Helerin Väronen
Seoses eelmisel nädalal juhtunud avariiga, kus ülekäigurajal jäi jalgrattaga teed ületanud laps auto alla, rääkisime Rapla piirkonnapolitseiniku Jaan Sildoja ja noorsoopolitseiniku Kristel Põhjalaga sellest, kuidas on ohutu jalgrattaga teed ületada ja mida rattaga sõites tähele tuleb panna.
„Seadus näeb ette, et teed peaks ülekäiguraja olemasolul ületama ülekäigurajal ja seda tuleks teha võimalikult ohutult. Ehk siis ohutu on jalgratta seljast maha tulla ja ületada teed jalakäijana, ratas käekõrval. Siis on ka sõidukijuhil kohustus teed anda. Kui ületada teed jalgrattal, on ka jalgrattur juht ja autojuhil teeandmiskohustust justkui pole. Jalgrattur peab ise veenduma, kas autojuht annab talle teed, või ise pidama jääma,“ selgitas Sildoja.
Põhjala lisas: „Teatud ristmikel peab jalgrattur andma autole teed. Kõik sõltub sellest, mis eeskiri ette näeb. See tähendabki, et jalgrattur peab veenduma, kas eesõigus on temal või autol. Kui liigeldakse jalakäijana, siis on alati autol kohustus anda teed. Ehk kui seadust vaatame, siis ei pea jalgrattur iga kord teed ületades ratta seljast maha tulema. Meie soovitame aga pigem maha tulla, seda eriti lastel ja noortel, sest ei pruugi olla seda teadmist, millal täpselt on jalgratturil kohustus anda autole teed. Nii et võta see hetk ja tule maha, siis näeb ka autojuht, et tahad üle tee minna.”
Õnnetused kipuvad juhtuma siis, kui jalgrattur ei veendu ülekäigurajal, kas auto tuleb, ja tuhiseb lihtsalt üle. Tegelikkuses peab jalgrattur oma manöövrist käega märku andma. Kuid seda harjumust on väga vähestel.
Eeskujulikud suudavad lapsed olla õppeperioodil, kui jalgratturiluba tehakse (vanuses 10-15 kohustuslik). Jalgratturi juhiloa saamiseks tuleb sooritada liiklustest, läbida jalgrattal platsi elemendid ning asulasõit. „Asulasõidul rakendatakse varem õpitut ning liigeldakse nii nagu peab, kuid kui õpitust on aega möödas, kipuvad kiivrid koju ununema, ei ole jalgrattad enam nii korras kui peaks, näiteks puuduvad helkurid või töökorras pidurid,“ rääkis Sildoja.
Hästi tunnevad reegleid Põhjala sõnul need, kelle jaoks jalgrattaga liikumine on elustiil. Aga üldpilt on selline, et teavitustööd tuleb veel teha. Näiteks käiakse koolides liikusloenguid andmas ja alles hiljuti jagati Facebooki lehel „Turvaline Raplamaa“ teavet, milline peab olema jalgratturi varustus ja kuidas õigesti kiivrit kanda. Järjepidev teavitustöö on ka vilja kandnud.
„Kui me sel hooajal käisime koolide juures jalgrattaid kontrollimas, oli rikkujaid palju vähem kui eelmisel aastal. Üksikud kiivrid olid puudu kooliperioodil, jalgrattad olid üldjuhul tehniliselt heas korras. Suvel aga tihtipeale kiputakse hooletuks minema, sest puudub vanemate kontroll, kes ei saada hommikul lapsi kooli,” sõnas Põhjala.
Kui politseinikud märkavad kiivrita või puuduliku varustusega rattaga sõitjat, juhitakse sellele tähelepanu. Kedagi trahvima üldjuhul ei hakata, see ei ole Sildoja sõnul eesmärk. Kui ratturiks on laps või noor ja rattal esineb puudujääke, võetakse ühendust tema vanematega ja tihtipeale on järgmiseks päevaks probleem lahendatud. Nii et koostöö ja teavitus politsei ja lastevanemate vahel on hea. Politsei teeb enda poolt ka kõik, et anda noortele signaal: rattaeksamit saab teha ainult tehniliselt korras rattaga. „Kui ratas pole töökorras ja me lubame selle eksamile, siis ma olen enam kui kindel, et see ratas osaleb ka edaspidi sellises seisukorras liikluses,“ sõnas Sildoja.
Põhjala paneb ratturitele, eriti just noorematele südamele, et jalgrattaga sõites tuleb klapid peast võtta ja mobiil käest panna. Kogu juhi tähelepanu peab olema sõitmisele suunatud, kuna tänapäeva liiklus on niivõrd kiire. Ka kaasliiklejatega tuleb jalgratturil arvestada, kõnniteel valida vastav pool ja ülekäigurada ületada jalakäija kiirusel, et möödumisel jalakäijail asjad käest ei lendaks.
Veel ühe olulise asjana toob Põhjala välja kiivri kandmise, täpsemalt selle õige kandmise, kuna kiiver kuklas ei kaitse kedagi. Kiivri olulisust näitab politsei juba lasteaias, kus tehakse katse toore munaga, kukutades seda maha niisama ja koos kiivriga. Lastel tekib niimoodi arusaam kiivri olulisusest. „Kanname kiivrit, aga kanname õigesti. Kui see on valesti peas, siis ei ole sellest ikkagi kasu. Seepärast ongi oluline, et vanemad vaataks, kuidas kiiver peas on,“ sõnas Põhjala.
Veel tuleb vanematel jälgida, millises seisukorras on ratas, millega laps välja läheb. Iga rattaomaniku kohustus on vastutada oma ratta eest ning vältimaks seda, et see vahepeal kellegi kaasabil jalutama läheb, tuleb see lukku panna.
