Naima Maalinn, pensionär ja endine kooliõpetaja
Eellugu
Esimesed seltsid asutati Läänemaal Lihulas (1876. a pritsimeeste selts), Vigalas ja Kullamaal. Vigalas asuti muusikaseltsi asutama juba 1878. a, kuid põhikiri kinnitati alles 1893. Kullamaal sai seltsielu alguse Eesti Aleksandri Kooli abikomiteest, mis korraldas 1883. a suvistepühade ajal esimese rahvapüha. 1884. a asutati Kullamaa muusika- ja lauluselts. Järgmisel aastal toimus Märjamaa kirikus K. Türnpu orelikontsert vaheldumisi Kullamaa meeskoori esinemisega.
Laulukultuuri alguseks Läänemaal loetakse aastast 1851 teada olevat Mihkli laulukoori. Varaseimate laulukooride olemasolu Märjamaa piirkonnas on teada Velise vallakooli juures aastatel 1843–1861 koolmeistri Jüri Hermanni juhtimisel ja Haimre Vallakooli juures aastatel 1867–1872 koolmeistri Mart Laude juhatamisel. Tartu laulupidudest 1879 ja 1894 Läänemaa koorid kauge maa tõttu osa ei võtnud. 1880. a pääses Eesti kultuurilukku Kasti segakoor Peeter Vaheri juhtimisel, osaledes Tallinna III üldlaulupeol ja saavutades I koha. (Mesila, T. 2014. Pilguheit Märjamaa varasemasse ja hilisemasse ajalukku. – Märjamaa 650)
Kultuurielu Velisel
Velise vald endise Läänemaa kaguserval oli Vigala kõrval üks suuremaid maakonnas, nii pindalalt kui ka elanike arvult. Vald moodustus endise nelja mõisavalla (Velise, Valgu, Nurtu, Päärdu) liitmisel. Edaspidi moodustas iga endine vald omaette kogukonna, kust igast olid valitud omad volikogu liikmed ja abivallavanem. Igas kogukonnas oli 1920. a üle tuhande elaniku ja nii saigi võimalikuks organisatsioonide ja seltside moodustamine ning organiseerimine igas kogukonnas, sest seda eeldas ka territoriaalne paiknevus.
1892. a alustati Velise alevikus uue vallamaja ehitamist, mis õnnistati sisse 1894. a sügisel, tähtpäeval esinesid Nurtu pasunakoor ja muusikakoor. Millised seltsid ja ühingud endise Velise valla piirides umbes 60 aasta kestel tegutsesid, millised olid eesmärgid ja suunad, mida tehti ja suudeti? See vaimustus ja hoog, mis haaras rahvahulki raha kogumise aktsiooniga Aleksandri kooli heaks, oli suunav ja põhjapanev algatus meie kultuurielu edasisel väljakujunemisel.
Kooliõpetajatest moodustati paljudes valdades abikomiteed, kelle ülesanne oli propageerida kooli asutamise mõtet ja organiseerida raha kogumist. Kuna kõrgemalt poolt oli lubatud raha korjamiseks korraldada maksulisi peoõhtuid ja et tavaliste korjanduslehtedega laekus raha väga vähe, hakati korraldama näitusmüüke ja siis juba eeskavaga peoõhtuid. Et aga peoõhtutel oleks vaatajatele-peolistele midagi pakkuda, tuli hakata moodustama mitmesuguseid isetegevuskollektiive. Aga see polnud siiski ainus põhjus. Oli ka tahtmine laulda ja mängida, ennast väljendada.
Esimene isetegevuslik selts oli Velise Rahvaraamatukogu Selts, asutatud 1891. Selle mõtte algataja ja elluviija oli Velise kihelkonnakooli õpetaja Johann Haan. Ta jättis oma eeskujuliku tegevusega 18 aasta jooksul sügava jälge Velise kultuurilukku.
1905. a sündmuste keerises J. Haan vangistati. Süüd ei leitud, kuid Veliselt sunniti ta lahkuma. Kindlad daatumid puuduvad laulukooride ja pasunakooride tekkimise algusaja kohta, need on teada vaid rahvamälestuste kaudu.
Laul ja pillimäng on inimeste elus tähtsal kohal olnud juba kauges minevikus. Koorilaulu harrastamiseks said tekkida võimalused alles rahvakoolide võrgu loomisel. Lauluarmastajad vallakoolide koolmeistrid panid aluse laulu- ja muusikakultuuri tekkele. See langeb aega, kui Jädivere (1844–1864) ja Kuuda (1854–1896) seminarist tulid esimesed koolmeistrid valla koolidesse. See periood langeb kokku ka rahvusliku ärkamisaja tekkega.
Kultuurielu Päärdus ja Nurtus
Nurtu pasunakoori juhatas Kuuda seminari lõpetanud Madis Oviir, kes tuli kodukooli koolmeistriks 1882. aastal, mis on ka pasunakoori algusaasta. Madis Oviiri taktikepi all alustas tegevust ka Nurtu meeskoor 1891. a ja segakoor 1893. a. Eriti hoogne oli pasunakoori tegevus. Koor võttis osa I Läänemaa laulupäevast 1896. a jaanipäeva paiku, kus esineti väga edukalt. Madis Oviir pidas koolmeistri ametit Nurtus 35 aastat.
Suust suhu kantud mälestuste järgi olevat Velise vallakoolis olnud laulukoor juba väga tubli ja lugupeetud koolmeistri Jüri Hermanni ajal, kes töötas seal 18 aastat (1843–1861).
Vahepeal tekkis laulmises mõõnaperiood. Eelmise sajandi lõpuaastatel käis lauluõppimine Velisel täie hooga, sest 1900. aastal võttis segakoor osa Pärnu esimesest laulupäevast. Seda jutustas saja-aastane Mai Riise 1982. a, ta laulis kooris ja käis 18-aastaselt Pärnus. Laulupeol käidi hobustega. Siit peale pole Velisel laululust vaibunud. Hiljem käis kooriga Pärnus esinemas Johannes Siidermann, siis ka kõik järgmised koolmeistrid: M. Lauter, G. Anniko ja Jaan Koppelmann.
Ka Päärdus viivad esimesed andmed laulukooride tegevuse alguse kohta üle-eelmise sajandi lõpuveerandisse. 1882. a tuli Päärdu vallakooli õpetajaks Kuuda seminari lõpetanud Priidik Binnendorf. Siit edasi lauldi tõusude ja mõõnadega mitu aastakümmet. Samasse aega mahub ka koorilaulu algus õpetaja ja tubli laulumehe Tõnis Piiri juhtimisel. Ta oli koolmeistriks lühikest aega ja lahkus 1879. a. Pärast teda tulid Valgusse tööle tugevad laulu- ja muusikamehed nagu Mart Siidermann ja Peeter Vaher.
Koorilaul saavutas Valgus väga kõrge taseme. Vaher lahkus 1893. a. Tema järglane Albert Vendah ei olnud enam nii suur laulumees. Lauldi küll edasi, aga mitte enam sellise eduga.
Kõik koolide juures tegutsevad laulukoorid olid otseselt kiriku mõju all ja suurem osa nende repertuaarist moodustas mitmehäälne kirikulaul. Esineti ka kirikutes, kuid õpiti ka palju eesti koorilaule. Võib öelda, et eelmise sajandi lõpul oli koorilaul Velise vallas au sees. See oli aeg, kui vallas ei tegutsenud veel ühtegi isetegevuslikku seltsi ega olnud registreeritud ühtegi organisatsiooni.
Velise Rahvaraamatukogu Selts
Velise Rahvaraamatukogu Seltsi algusaasta oli 1891 ja selle juures alustas laulukoor, mida juhatas köster-kooliõpetaja J. Haan. Siit peale tegutses Velisel kaks laulukoori: üks vallakooli juures, kus laulmas käisid luteriusulised, ja teine Rahvaraamatukogu Seltsi juures kihelkonna koolimajas ning lauljateks olid apostliku kiriku õigeusulised. Oma mälestusi nendest aegadest keris tagasi elupõline Sulu metsavaht, teeneline metsakasvataja Jaan Limberg (1885–1978), kelle elukäik lapsepõlvest peale oli seotud Velise seltskonna tegevusega. Mälestusi sellest ajast rääkis Nurga talu peretütar Aliide Vaarmann (sünd 1905).
Kihelkonna koolimajas õpiti küll laulud selgeks, aga pidusid siin siiski pidada ei lubatud. Olukorrale leiti lahendus nii, et Nurga talu küüni ehitati laudadest lava nii, et seda võis vajaduse korral koost lahti võtta. Saelauad pandi puupakkude otsa, nii saadi istepingid ja “seltsimaja” oligi valmis. A. Vaarmann kuulnud neist aegadest oma emalt ja mäletab neid peoõhtuid oma koduküünis. Jaan Limberg oli 8-aastaselt mänginud näidendis “Teder mulle, suled sulle”.
Isetegevuse kõrval otsiti paika raamatukogule, milleks sai üks kapp koolimajas. Esimesed raamatud saadi kogusse annetustega. Kivi talu peremees Jaan Gildemann annetanud Velise raamatukogule esimesed raamatud. Peagi puhkes 1905. a revolutsioon, mis hävitas kõik seltsi senised dokumendid ja raamatukogu. Üks säilinud raamatukapp, mille ukses oli täägi auk, oli ka hiljem raamatute panipaigaks.
Pärast revolutsiooni algas 1906. aasta sügisel tegevus Velisel õpetaja Hans Rõigase juhtimisel uue hooga. Remonditi koolimaja ja ehitati lava. Rõigas oli väga hea näidendite lavastaja, töötades koolis kuus aastat. Velise laulukoor sai uue hoo sisse 1909. aastal, kui sinna tuli uus preester Peeter Laretei, kes oli rahva seas lugupeetud nii vaimulikuna kui ka aktiivse seltskonnategelasena, juhatades kaua aega raamatukoguseltsi segakoori. Ta lahkus 1919. aastal.
Seltsitegevus oli soikunud Esimese maailmasõja aastatel ja uuesti alustati iseseisvuse algaastatel. Velise Rahvaraamatukogu Selts taastati aastatel 1923–1924 ja elav tegevus jätkus. Püüti täita põhikirjas püstitatud ülesandeid ja eesmärke:
* Rahva keskel haridust laiali laotada;
* Rahva vaimset ja kehalist kasvatust edendada;
* Noorsoo igakülgse kasvatuse eest hoolt kanda.
Selts hoolitses kasvava noorsoo ainelise ning kõlbelise toetuse eest; korraldas koosolekuid, kursusi, loenguid, muusikalisi ja kirjanduslikke õhtuid, õppereise, avas raamatukogusid, lugemistube, õpiringe; andis välja ja jagas laiali raamatuid ja ajakirju.
Esimeste tegevusaastate kohta puuduvad andmed. Seda aega meenutas omaaegne aktiivne liige Antoniina Tammeson (neiuna Riise). Seltsi tegevus oli väga elav. Igal pühapäeval käidi koolimajas laulu, rahvatantsu ja näidendeid tegemas. Aastas toimus 4-5 pidu, kirjandus-, kõne- ja perekonnaõhtud. Aleksei Parnabas tegi ise kõike kaasa ja näiteks tantsiti „Tuljakut“ 25 segapaariga. Noori oli väga palju osalemas, aga ka pealtvaatajate hulgas. Saadud raha eest osteti raamatukogusse laenutamiseks raamatuid.
Esimene kogujuhataja oli Mihkel Abro, alates 1935. aastast Aleksei Parnabas. Kuigi seltsi töös oli tõuse ja mõõnasid, andis selts siiski palju Velise töö- ja kultuuriellu. Seltsi töö +oli oma ajastu kohta tõeline kultuuritöö.
Raamatukoguseltsi kõrval alustas 1903. a tööd Velise Põllumeeste Selts, mis pakkus põllumeestele erialaseid kursuseid põllumajanduse, karjakasvatuse, piimanduse, aianduse, käsitöö, kodukorrastamise, toiduvalmistamise jm alal. Pärast 1930. aastat hakati kursusi korraldama valla piires asutatud Perenaiste ja Maanaiste Seltsides.
Asutati ka aianduse-mesinduse ring, kujundati ja rajati hoonete ümbrusesse iluaedu. Viimased kümmekond aastat oli Põllumeeste Seltsi esimeheks Tõnis Ervin Mäliste külast Tiidu talust.
Seltsi 35. aasta juubelipäeva tähistati Velise mõisa pargis, kus esinesid Päärdu pasunakoor ja Velise laulukoor. Põllumeeste Seltsi kõrval oli teine ülevallaline selts Velise Valla Vastastikku Kindlustuse Selts. Seltsi ülesanne oli vastastikune abistamine tulekahjude korral alates aastast 1896. Piksekaitse kursused viidi vallas läbi igas kogukonnas, Päärdus toimus see Matsi-Uuetoal 1938. aastal. Seltsi aktiivne tegelane oli kooliõpetaja Gustav Karell.
Kolmandaks seltsiks kogu valla territooriumil oli Velise Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, mis loodi 1932. aastal Velise vallamajas. Kõik kogukonnad varustati käsipritsidega. Aktiivsemad seltsiliikmed olid Liisa Palm, Artur Vaarmann, Tõnis Ervin, Jüri Laev, Jaan Vares, Gustav Karell, Hans Kalmus, Jüri Koks, Jüri Kamarik, Voldemar Piperal, Jaan Palm, August Ellermaa ja Jüri Maasing. 1939. aastast õnnestus ühingul saada mootorpritsid.
Peale eespool nimetatud seltside tegutsesid Velisel veel Velise Algkooli Karskusringi Vilistlaskogu, Velise Laenu- ja Hoiu Ühisus, Velise Tarbijate Ühisus, Valgu I Kontrollühing, Valgu Piimaühistu, Valgu Haridusring, Valgu Maanaiste Selts, Valgu Tarvitajate Ühisus, Valgu Põllumajanduse ja Tööstuse Osaühisus, Nurtu Noorrahva Ühing, Päärdu Rahvaraamatukogu Selts, Päärdu Perenaiste Selts, Velise Piimaühistu ja Nurtu Piimaühistu.
Päärdu Rahvaraamatukogu Selts
Valgu ja Nurtu kõrval oli ka Päärdu kogukond Velise vallas paik, kus kuni 1924. aastani ei tegutsenud ühtegi seltsi ega ühingut. Kõik koolmeistrid, kes peale Priidik Binnendorfi Päärdu vallakoolide õpetajad olid, ei olnud laulumehed. Püsivamalt hakkas laul kõlama 1922. a alates, kui õpetajaks tuli Gustav Alberg (Kustas Algma). Raamatukogu loodi Mart Krahvi eestvedamisel Maanda talus ja see tegutses kuni 1925. aastani. Mart Krahv ise või perekonnaliikmed andsid raamatuid välja. Maanda talu asus aga valla piiril, seepärast ei saanud siia raamatute järgi nii lihtsalt tulla.
1924. aastal kolis Päärdu kool üle Päärdu mõisahoonesse ja 1925. aastal toodi ka raamatukogu koolimajja üle. Koolimajas hakkas kogu juhatajana tööle äsja tulnud noor õpetaja Adeele Ermann (hiljem Looring). Seltsi nime ja lipu all jätkas hooga tegevust laulukoor. Juba samal 1924. aasta suvel käidi Haapsalu III laulupäeval. Tegevust alustas näitering, samuti rahva- ja karaktertantsijad. Neid aegu meenutas põline päärdulane Helmi Koks (neiuna Rokk), kes kõikjal kaasa lõi. Rahvatantsijaid oli kaheksa paari, sega- ja karaktertantsu tantsisid Helmi Koks, Rita Aaspere ja Marta Meeles, meestest tantsisid Ilmar Kaer, Rudolf Ots, Jüri Koks ja teised. Pidusid tegemas käidi ka teistes valdades. Tantsu ja laulu kõrval õpiti ka näidendeid. Kaua aega oli seltsi esimeheks Albert Polder ja sekretäriks Eduard Plaamus.
Seltsile oma maja ehitamine jäi ära nii nagu ka Velisel, sest peale tuli Teine maailmasõda ja paljude seltside tööd lõppesid. Raamatukogu juhatajaks tuli 1948. aastal Helmi Merisalu, kes töötas vaheaegadeta järjest 28 aastat. Raamatukogus töötasid pärast seda Elle Rein, Saima Veetamm ja Viive Silmer. Kokku töötas Päärdu raamatukogu 85 aastat ja lõpetas tegevuse 2009. aastal, mil kogu viidi üle Kivi-Vigala raamatukogusse.
Päärdu Rahvaraamatukogu Seltsi kõige suuremaks saavutuseks võib pidada selle kõrvale moodustatud Päärdu puhkpilliorkestrit. Raha hakati pillide ostmiseks muretsema otsemaid pärast seltsi organiseerimist. 1928. aastaks saadi nii kaugele, et võidi Tallinna pillidele järele minna. Pille käis välja ostmas hilisem kauaaegne orkestrijuht Jüri Looring. Transpordiks oli Tõnis Miks autoga. Viimane annetas pillide ostmiseks ka raha ning kinkis pilli oma ristipojale Rudolf Otsale. Raha pillide ostmiseks annetasid veel Mihkel Lauri, Jüri Haak, Jüri Jammer ja Eduard Loik.
Esimeseks orkestrijuhiks oli Jüri Koks, seejärel Jüri Looring ja Aadu Pesti. Viimaseks dirigendiks oli Albert Polder, lühikest aega ka Jüri Koks. Päärdu orkester mängis end kuulsaks. Teda armastati kodus ja oldi lugupeetud väljaspool oma valla piire. Päärdu orkester jättis oma mängutasemelt Nurtu oma tükk maad maha. Raamatukoguseltsi tegevus lakkas 1940. aastal, aga seltsi töö tulemus jäi rahvale päranduseks: jäid raamatukogu ja puhkpilliorkester, mis tegutses 1970. aastani. Viimane suurem pidu oli orkestri 40 aasta juubeli tähistamine 1968. aastal. Orkester võttis osa kõikidest rajooni laulupäevadest ja kunstilise isetegevuse ülevaatustest, osales ka laulupidudel.
Jakob Sinikase mälestused Päärdu puhkpilliorkestrist
“Olen sündinud 15.04.1931. Sõjakeeristes sattusin elama Päärdusse. Lõpetasin Vana-Vigala põllutöökooli 1950. a, hiljem töötasin nooremagronoomina. Peale armees teenimist töötasin Pärnu-Jaagupis Kirovi-nimelises kolhoosis autojuhina, hiljem kolm aastat Märjamaa sovhoosis autojuhina.
Targemad kolleegid ütlesid, et ma sobiks töötama autosõidu õpetajana ja nii ma sattusingi tööle Vana-Vigala ametikooli auto õppesõidu instruktoriks, kokku neljakümneks aastaks.
Koos abikaasa Imbiga on meil poeg ja tütar, mõlemad on tublid oma erialadel töötades. Lapselapsi on kuus, üks neist on bioloogiadoktor. Lapselapselapsi on kolm.
Minu elu kreedo on, et targaks peab sündima, haridus ainult silub ja toetab seda. Õpitud tarkus on teoreetiline, aga sündinud tarkus on praktiline.
Olen loonud neli puhkpilliorkestrit ja mänginud neis: Märjamaa EPT 3 a; Pärnu-Jaagupis 3 a; Vigala vallas 12 a ning Vana-Vigala kutsekoolis. Muusikalist haridust ei ole mul päevagi. Kõik on saavutatud töökuse ja kohusetundega.
On öeldud ”o tempera o mores” (oh ajad, oh kombed). See käib ka puhkpillimuusika kohta. Oli aeg, kus rahvas kuulas pasunakoori suud ammuli. Nüüd aga inimkond kuulab ja elab kaasa mitmesugustele muusikastiilidele, nautides isegi rasket rokki, igasugust kõrvulukustavat müra ja kära.
Mulle meenub, kui Kustas Algma pani mind laulu esitama ning mainis, et ära sa, Jakob, laulmise ajal end liiguta ega nihele ja ära mitte naerata, muidu mõeldakse, et sa pole normaalne poiss. Nüüd peetakse popiks laval rääkimist, mikrofoni loopimist ja räbaldunud riideid. Lava on täis tuld ja suitsu. Mina isiklikult sellest häiritud pole. Innovatsioon ja evolutsioon on maailma algusest alates olnud ja toimub ka maailma lõpuni.
Minu nooruses oli puhkpillimuusika igas vallas, kusjuures polnud mingit tasemelist väljaõpet. Kui ma kuulan vanaaegseid lugusid ja laule, siis tekib mõte, et olid need mehed küll rauast, kes iseõppimise teel neid lugusid mängisid. Oma esimese kokkupuute pasunamuusikaga sain Päärdus 1947. a, kus oli küllaltki arvestava tasemega orkester. Sel ajal polnudki muid valikuid. Minu kokkupuude Päärdu puhkpilliga oli üpris lühiajaline.
Olin sõjaaegne laps ja saatuse tahtel rohkem kasulaps kui perepoeg. Edasine elu viis mind Päärdust üpris vara kaugemale. Olin siiski iseseisev ja tähelepanelik laps. Päärdus elatud aeg on küllaldane meenutusi avaldama, kuigi see kõik on subjektiivne. Tänu Päärdus elatud lühikesele perioodile, sain ma siiski sealt tugeva muusikalise sädeme, mis aastaid hiljem leegina põlema süttis. Olen loonud neli puhkpilliorkestrit, kõik alates nullist. Vana-Vigala kutsekooli õpilastega oleme saavutanud kümme korda laureaadi tiitli (vabariikliku kutsehariduse süsteemis). Seega austan Päärdust saadud kogemusi ja huvi puhkpillimuusika vastu. Olen nagu kõik teised Päärdu pillimehed looduse poolt antud andega. Muusikalist haridust pole saanud, välja arvatud neli korda tasuline kuuajaline kursus ja baritoni mängimine VOP-is (vabariiklik orkestrijuhtide puhkpilliorkester).
Igale noorele inimesele avaldab mõju vanemate inimeste käitumine ja töösaavutused, eriti siis, kui see langeb kokku sinu enda huvi ja andega. Edaspidi nendest eeskujudest, kuid mitte ajalises järjekorras. Ajalist täpsust ei mäleta, sest olin ikka päris noor.
Suur eeskuju oli Aadu Pesti. Ta oli tavaline perepoeg, eeskujulikust talust. Tema vend oli haridusminister. Aadu lapselaps Tõnu laulab momendil bassipartiid Vigala valla meeskvintetis. Tõnu häälekvaliteeti hinnatakse kõrgelt ka kutseliste muusikute poolt.
Meenub, kuidas Vigala kirikus enne jutlust rahvas arutles elavalt, kuna Aadu pidi mängima trompetit. Sel ajal Aadu teenis aega sõjaväes ja mängis sealses orkestris.
Sõjaväest tagasi tulles oli ta Päärdu puhkpilliorkestri kõige hinnatum juht läbi aegade. Kahjuks oli ta elusaatus karm, suri üpris noorelt tuberkuloosi. Seda ette teades tegi ta ise valmis matusekõne ja muusika. Nii südantlõhestavat kurba matust pole ma näinud. Jäid ju kaks väikest last ilma isata. Rein ja väike Aadu olid nii väikesed, et ei saanud arugi, mis isaga oli juhtunud. Poeg Aadu, kes suurena töötas Märjamaa Kooperatiivis, läks isa sarga juurde, pani käe isa näole ja ütles, et tõuse üles, kaua sa magad, tule mängi onudele pasunat. See pani inimesed nutma, lausa valjuhäälselt.
Veel Aadust niipalju, ta oli ka välimuselt meesetalon. Kui ta kirikus mängis, valged kindad käes, silmipimestavalt läikiv ja puhas trompet suul, ega siis pastori kõnet enam keegi ei kuulanud, kogu tähelepanu oli suuantud Aadule. Tema varajane lahkumine tekitab minus mõtte, et kui üldse Jumal on olemas, miks ta mõningal ajal nii ülekohtune on. Palju suurem tööpõld oleks tal olnud võibolla mujal.
Teine orkestrijuht, keda meenutan, oli Heino Looringu isa Jüri. Ta oli siiski rohkem ärimees. Muretses pille ja noote, neidki oli vaja. Muusikat ta tundis. Ta oskas ka lihtsale laulule orkestriseade teha. Jüri oli samuti sõjaväeorkestris mänginud. Ka takti lüües olid tal arusaadavad maneerid. Kolmas mees, kes orkestrit juhatas, oli Albert Polder, suur rahvamees, hüüdnimeks oli “Vana Kaeras”.
Oli raske sõjaaeg, rahvas kääritas puskarit ja eesotsas Albertiga olid muusikaproovid rohkem joomapeod. See meelitas isegi selleaegse puhkpilli suurkuju Jaan Kääramehe Päärdusse, kes oli ka kõva napsumees, sõjaväeorkestri juht ja majori auastmes. Ta tagandati sõjaväest ja pandi teatri Estonia direktoriks. Aga lõpuks sai viin mehest võitu. Albertist veel niipalju, et tal olid ikka head geenid. Üks tütar on Pärnus, väga kõrgelt hinnatud peainsener, teine tütar Tiina väga austatud muusikaõpetaja ja klaverimängija.
Tänu Päärdu heale puskarile, millega Albert sõjaväeorkestri ülemat kostitas, võeti meid kolme noormeest: Jakob Sinikas, Vahur Pipar ja Eduard Andreller (Pesti Eedi) sõjaväeorkestrisse. Hiljem langes Vahur sealt hääletämbri puudumise tõttu välja ja mind paigutati noodi halva lugemise tõttu madalamasse orkestrisse. Pesti Eedi jäi edasi, ta oli ikka üpris hea andega. Pesti meestel on aga üks viga, nad tahavad tähelepanu äratada ehk keksida ja silma paista. Eedi mängis Eesti hümni vales kohas ja ta sattus pikaks ajaks Siberisse.
Kui ma ajateenistuse lõpetasin, tegin lepingu, et jääda orkestrisse üleajateenijaks. Tegin katsed, võeti vastu ja anti kuu aega puhkust. Kodus olles laitis külarahvas asja maha, et vene sõjavägi jne. Ma ei läinudki tagasi ja ega keegi mind ka ei otsinud, mängijaid oli sel ajal küllaga võtta.
Orkestrijuhina on Päärdus veel olnud Ernst Koplimaa, keda ma tean ainult nime järgi. Mängijatest mäletan August Koksi (Kamariku Kusti, bariton) ja Mihkel Kalmust (I tenor). Mõlemad väga head mängijad, lausa eeskujuks sel perioodil. Veel oli Jüri Koks (Uuehoone Jürka, I klarnet). Mainimist väärib Jüri juures kõige rohkem akordionimäng, see oli tavalise maapoisi kohta ime, ta sai suure tunnustuse osaliseks vabariikliku žürii ees. Kui ta peol mängis, oli saal imetlejaid ja tantsijaid täis. Tema meloodiad panid isegi puujalgsed tantsima.
Ma esitaksin esiridadesse veel Randoja Evaldi (II klass) ja Randoja Arvedi (I trompet). Arved on ka väljaspool Päärdut väga tugev mängumees. Tema juures on omapäraks ürgne töökus, ega siis jumala anne 100% igaüheni ei jõua, aga kui inimene on töökas, siis ta saavutab palju rohkem, kui laisk andekas. Arvedi kohta ütleks, et ta on self made man (ise end tippu töötanud mees). Ta on üpris hea peaga ja taibukas. Kalju Emmo ütles omal ajal, et Arved harjutas enne proovi üks tund ja peale proovi veel kaks tundi. Randoja Evaldist meenub mulle veel, et ta mängis akordioni ikka väga hästi. Kui ta kusagil peol mängis, siis oli õue inimestest tühi, kõik tulid saali kuulama. Sosistati omavahel, et nüüd hakkab Evald mängima, lähme kuulame tema mängu.
Mõned nimed meenuvad mulle veel, kes ei olnud küll juhid ega solistid, aga ainult pilli suulhoidjad nad ka ei olnud. Meeles Helmuti väärtus seisnes selles, et ta oli kohalik ja tänu temale ei kadunud orkester ära, kui mängijate põud suur oli. Aga Helmuti suurem väärtus oli maadluses. Ta oli Eesti hõbemedali omanik raskemas kaalus, see oli ikka selle aja kohta suur saavutus maapoisile. Seda lugesin spordiajaloo raamatust ja arvan, et enamik Päärdu inimesi seda ei teagi.
Majandusmehe oskustega oli Enn Tulvik (mängis orkestris bassi). Mulle meenub, et pillimängimiseks ja õppimiseks oli tal väga suur tahe. Ütles, et proovige veel ja veel, aga iga korraga läks asi halvemaks. Seega võiks Ennu puhul öelda: proovi algul ei olnud midagi ja proovi lõpus ei olnud enam sedagi.
Aga suure lugupidamisega mainin tema poega, Tõnu Tulvikut. Töötasin siis juba Vana-Vigala Kutsekeskkoolis ja Tõnu sattus minu õpilaseks. Tundsin ju tema isa ja suurepärase välimusega ema. Mõtlesin, et ma katsetan, palju on Tõnul isa-ema geene. Minu pauk läks kümnesse. Tõnu äratas kohe mu tähelepanu oma andekusega. Auto vigursõidus, vabariigi ulatuses, andis silmad ette ja pillimängus (kui me saavutasime vabariigi laureaadi tiitli) oli ka Tõnul kõva sõna sekka öelda. Veel Tõnust niipalju, et kui ma Kivi-Vigala Põhikoolis korraldasin peotantsu kursused, võtsid sellest osa ka kaks Tõnu tütart. Nad olid väga taibukad ja töökad. Oma särtsu ja energiaga innustasid nad ka teisi lapsi.
Kõik ei peagi kõige paremad pillimehed olema, on ka naljamehi vaja. Meelde on jäänud Kalju Emmo. Ta mängis lõõtsapilli, üle küla kõige parem. Mängis ilma noodita ja isegi pilli pea kohal hoides. Ilma noodita mängimine on alati hingelisem ja voolavam. Ega kuulajaid ei vaimusta mingisugune pilli hääl, vaimustab pillimängu väljendusrikkus ja emotsioon. Noodist mängides kipub mängija näojoontes olema viimsepäeva välimus. Loo õppimine toimub kindlasti noodi järgi, seda muidugi ka puhkpillis. Ega siis muidu Karni Evaldi (Randoja) ja Koks Jüri mängu ajal peosaal tantsijatest ja kuulajatest tulvil polnud. Nad mängisid peast ja hingega. Ka dirigent Neeme Järvi on öelnud, et partituur peab olema peas, aga mitte pea ei tohi olla partituuris.
Puhkpillis oli Emmo rohkem “pulli- kui mängumees”. Ta tahtis alati oma tundeid välja näidata nii iseloomult kui ka välimuselt. Kord läksime Suigu rahvamajja peole ja kui juhataja meid vastu võttis ja kuulis, et Kaljut ei olegi kaasas, siis arvas, et nüüd pidu ei õnnestugi. Näete, kui tähtis on üks naljamees. Tema elu põhimõte oli “tsirkust ja leiba” ning “memento mori” – rõõmusta elu üle, kuni elad. Kalju oli päris taibukas, teades, millises seltskonnas oma registrid avada. Kõrgemas seltskonnas oli ta vagane, kohendas lipsusõlme, ehk nagu öeldakse – lõvi valmistub hüppeks.
Veel on meelde jäänud vennad Eduard ja Jüri Rokk. Eduard oli kõrgharidusega. Jüri on mulle meelde jäänud sellega, et ta leidis noodi alles siis, kui lugu juba lõppes. Ta alustas mängu ja lõpetas koos teistega. Kui ta vahel vale lugu mängis ja kui see loo lõpus avastati , siis oli nalja ja naeru “nabani”. Vanasti olid puhkpillilood nii sarnased nagu kirikulaulud, siis igaüks ei saanudki aru, et lugu oli vale.
Teist tenorit mängis Männas (Eduard Leht). Oli huumorimeelega mees. Tal kippus vahel loo lõppedes paar nooti üle jääma, aga seda viga parandas ta mingi naerutava lausega. Tütar Heljo töötas Märjamaal ja oli tunnustatud meditsiinitöötaja. On hinnatud oma erialal, minu nägemuse järgi oma isa koopia.
Veel mängis Päärdu puhkpilliorkestris Heinrich Meeles (Helmuti vend). Mulle tundus, et ta tegi seda nagu sundkorras. Vihastas proovi ajal tihti, siis viskas pilli välgukiirusel selga, istus mootorrattale, võttis kohalt sellise ägedusega, et esimene ratas tõusis õhku. Kui on jutt muusikast, siis ei saa mainimata jätta Heinrichi poega Olavit, kes on täielik imelaps. Olavi ei ole kusagil õppinud, aga teeb lauluseadeid Vigala meeskvintetile jne. Kvintett ise on suurepärane ja väheesinev kooslus. Nad on käinud esinemas välisriikides ja ega kõiki tema saavutusi pole mina võimeline kirja panemagi. Üks mängijatest oli Jüri Looringu poeg Heino. Mäletan, et ta mängis I tenorit ja maapoisile kohaselt küllaltki hästi.
Väga kurva saatusega pillimees oli Mihkel Kalmus (noor Kolgi Mihkel). Ta püüdis mängida liiga tugeva tooniga ja eks ta oli ka jõuline poiss. Ta ei kasutanud oma jõuvarusid ratsionaalselt ja ei osanud arvestada, et masina jõud on alati suurem, kui inimese oma. Muutud ülemeelikuks ja püüad teistele muljet avaldada, aga alati see ei õnnestu.
Ta elu lõppes õnnetult, tegi mootorrattaga avarii. Ma ei elanud siis enam Päärdus, aga olles tema matusel, on meelde jäänud, et kui tema kirstu kätel kanti, oli saatjate hulgas ka pere koer, kes ulgus kurva häälega. Olen seda ka varem tähele pannud, kui orkester mängib, et teatud helikõrguse juures koerad uluvad.
Neid meenutusi 2016. aastal kirja pannes on minu vanus 83+ aastat. See on päris pikk eluaeg ja astun vastu eluloojangule rahuliku südamega. Isa kustus minul seitsmekümneaastaselt ja ema, kes oli kõige õnnetuma elusaatusega naine, lahkus 39-aastaselt. Isa mobiliseeriti sõtta, sel ajal ema lahkuski, jättes maha kaks väikest last (mina olin 13-aastane ja õde 4-aastane). Sattusin elama kasulapsena, seega “viies ratas vankri all”.
Kui vaatan oma autasusid, mis on saadud spordi, heade töötulemuste eest oma erialal ja puhkpillimuusika viljelemise eest ning Vigala valla aukodaniku tunnistust 2008. a, siis mõtlen tänutundega keskkonnale, kus olen üles kasvanud. See pidi ikka viljakas keskkond olema, kus minu seeme idanema hakkas ja taimeks sirgus. Olen väga tänulik Päärdu rahva toetusele ja meelespidamisele. Pole saladus, et selliste saavutuste juures ka vahel “piss pähe lõi”, mille puhul naised muutusid ilusaks ja viin magusaks. Aga sellest ei tehtud üle küla lärmi, sosistati kindlasti, et poiss istub püssirohutünni otsas, aga õnneks ei toimunud õhkulendamist.
Meenub 1950. a suvi. Enne seda olin ma mitu korda Läänemaa meister maadlusspordis. Mõtlesin pretendeerida Eesti meistritiitlile. Kaalusin 65 kg, seda nimetati “koerakaaluks”. Vastaste hulgas oli isegi üks meistersportlane Kaškin, aga ta langes juba varem konkursist välja ja minuni ei jõudnud. Võistlus esimese ja teise koha pärast toimus Märjamaa lauluväljakul, laulupeorahva silme all. Üritus oli suur ja minu mõistus pisike. Ma ei osanudki hirmu tunda. Olin siis väga heas füüsilises vormis. Ka Johannes Kotkas, kes oli selle ürituse korraldaja, patsutas meile õlale ning ütles: “Olge julged, see, mis ei tapa, see karastab!” Kui matš lõppes minu võiduga, oli mul nii suur eufooria, et silmade ees kõik virvendas. On ainult meeles, et Päärdu rahvas oli üpris esireas. Vahur Pipar ja Heino Mõis ning veel paar meest, keda ei mäleta, võtsid mind kätele ja viisid mind lava taha telki.
Kaldusin oma mälestustes ka spordiradadele ja muusikas meenutasin kõiki, keda mäletan. Minu meenutused on sellest ajast, kui elasin Päärdus, see oli väga lühiajaline ja minu mälestused ei saa 100% olla ühene teiste meenutustega. Iga meenutus on ju erineval ajal. Meenub üks maadlusvõistlus Kullamaal, kus üks kohalik poiss, kellega pidin maadlusmatil jõudu proovima, sosistas mulle kõrva, et temal on isa ja ema ka seal võistlust jälgimas. Ärgu ma teda maha pangu, nii toimuski. Lasin tal võita. Minu ajal sportlased üksteist ei hammustanud, nagu on see tänapäeval juhtunud.”
Päärdu Perenaiste Selts
Peale tantsu ja näitemängu vajati ka muud – perenaisele vajalikku. Seltsi asutajad olid Kai Mõis, Hilda Roosimägi, Ann Alberg (Algma), Marie Kaer, Hilda Mõis ja Anni Pesti. Esimeseks esimeheks valiti Kai Mõis, seejärel Helmi Rokk, kes oli 1935. aastani ja Hilda Roosimägi kuni 1940. aastani.
Perenaiste Seltsi peamine eesmärk oli kodumajanduslike kursuste korraldamine. Lisaks suvel ekskursioonid eesrindlikesse taludesse. Igal aastal korraldati vähemalt kaks kursust, näiteks: toiduvalmistamine, aiasaaduste sissetegemine, mahla aurutamine, õmblemine, kangakudumine, vildi valmistamine jne. Meestele korraldati Manni vanas koolimajas puutöökursusi. Iga kursus lõppes eeskava ja tantsuga. Osavõtt oli väga elav, ei tuldud mitte ajaviiteks, vaid taheti kuulda, omandada ja seda ka elus läbi proovida. Perenaiste Selts oli elujõuline. Seltsil oli ka oma lipp aastast 1929, värvideks sinine-kollane-valge, mille hoidis alles oma kodus Helmi Rokk (Koks). Kui asutasime 2002. a Päärdu Naisseltsingu, andsime lipu hoiule Sillaotsa talumuuseumisse.
Kokkuvõte
Seltside ja ühingute tegevuse kohta Velise vallas on omal ajal kogunud materjali ja kirja pannud kodu-uurija ja looduskaitsja Aleksei (Aadu) Parnabas (1.01.1919–26.01.1986), käsikiri valmis 1983. a ja on olnud käesoleva ülevaate koostamisel aluseks. Aleksei oli Rapla maakonnalehe Ühistöö kauaaegne kaastööline ja Velise looduse ja kultuuri õpperaja koostaja ning Sillaotsa talumuuseumi rajaja oma tallu. Ta oli kõigis oma töödes kohusetundlik, aus ja korrektne ning jõudis teha rohkem kui ühelt inimeselt oodatakse. Velisel oli teine kauaaegne kultuuritöötaja Elmar Toots (23.09.1912–23.03.1983), kes oli rahvamaja juhataja ametis üle 30 aasta. Nüüd käib sealne kultuurielu Sillaotsa talumuuseumis ja Sulu külakeskuses.
