Helerin Väronen
Lugesin hiljuti artiklit “Inimeste maailm sellisel kujul saab otsa: mis juhtub järgmise 30 aasta jooksul?” ja rääkisin loetust ka oma vanemale lapsele. Too mõtles hetke järele ja kostis: “Siis tuleb ruttu ära surra.” Et siis ju pole vaja nende võimalike õudustega silmitsi seista.
Kaks õhtut veetsime siis keskkonnateemadel rääkides, otsides ja uurides, ehk ikka on lootust. Lapsed saavad väga hästi aru, et loodust tuleb hoida, eriti mida rohkem nad sealseid elanikke tundma õpivad ja näevad, millist kahju inimene neile juba teinud on. Lihtsalt need sammud keskkonnateadlikkuse suunas tuleb teha tasapisi, üleöö harjumused ei muutu. Vahepeal tekib küll tohutu käegalöömise ja jõuetuse tunne, et kui palju minust ikka sõltub, kas ma nüüd sorteerin prügi või tarbin vähem. Aga endal on parem olla, kui tead, et oled oma panuse andnud, isegi kui kogusummast moodustab see marginaalse osa.
Hakkasin hiljuti vaatama Netflixi loodussarja “Tales by Light” (imeliste, aga ka südantlõhestavate kaadritega sari, mida soojalt soovitan), kus fotograaf Simon Lister sõnas nii tabavalt, et inimesed hoolivad vaid neist asjadest, mida nad tunnevad. Seepärast on nii oluline, et näiteks loodusvaatluste maraton saaks traditsiooniks ja sinna kaasataks aina rohkem lapsi. Üha rohkem on näha ja tajuda, kuidas just lapsed ja noored on need, kes on võtnud südameasjaks looduskaitse, õpetades ka vanemaid põlvkondi oma käitumisharjumusi muutma, nii et loodus oleks hoitud ja inimese enda tervis ei kannataks.
Lugesin maalt bussiga Raplasse sõites 12 aastat tagasi välja antud Epp Petrone raamatut “Roheliseks kasvamine”, mis juba tudengipõlves mind raputas. Ja ajaga ei ole raamatus välja toodud numbrilised näitajad ilmselt paremaks muutunud. Olen kirjutanud raamatu märkmete ossa Saudi Araabia ütluse: “Minu isa ratsutas kaameliga. Mina sõidan autoga. Minu poeg lendab reaktiivlennukiga. Tema poeg ratsutab kaameliga.” Ma usun, et niimoodi lähebki. Hirmul ei ole siin olukorras lihtsalt suured silmad, vaid asi ongi päriselt halb. Praegu nii tavaline ja iseenesestmõistetav heaoluühiskond on ühel hetkel lihtsalt ajalugu. “Tagasi juurte juurde” mõiste omandab siis teistsuguse tähenduse ja võib-olla lapse soov kunagi hobust omada ei olegi kõige halvem…
Ilmselt ei muutu midagi enne, kuni inimkond põhjas ära käib ja aru saab, kui vastutustundetult toodetakse ja tarbitakse. Praegu on see mõistmine globaalses mõttes vähestel, üldjoontes aetakse ikka meeleheitlikult taga majanduskasvu ja tarbimise suurendamist, kuna see toob ju rahalist kasu. Absoluutselt kõik taandub jälle rahale. Tegelikult on see päris jube, milline võim on rahal inimese üle. Aga mis saaks siis, kui maailmast raha äkitselt ära kaoks? Siis poleks enam vabandusi, et mõne keskkonnale kasuliku tehnoloogia kasutuselevõtt oleks liiga kallis.
Kaalukausil on raha ja heaoluühiskond ning teisel pool puhas looduskeskkond ja inimese säilimine. Need kaalukausid on juba pikka aega tasakaalust väljas. Aga ma usun, et nende kahe vahel saab olla tasakaal. Esimene samm selles suunas on laste loodusesse viimine, neis uudishimu tekitamine. Ainus, mis lõpuks ju loeb ja väärtust omab, on hetked kallite inimestega. Kasvõi väike matk looduses loob mälestusi ja paneb aluse sellele, et lapses tärkab soov kaitsta enda ümber olevat.
