Nädalavahetus on avatud talude päralt

Juba praegu võib ennustada, et eeloleval nädalavahetusel vuravad Eestimaa külateedel uudishimulike autod – pühapäev on kuulutatud üle-eestiliseks avatud talude päevaks. Juba viiendat aastat järjest. Kusjuures osa talusid, päris mitu ka Raplamaal, avab taluväravad juba laupäeval.
Eelnevad neli suve on näidanud, et taludel on huvilistele nii mõndagi põnevat (isegi üllatavat!) näidata ja huviliste arv aina kasvab. Sellepärast siis ka see osaliselt kahepäevane programm. Eile hommikul teatas infoleht igatahes juba, et Tallinnast taludesse suunduvate ekskursioonibusside kohad olid kõik välja müüdud.
Ühelt poolt meenutab see, et kõik me, tallinlased kaasa arvatud, pärineme külast ja aeg-ajalt kisub meid sinna hirmsasti tagasi. Teiselt poolt aga näitab, et vaatamata sellele erilisele tõmbele ei saa küla ning linn just väga sageli kokku, isegi kui erinevus maa- ja linnaelu vahel on pikkamööda kahanemas. Päris üheks ei saa nad muidugi mitte kunagi, sest olgu talutöö nii innovaatiline kui tahes, maaelu eripära ja -romantikat ei saa see sellegipoolest kustutada.
Öeldagu mida tahes, aga maale elama ja toimetama jäänud inimesed on erilised. Kes seda ei usu, peab end eeloleval laupäeval ja pühapäeval kohe kindlasti kõigist muudest kohustustest vabastama ning talutuuri ette võtma. Vähe sellest, et sedasi pääsetakse jälle kord oma juurte juurde, palju olulisemad on aga kohtumised väga entusiastlike inimestega, kes usuvad nii endasse kui ka Eestimaa helgesse tulevikku. Teisiti ei ole võimalik, oleks koguni lausa mõttetu talu rajama ja pidama hakata. Talu on ühel ajal nii töö kui ka eluviis, mis eeldab täielikku pühendumist. Maatööl ei ole vaheaega, ta ei saa kunagi otsa ega lõppe ära. Need, kes seda pidevat rähklemist armastada ei oska ja rõõmu ei tunne, põlevad kiiresti läbi.
Maaelus ongi armastus kõige tähtsam, seda peab jätkuma nii põllule, aasale, metsale, loomadele, lindudele ja muidugi ka oma lähedastele ning neile, kes maatööd teha aitavad. Kui armastus on limiidivaba, tuleb maainimesel kõik välja, isegi siis, kui mõnikord on väga raske ja nõrgemad väsivad ning annavad alla, astuvad tõelised taluperenaised ja -peremehed ikka edasi. Talu lihtsalt ei kannata pikka paigalseisu või koguni tagasikäiku. Talud ei ole ühekordsed projektid, need on põlvest põlve üleandmiseks.
Seega, armastus ja tänu võiks kaasas olla ka neil, kes talupäeval talu uudistama lähevad. Taluinimesed väärivad seda, ainult sellest ei piisa, et külaline ütleb tunnustavalt: „Ikkagi inimesed!”