oma närvisüsteemile.
Kui kauges minevikus varitsesid meid eeskätt füüsilised ja hetkelised ohud, siis praegu kimbutavad meid hoopis kestvad ja emotsionaalsed ohud. Mõõkhambulisest tiigrist on saanud kohustused, tähtajad ja ühiskondlikud ootused. Meie närvisüsteemile on viimased samaväärsed esimestega. Erinevus on selles, et kestev ohuaisting meie sees kurnab organismi aegamisi ja ohtlikumalt kui ühekordne eluoht.
End pidevalt ohuolukorras tajudes kaotame oma organismi isetaastumisvõime ja sillutame teed kroonilisele stressile. Sellega loome omakorda soodsa pinnase tervele reale haiguslikele seisunditele nagu külmetushaigused, selja-, kaela- ja õlavalud, südamehaigused, unetus ja depressioon.
Looduskeskkonda tasuks siinkohal vaadata kui ennetajat. Regulaarne looduses liikumine pakub meile võimalust jätta hetkeks oma sotsiaalsed rollid kõrvale ja olla lihtsalt inimene. Läbi metsalõhnade, -helide ja kaunite vaadete aitame endal hetkeks unustada eilse ja homse ning tunda rõõmu siinsest ja praegusest. See on võimalus tasakaalustamiseks.
Jaapani teadlased on avastanud, et looduses viibimine reguleerib muuhulgas ka meie vererõhku, kusjuures kõrge vererõhk on looduse poolt määratud langema ja madal tõusma. Miks see nii on, seda me veel ei tea. Ühtlasi on raviasutustes läbiviidud uuringud näidanud, et loodusvaatega ruumides asuvad patsiendid taastuvad kiiremini. Kehaliste boonuste kõrval näib rohelus taastavat ka meie tähelepanuvõime oluliselt kiiremini kui tehiskeskkond. Mitmetes katsetes on keerukad vaimsed ülesanded lahendatud tulemuslikumalt just nende katsealuste poolt, kes veetnud oma puhkepausi looduses, mitte toas.
Tervendavate mõjude kõrval on loodus sütitanud ka paljude suurte mõtlejate inspiratsiooni ning jääb hoolimata tehnoloogia võidukäigust võtmetähtsusega ruumiks laste loovuse arendamisel. Hoomamatus, eesmärgipäraste vahendite ja tööriistade puudumine ning maailma tajumine kogu meelespektri ulatuses annab ajule võrreldamatult palju rohkem mänguruumi kui elu korrapärases maailmas.
Looduses mängimisse ja hakkamasaamisse on fantaasia sisse kirjutatud.
Ood kodumaale
Kõigest eelnevast oma mõtetega edasi liikudes jõuame varem või hiljem tõdemuseni, et maailmas pole just palju riike, kus sellised hüved nii lihtsasti kättesaadavad oleksid kui meil siin. Mulle tundub, et iga keskkonna „pärismaalasi” saadab mingil määral kaasasündinud pimedus. Nägijaks muudavad meid kontrastid ja minul on neid aidanud luua Eestimaad väisavad turistid.
Hiljuti viisin Singapuri kodanikud Põhja-Kõrvemaal asuvasse Kõnnu Suursoosse. Esimese emotsioonina väljendasid nad vaimustust selle üle, et nii kui pealinn lõpeb, algab kohe rohelus. Teiseks hea meel selle üle, et metsloomad elavad metsas, mitte küla- või linnatänavatel. Autost välja saades hakkasid nad naeratades sisse ahmima värsket rabahõngulist õhku. Kõrghoonete vahel üles kasvanuna oli neile võõras tunda sellist avarust ja vaikust ning võimalust olla iseendaga. See ei tähenda küll, et nad meist kohe vähem elaksid või sügavas depressioonis oleks. Neil jääb lihtsalt kogemata suur osa inimeseks olemise tõelisi väärtusi.
Meil siin Raplamaal on lähimasse metsatukka ehk 10–15 minuti teekond ja seda jala või jalgrattaga. Pole palju tahetud, kui lubaksime nii privilegeeritud seisuses endale iga päev vähemalt ühe „rohelise tunni” kasvõi pargis või terviserajal. Tõsi, ilm on siin laiuskraadil tujukas ja vahel on raske sellest mööda vaadata. Kuid meil on ümberringi olemas kõik see, mida inimese keha ja vaim alati on vajanud – puhas vesi, puhas õhk, metsavaikus, roheline ruum liikumiseks ja mõtete mõlgutamiseks. Inimesele on evolutsiooni poolt tehtud justkui ettekirjutus inimväärse elu elamiseks. Kõikide võimaluste olemasolul see ikkagi täitmata jätta oleks viimane rumalus, kas pole?
