Merike Roosileht
Maikuus avaldas ERR uudise, et seadusest võivad kaduda kiirlaenude reklaamile seatud piirangud (uudis leitav siin: https://www.err.ee/938391/seadusest-voivad-kaduda-kiirlaenude-reklaamile-seatud-piirangud). Üha aktuaalsemaks muutunud teema kohta on oma kommentaari andnud Eesti Õigusbüroo jurist Merike Roosileht.
Majandusministeeriumis on valminud eelnõu reklaamiseaduse muutmiseks, millega kaotatakse reklaamipiirangud tarbijakrediiti ehk kiirlaenu pakkuvatele ettevõtetele.
Olen juristina seisukohal, et lausa lubamatu on kaotada tarbijakrediiti ehk kiirlaenu pakkuvatele ettevõtetele reklaamipiirangud, mis on kehtestatud eelkõige tarbijate kaitseks selleks, et inimesed ei saaks võtta kiirlaenu kergekäeliselt ega satuks seetõttu nn laenuorjusesse. Praegu kehtivad reklaamipiirangud kehtestati eesmärgiga vähendada võlgnevuste nõiaringi sattuvate võlgnike hulka. Eesmärk oli, et reklaamid ei kutsuks üles vastutustundetule tarbimisele.
Minu arvates suureneb reklaamiseaduse eelnõu kohaselt piirangute kaotamisel oht, et veelgi enam inimesi satub laenuorjusesse. Kindlasti peab jääma kehtima loetelu, mida reklaam peab sisaldama, sh soovitus tutvuda finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga ja kindlasti krediidikulukuse määr.
Majandusministeerium leiab, et piirangu kaotamine aitab parandada kiirlaenuturul konkurentsi ja tarbija seisukohast laieneb pakutavate krediiditoodete valik.
Olen seisukohal, et just pakutavate krediiditoodete valiku laienemine suurendab veelgi enam tarbijalaenude võtmist. On väheusutav, et piirangute kaotamise korral valivad tarbijad välja pakkumiste seast soodsama pakkumise. Praktika näitab, et paljud võtavad laenu kaalutlemata otsuse alusel, sest neile on tähtis saada laenu mistahes tingimustel. Mõtlema hakatakse alles hiljem, kui tekivad makseraskused laenu tagastamisel. Minu seisukoht on, et reklaamipiirangute kaotamine toob kaasa sotsiaalabi vajavate isikute hulga suurenemise, mis juba käesoleval ajal on riigile niigi koormavaks muutunud.
Arvan, et majandusministeerium peaks enne reklaamiseaduse eelnõu Riigikogule saatmist läbi viima põhjaliku mõjude analüüsi. Hetkel tundub, et seda pole piisavalt põhjalikult tehtud. Seaduse eelnõus tehtud muudatused kahjustavad madalama sissetulekuga ja vähem haritud isikute põhjendatud huve, sest just see isikute grupp on peamine kiirlaenu võtja, kes ei hakka hindama ega oskagi hinnata laenutooteid erinevate objektiivsete kriteeriumite alusel.
Juristidena näeme iga päev võlaorjusesse langenud inimesi, kes sellest ringist kuidagi enam välja ei saa. Kiirlaenufirmad ja inkassod on omavahel väga tihedas koostöös ning skeemid inimestelt raha kättesaamiseks on muljetavaldavad. Jah, meie võimuses on inimesi aidata alusetute nõuete, liigsuure intressi ning aegumiste osas, kuid palju on ka neid inimesi, kes juristi jutule ei tule ning tasuvad ka kõik eelpool esitatud nõuded, kuigi neid tegelikult tasuma ei pea.
Fakt on see, et juba praegu on väga suur osa eestlastest võlgades, seda ei saa keegi eitada. Prioriteediks peaks olema hoopis inimeste olukorra parandamine ning võlglaste arvu vähendamine. Puudub küll vastav statistika, kuid tõenäoliselt viivad just võlgnevustega seotud probleemid inimesi ka enesetapu teele. See on väga karm reaalsus ning sellele tuleb otsa vaadata täie tõsidusega, mitte mõelda kiirlaenu-ettevõtete konkurentsi peale.
Heaks tõestuseks probleemi olemasolust on Eesti Õigusbüroo statistika – meil on kokku 19 300 klienti ning nendest ligi 8000 on pöördunud meie poole võlgnevustega seotud probleemidega.
Leian, et reklaamiseaduse §-s 29 kehtestatud finantsteenuste reklaami piirangud peaksid jääma kehtima sellisel kujul, nagu need on. Puudub vajadus muudatuste tegemiseks majandusministeeriumi toodud põhjendustel.
