Mari Tammar
On teisipäeva, 2. juuli õhtu, kell on kaheksa-üheksa vahel. Raplamaa rahvatantsijate majutuspaik Pelgulinna gümnaasiumis on mõnusat sagimist täis. Viimased rühmad jõuavad tagasi harjutusväljakutelt, suundutakse sööma, omavahel vahetatakse päevamuljeid ja võrreldakse päikesepõletust.
Koos on selleks ajaks tantsitud kaks ja pool päeva. Esimesed rühmad tulid Tallinna pühapäeval, 30. juuni lõuna ajal.
„„Maa hing” võtab hinge kinni,” räägib naisrühma juhendaja Age Tekku õhtust süües. „Maa hing” on just selle peo jaoks loodud tants, mis kõlab tantsupeo finaalis ja seda esitavad peaaegu kõik Tallinna tulnud 10 500 tantsijat. Hinge ei võta ta kinni aga mitte seepärast, et tantsija ei jaksaks tantsida, vaid ikka seepärast, et ilus on.
„„Tuljakul” on ka uus seade ja naisrühmad on esimest korda „Tuljaku” ajal tantsumurul,” muljetab tantsujuht Anne Paluoja. „Tuljak” on omamoodi rahvatantsijate hümn ja seda on esitatud kõigil Eesti tantsupidudel alates 1934. aastast. Sedakorda on tants saanud endale uue kuue ja seepärast on kogenud tantsujuht sellest rääkides elevil.
Räägime ka asistel teemadel. Anne kurdab, et sai päikeselt põletada ja seda on ka ta roosatavast nahast näha. Tuul olla väljakul puhunud nii, et polevat arugi saanud, et päike võtaks. Vanemad tantsijad kurdavad põlvevalu: „Ei, meil ville ei ole, aga meil on kondid,” muigavad nad oma risotot süües.
Saan ka ise peoliste õhtusöögist osa ja võrreldes lapsepõlves tantsupeol saadud porgandi- ja riisisupiga, millest eelmises lehes kirjutasin, maitseb tolle õhtu riis väga hästi. Raplamaa kuraator Heli Lints kiidab üldse toitu ja ütleb, et Pelgulinna gümnaasium hoolitseb nende eest hästi. Päeval jooksin kooli ukse peal kokku ka gümnaasiumi majandusjuhi Katrin Soonega ja küsisin, kas nad ikka lubavad jälle Raplamaa oma majja magama. „Noo ikka, Raplamaa on ju lemmik maakond,” vastas Soon. Nimelt on Raplamaa tantsijad majutunud mitu pidu järjest just Pelgulinna gümnaasiumis ja küllap oleme end siis hästi üleval pidanud, et meid jälle lahkesti vastu võetakse.
Teistel maakondadel ei pidavat nii hästi minema, kellel on probleeme toitlustusega, kellel pesemisega jne.
Säärikud kaasas pruuniks teiseks juuliks
Kui kõht on täis, lähen üles klassidesse. Seal on toolid ja lauad kokku tõstetud või mujale viidud. Põrandad on täis matte ja kotte, tahvliservad, uksepiidad ja aknalingid on täis riputatud rahvarõivaid.
Nii mõnigi noor tantsija ütleb, et varbad on juba villi tantsitud, aga sellest siiski suurt välja ei tehta, sest villid kuuluvat tantsupeo juurde. Üks noormees Märjamaa Tantsuka rühmast selgitab, et kunstmurukattega harjutusstaadionil tantsides tuleb puru jalanõu sisse ja see ville tekitabki.
Teine levinuim mure on päikesepõletus, ent Rapla gümnaasiumi neiud leiavad, et see on hea – saabki pruuniks, teiseks juuliks. Naised medõe kabineti ootejärjekorras siiski pruuni nahka nii kõrgelt ei hinda. Nad on tulnud oma päikesepõletusele arstitädilt leevendust saama.
„Eile anti meil siin väga head kreemi ja tehti kerge massaaž peale. Me oleme meditsiinilise teenindamisega väga rahul,” kiidavad naised, kes oma vaevustest hoolimata on väga lõbusas meeleolus. „Kohe päris piinlik, ega me siis esimest korda tantsupeol ole – võiks ju juba teada, et tuleb end päikese eest kaitsta, aga kõiges on süüdi ilmateade,” räägivad naised. „Lubas ju vihma. Me olime selleks valmistunud. Kõik säärikud kaasa võetud ja nii,” itsitavad nad omavahel.
McDonald’s ja hea seltskond
Uurin noortelt, kuidas on lood öörahuga. Seda, et keegi norskaks ja see magamist häiriks, noored ei kurda. Ka öine kaardimäng vms öine seltskondlik tegevus und ei häiri. „Uni on nii suur, et enamasti saab magatud,” ütleb üks Rapla neiudest. Kes tahab öösel seltskondlikult aktiivne olla, võib seda vaikselt teha koridoris.
Ka tuliseid vaidlusi selle üle, et tahetaks ööseks linna peale saada, aga juhendajad linnaluba ei anna, polevat seni olnud. „Ega keegi meid siin kinni hoia, ega me siin vastutahtmist ole,” vastab üks noormees konkreetselt. Samas on öösiti linnas käimine siiski teema, sest teise rühma noored ütlevad, et tantsupeo kõige ägedam osa on öise linna avastamine ja öösel McDonald’sis käimine.
Ka hiljem ära minnes tulevad mulle ukse peal vastu suurte McDonald’si pakkidega neiud, kes arvatavasti on võõramaist jahisaaki varunud ka oma rühmakaaslastele. Küsin nende käest, kas McDonald’s on tantsupeo kõige parem osa. „McDonald’s on küll hea, aga seltskond on veel parem,” ütleb üks neiudest ja rühib, toidu-kraam õndsalt süles, trepist üles.
Seltskonna olulisust toovad tegelikult välja ka teised noored. Koridoris ringis istuvad Kohila noored tantsijad räägivad, et tantsupeo suurim väärtus on see, et saab palju uusi tuttavaid ja kõik suhtlevad nii sõbralikult ja avatult – ka täitsa võõrad. Mäletan seda ka enda tantsupeo kogemusest, et võõra rühma lastega tantsumurul jutuajamine polnud mingi probleem, rääkimata siis maakonnasisesest sotsialiseerumisest ööbimiskohtades. (Olles vesirooslane, mängisin ühel laulupeol öö läbi Mitte-Riinimandaga „Maffiat” ja sealt hakkas idanema mõte minna Riinimandasse laulma, mis mõni aeg hiljem ka teoks sai.)
Ka Rapla neiud ütlevad, et üheskoos elamine koolimajas on väga lahe. Proovis olid nad suhelnud ühe Tallinna rühmaga ja kuulnud neilt, kui kahju on tallinlastel, et peavad õhtuks koju ööbima minema. „Rühmaga koos ööbimine on osa tantsupeotundest,” võtavad neiud teema kokku.
Kanakari ja 5 eurot taskuraha
Head seltskonda hindavad ka Kehtna pererühma pisikesed tantsijad. Küsin ka neilt, mis on tantsupeol kõige toredam. „Siis saab sõpradega koos olla ja sõpradega koos tantsida,” kilkavad lapsed.
Kui küsin, kas on ka midagi sellist, mis ei meeldi, vastavad nad väga eestlaslikult: „Vihm ei meeldi, aga siis, kui on liiga palav, on ka halb.” Ilmaküsimus tekitab siiski ka lahkarvamusi, sest osa lapsi leiab, et ka vihma käes tantsimine on väga tore.
Kuivõrd näen, et parasjagu on lastel käsil maiustamine, küsin ühtlasi selle kohta. „Me käisime poes. Suured ütlesid, et kui me hästi tublisti tantsime, siis me saame pärast poodi minna,” räägivad lapsed ja üks tüdrukutest selgitab, et nad saavad iga päev 5 eurot taskuraha.
Need suured on nii-öelda vanemad, sest sellel peol on esmakordselt murul pererühmad, mille moodustavad üheskoos täiskasvanute ja laste paarid. Selles rühmas on täiskasvanute rollis ainult emad ja seda selgitades ütleb üks tüdrukutest: „Meil on siin ainult üks naistekari.” (Tegelikult on muidugi rühmas ka poisse.)
Kuivõrd kõigil lastel siiski rühmas oma vanemaid ei ole, on neile määratud asendus-emad. „Igal emal on kaks last,” selgitavad lapsed. Anne Paluoja pererühmas on aga igal vanemal neli last ja Anne sõnul võtavad (asendus)vanemad oma rolli väga tõsiselt. „Nad käisid siin ükspäev lastega jäätist söömas,” jutustas mulle Anne varem.
Nagu ühest suust ütlevad Kehtna lapsed, et neile meeldib see tants, mida nad tantsivad ja see tuleb neil hästi välja. Mõni küll kurdab, et see on natuke pikk – kokku 6 minutit. „Aga see aeg läheb väga kiiresti,” nendib üks lastest elutargalt.
Üks rühma emadest Helen Link räägib, et lapsed on väga tublid: „Nad teavad ise, mis number bussiga me peame sõitma ja mis peatuses ümber istuma.” Kui peaks juhtuma, et laps siiski ära kaob, on tal kaelakaart, kus on tema (asendus)ema telefoninumber kirjas. „Siis ma lähen võõra inimese juurde ja ütlen, et palun helistage sellele numbrile,” selgitab üks väike tüdruk asjatundlikult, kuidas eksinuna käituda tuleb.
Me oleme üksteist armastama hakanud
Põikan sisse ka Kohila pererühma tuppa, kus on sel hetkel peaasjalikult täiskasvanud. Ka nemad räägivad esialgu päikesest ja selga päevitunud pluusist. „Väino saab näiteks tiigrit mängida ilma maskita, sellised kurrud on näole päevitunud,” jutustab üks naistest humoorikalt. Siiski ollakse ühtmeelt, et päike on parem kui vihm. „Sajab siis, kui meie platsil ei ole,” ütleb üks meestest raudkindlalt, mis vähemalt 5. juuli hommikuni on paika pidanud.
„Meil on ikka päris pererühm, kus neljal vanemal on oma lapsed ja ülejäänutel lähemast suguseltsist laenatud lapsed. Meil on rühmas 4 meest ja 4 naist nagu traditsiooniline pere,” jutustatakse mulle.
Lisaks räägivad nad sellest, et rühm kutsuti kokku ekstra selle tantsupeo jaoks. „Me alustasime oktoobris ja meist keegi ei olnud enne tantsinud,” räägib üks meestest uhkustundega, kui kaugele on tänaseks jõutud. „Aga see ei ole ainult projekt-rühm, see läheb sügisel edasi,” lisab üks naistest. „Me oleme lihtsalt üksteist armastama hakanud,” selgitab teine, miks on plaan üheskoos tantsimisega jätkata.
Uurin siis, kas nad on ka tantsimist armastama hakanud ja ühest suust vastatakse: „Jaa!” – „Armastus tuligi läbi tantsimise,” selgitatakse mulle.
Seda, et Pelgulinnas kohatud tantsurahvale tantsida tõesti meeldib, on nende igast keharakust tunda. Üldiselt kiidetakse oma rühma liigijuhte ja öeldakse, et saadakse aru, mida neilt väljakumurul oodatakse. Noored soovitavad siiski järgmisel korral tantsujuhtidel omavahel kokku leppida, mida nad täpselt tahavad, sest kohati antavat neile vastukäivat informatsiooni. See aga ei võtvat tantsurõõmu ära. Üks väikestest poistest ütleb asjalikult, et kui nad aru ei saa, siis räägib Kalev uuesti. (Kalevi all peab ta silmas pererühmade liigijuhti Kalev Järvelat.)
Rapla gümnaasiumi neiud ütlevad, et sellel aastal on kõik väga ägedad tantsud – ilusad ja rahulikud tantsida. Ka väljakujoonised olevat sellel aastal võrreldes kahe aasta tagusega selgemad ja loogilisemad.
Lemmiktantsudena toovad neiud välja „Tuljaku” ning noormehed kiidavad meeste esitatavat peo avatantsu „Oma õnne sepad”. „See on tõsine, võimas ja rammune tants,” kirjeldavad Kohila noormehed.
Soovin neile siis head pidu ja seda, et neil jaguks rammu, millega tantsida.
Täispikka reportaaži juubelilaulu- ja tantsupeost saad lugeda 10.juuli Raplamaa Sõnumite paberlehest.
