3.3 C
Rapla
Kolmapäev, 29 sept. 2021

Hageri – kultuurielukants kõrvalises kohas

Vivika Veski

Hageri pürgib Raplamaa esindajana tänavu Eesti aasta külaks – 9. juuli hommikul saabub Hagerisse Eesti Külaliikumise Kodukant komisjon, et kahe tunni jooksul paigaga tuttavaks saada.

Kuidas kujuneda kõrvalises kohas paikneva väikese asulana ometi kultuurielu keskuseks, tuues kokku rahvast lähedalt ja kaugelt? See on saladus, millele Hageri rahvas paistab teadvat vastust.
Hageri on üks kolmest Kohila valla alevikust. Jõudsalt arenev vallakeskus Kohila alev jääb Hagerist vaid kuue kilomeetri kaugusele, tõmmates rahvast enda poole. Bussi Hagerisse iga päev ei käi. Koht jääb eemale suurtest teedest. Ei ole seal ka midagi sellist, mis puhkajaid tavaliselt kohale meelitab nagu mäed või suuremad veekogud.
Ometi leidub Hageris nii mõndagi, millest ka mitmed suuremad keskused võivad vaid unistada: muuseum, väärika ajalooga kirik ja muinsusväärtusega vennastekoguduse palvemaja, tõelise rahva majana toimiv rahvamaja, kool, rikkaliku kaubavalikuga pood, külasaun, omanäoline kõrts.

Kodune muuseum

Saame Hageri aktiivsete naistega kokku teisipäeval Hageri muuseumis. Jah, Hageris on muuseum, kuhu iga huviline võib teisipäevast reedeni kella kümnest viieni sisse astuda, lisaks iga kuu esimesel ja kolmandal laupäeval. Ja rahvas käib. Sellest annab tunnistust külalisteraamat, kuhu kõik oma nimed kirja saavad panna. Aga külastaja saabub ka selle napi aja jooksul, mille meie muuseumis veedame. Ta tuleb vaatama kohta, kus tema onu 1950. aastatel apteekrina töötas. Muuseumi juhataja Virve Õunapuu rõõmustab, et niimoodi saab ka kohalik ajalugu kildhaaval täiendust.
Muuseumi astudes jõuadki kõigepealt omaaegsesse maa-apteeki. Umbes sellisesse, millist võid kohata näiteks filmis „Suvi”. Aga muuseumimaja pole olnud ajalooliselt üksnes apteek, vaid ka doktoraat ehk arsti maja. Apteek sai sellest 1920. aastate lõpus. Maja on umbes 150 aastat vana.
Virve Õunapuu juhatab meid läbi Hageri kihelkonna ajalugu tutvustava näitusesaali verandale. Ja kohe tekib tunne, et sa ei olegi enam muuseumis, vaid hoopis kellegi koduses häärberis sadakond aastat tagasi. Akendest avaneb vaade aeda, kust muuseumi perenaine peagi saabub pundi värske piparmündiga, et valmistada meile teed.
Verandanurgas seisab suur plakat, mis meenutab õhtut Lydia Koidulaga, mis selles samas ruumis 14. juunil maha peeti. Alguses oli sündmus plaanitud aeda, aga ilm oli jahe ja nii koliti verandale, nii et ruum sai rahvast pilgeni täis. Loeti Koidula luulet ja lauldi tema sõnadele loodud laule.
Teises seinas seisab lustakas joonistustega piirkonna kaart, mis on tegelikult suurem versioon kohalikust pärimuslikust lauamängust „Angerja aare”. Seda oli muuseumis võimalik mängida näiteks maikuus muuseumiööl.

Aktiivne kogudus

Hageri elust räägivad meile lisaks Virve Õunapuule Hageri rahvamaja juhataja Maria Saarna ning Sigrid Põld ja Ingrid Raudsepp.
Hageri Haridusseltsi juhatuse liige Ingrid Raudsepp saabub kohtumisele koos üheaastase tütrega, kellega ta on parasjagu lapsehoolduspuhkusel. Ta meenutab naerdes, kuidas läks aasta tagasi sünnitama kohe pärast seda, kui oli Hageri kihelkonnapäevade ettevalmistamisega valmis saanud, nii et pidustustest endist osa saada tal seekord ei õnnestunudki.
Ka Sigrid Põld on peagi aastaseks saava lapsega praegu kodune, töökoht on tal Kohila vallavalitsuses kultuurinõunikuna. Kuid ühtlasi on ta EELK Hageri Lambertuse koguduses koorijuht. Sigrid rõõmustab, et tema ja Merle Libliku juhitud koor Lambertus pääses laulupeole mitte üksnes segakooride, vaid ka valikkooride hulka. Kuid ka vaeva sai näha kõvasti – kuude kaupa tehti igal pühapäeval neli tundi proovi.
Tänapäevase haldusjaotuse mõttes ei ole Hageri keskus, kuid ajalooliselt on ta seda ometi olnud juba ammusest ajast. Kihelkonnakeskusena toimis ta teatud mõttes isegi nõukogude ajal, mil kihelkonnast räägiti peamiselt vaid ajalooõpikus. Kihelkond on kiriklik haldusüksus ja Hageri Lambertuse kogudus oli nõukogude ajal üks suuremaid ja aktiivsemaid maakogudusi. Kirikuõpetajad on seal kõik ametis olnud pikka aega. Praegune pastor Jüri Vallsalu, kes on ühtlasi Kohila vallavolikogu esimees, on Hageri koguduses töötanud nüüdseks 26 aastat. Enne teda oli Paul Saar, kes võttis elu vabamaks muutudes 30 aastat tagasi kohe käsile noortetöö.
Sigrid räägib, et äsja peeti peagi renoveeritud Hageri vennastekoguduse palvemaja õuel koguduse perelaager, kus osales üle saja inimese. Kuigi tingimused olid kasinad, pesta tuli kausist, läks laager igati korda.
30 aastat tagasi ärkamiseajal käis aga suurem osa piirkonna noori koguduse laagritest ja leerikoolist läbi. Naised meenutavad, et pühapäevakoolis käis 180 õpilast kaks korda kuus, seda peeti kuues rühmas, vald pani bussid käima.

Saun Maidla jõe kaldal

Hageri muuseumist kohe teisele poole teed jääb moodne ja ruumikas Hageri hooldekodu, mis avati 2001. aastal. Hooldekodu on piirkonnas naiste jaoks oluline tööandja. Meeste jaoks on selleks Hageris asuv majatehas KMT Prefab.
Praegu on aga Hageri hooldekodu aia peal väljas uhke fotonäitus vanadest majadest.
Suundume Hageri sauna juurde. Jah, Hageris on ka saun. See on eraomanduses, aga avalikus kasutuses. Ehitatud on see 1960. aastal tollase tüüpprojekti järgi, kuid 2012. aastal sai Hageri Haridusseltsi külasauna renoveerimisprojekt, mille Maria kirjutas, PRIAst toetust ja saun korda tehtud. See on vist ainuke sellest ajast pärit külasaun Eestis, mis endiselt sellena tegutseb.
Maria räägib, et nende sauna tullakse lisaks Hagerile ja ümberkaudsetele küladele ka Paunkülast, Kloogarannast, Sakust.
Naiste poolel paelub kõige rohkem pilku leiliruumi klaasuks, mille kaudu laval higistavad naised saavad pesuruumis sulistavatel lastel silma peal hoida. Meeste poole uhkus on sinimustvalgeks värvitud ahi.
Ja muidugi võtab meestel saunaskäik aega ikka terve õhtu, erinevalt naistest, kes ennast puhtaks pesevad ja koju lähevad, tõdevad naised muheldes.
Saunahoovist voolab läbi Maidla jõgi. Selle koha peal, ülemjooksul, on see küll väheldase oja mõõtu ja ka veidi mudane, aga lapsed mahuvad sinna suplema küll ja tegevatki seda hoolega.

Kool ja rahvamaja

Rahvamajas asuvad raamatukogu ja Hageri Avatud Noortekeskus, teises tiivas tegutseb kool. Tänavu jaanuaris tähistas Hageri rahvas 110 aasta möödumist esimese eestikeelse kooli rajamisest Hageri kihelkonnas. Kuigi ametlikult Hageris kooli enam pole, on ta tegelikult vägagi olemas. Kohila gümnaasiumi Hageri klassid toimivad igati tegusa ja iseseisva koolina. Koolis on esimene kuni neljas klass. Maria tunnistab, et kevadel kooli lõpetamisel tuleb nii mõnelegi pisar silma.
Hageri raamatukogu sai hiljuti ruumi juurde, kuna kino lõpetas seal tegevuse. Aga see-eest on raamatukogul nüüd lugemissaal.
Hageri rahvamaja pargis on kihelkonna rahvariietes perepilt, aukudega nägude kohal pildistamiseks, laululava, kiikingukiik ja veel palju muud. Kooli lennud istutavad sinna oma puud. Puid istutatakse ka muude sündmuste tähistamiseks.
Seal on ka Laine Mesikäpa pink, mille silt on küll parasjagu saadetud puhastusse. Näitleja ja leelotaja Laine Mesikäpp oli tuntuim Hageri kihelkonnast pärit inimene. Hageri muuseumis on tema tegemistele pühendatud nurgake.

Vennastekoguduse palvemajas

Hageri vennastekoguduse palvemaja kohta ütleb Sigrid, et see on justkui kohalik vabaõhumuuseum. Võimas poolkelp-rookatusega palkhoone on muljetavaldav. Peagi saavad seal valmis PRIA toetusel tehtavad renoveerimistööd, töölised lõpetavad seal veel viimast viimistlust. Renoveerimise eest on seisnud koguduse viie-kuueliikmeline grupp, Sigrid Põld nende hulgas.
Nüüd on hoonesse sisse toodud vesi ja kanalisatsioon, seal on WC ja tänapäevane köök, osa ruume saab kütta. Köök asub seal, kuhu ta omal ajalgi tehtud oli – vanas mantelkorstnas. Vana leease on seal veel näha. Köögist saab vaadata üles vanasse mantelkorstnasse, selle otsast paistab lapike sinist taevast. Vahele tuleb klaaslagi.
Suurema osa palvemajast võtab aga enda alla suur saal, mis mahutab vähemalt nelisada inimest. See jäi renoveerimata ega ole ka tulevikus köetav, vaid seda saab kasutada suvel. Kahel aastal on seal tehtud suveteatrit.
Naised räägivad, et praegu mõtlevad nad, kuidas tähistada Hageri kihelkonnakeskuse südant. Nimelt tuli kergtee ehituse käigus võsa seest välja vana maakivist seintega kaev, mille ümbrusse saaks sellise koha sisse seada. Kunagi olnud seal juures kirikukõrts, teeliste tall ja laadaplats.
Hageri naised on valmis vastama veel paljudele küsimustele Hageri kohta, aga pean tunnistama, et olen infost sedavõrd tulvil, et ei oskagi rohkem küsida. Hagerist peaks järjeloo tegema, naeravad naised.

Aga küllap nii lähebki, sest olen kindel, et sellest tegusast ja põnevast paigast tuleb veel palju uudiseid.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised