16.6 C
Rapla
Esmaspäev, 8 aug. 2022

Killuke Raplamaad skandinaavialikus Fotografiskas

Mari Tammar

Haarates kinni režissöör Jürgen Volmeri kultuurisoovitusest, seadsin sammud Tallinna Telliskivi loomelinnakus avatud Fotografiskasse. Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud fotokunstikeskusega, mille filiaalid asuvad lisaks Tallinnale ka Stockholmis, New Yorgis ja Londonis. ”See on kohtumispaik, kus saavad kokku kunst, hea toit, muusika, disain ja avatud mõtteviis,” võib lugeda keskuse kodulehelt.

Jürgen Volmer ütles Raplamaa Sõnumitele antud intervjuus (ilmus 3. juulil), et seal keskuses liikudes ei ole üldse Tallinna tunne, pigem on õhustik skandinaavialik. Pean temaga nõustuma, sest lisaks sellele, et kogu keskuse interjöör on nordic style võtmes minimalistlik, olid ka külastajad, kui mina seal käisin, valdavalt välismaalased (paljud soomlased).
Heites alguseks pilgu keskuse fuajees asuvale kingipoele, jäi mu silm esimesena pidama läbipaistvas pakendis mustale marmelaadile, mille pakil ilutses Fotografiska logo. Paki tagakülge uurides vaatasid sealt aga loomulikult vastu Minna Sahvri ja Väärt Raplamaa Toote logod. Seega on killuke Raplamaad isegi nii globaalses nähtuses nagu Fotografiska fotokunstikeskus. Ostsin endale paki marmelaadi krõbistamiseks taskusse ja läksin rahvusvahelist fotokunsti avastama.

Jimmy Nelson paneb sabakondi värelema

Jimmy Nelson on Suurbritaniast pärit fotograaf, kes on võtnud oma südameasjaks pildistada hõimurahvaid ja nende kultuuripärandit. Tema Fotografiskas oleval näitusel on eksponeeritud sadakond tööd, mis koonduvad pealkirja alla „Austusavaldus inimkonnale”.
Nägemata veel näitust ennast, loen autori vaatajale suunatud tervitusteksti. Kohe tekib tunne, et mul võiks olla temaga sama keel. „Minu südamesoov on anda oma tööga planeedi kaugetest nurkadest pärit kultuuridele aimu, kui ainulaadsed ja olulised nad maailma jaoks on. Loodan, et minu fotod julgustavad ohustatud kogukondade liikmeid mõtisklema oma kultuuri väärtuste üle globaalses kontekstis ja püüdma veelgi sihikindlamalt oma eluviisi säilitada,” kirjutab Nelson.
Juba esimesed tööd tekitavad suure vau-efekti. Need pildid justkui elaksid, portreteeritavad vaataksid justkui minust läbi ja ütleksid, et nad teavad minu kohta kõike. Tardun ja tunnen kogu oma harituses ja tsiviliseerituses end nende ees väikese ja pealiskaudsena.
„Kõik mu tehtud pildid vaatavad teid – tegelikult need oleme meie, kes me vaatame iseennast,” ütleb Nelson kunstinäituse seinal jooksvas videos, pidades silmas, et nende hõimude lugu jutustab inimkonna – meie endi pärinemise lugu. Tõsi, neid pilte vaadates tekib mingi kummaline tunne, justkui mööda selgroogu hakkaksid sabakondis kõuevärinad üles sibama ja mingid aegadevahelised uksed läheksid lahti.
Need maailmad on lummavad ja kunstisaalis kõlav pärimusmuusika aitab nende maailmadega kontakti saada. Mitte kõiki, aga enamasti on hõimuesindajaid pildistatud neile omases keskkonnas, nende kodustel loodusmaastikel. Neid vaadates hakkavad meie maailma pisiasjad tähtsusetuks muutuma.

Ent siiski – mida foto edasi, seda rohkem hakkab mind häirima see, et üles on pildistatud lavastatud kompositsioone, mitte hõimurahvaid oma orgaanilises tegevuses. Mõtlen selle peale, kui palju on selles kõiges ehedat pärimust, kui palju aga kunsti ja lavastust, kui palju on neid riietumisel, maalingute tegemisel ja ehetesse sättimisel suunatud, pidades silmas foto kompositsiooni; kui palju on neile ette öeldud, mis näo, emotsiooni või karakteriga tuleb kaamerasse vaadata.
Kohati silmitsevad hõimurahvaste mehed, naised ja lapsed meid umbusklike, kurva või ka tüdinud pilguga. „Nelson töötab ainult naturaalse valgusega, mis nõuab tulemuse saamiseks palju aega. See tähendab, et fotograaf võib pelgalt ühe pildi kallal töötada tunde ning isegi päevi, kuni õige valgus aitab tal jõuda selleni, mida otsib,” kirjutatakse autorist. (Ehk tuleb mõne maskuliinse polüneeslase tüdinud pilk sellest, et ta on lihtsalt väsinud kaamera ees tardunult seismast.)
Paratamatult tekib minus ka see küsimus, kui palju lääne fotograaf endast neisse paikadesse ja inimestesse võõrkultuuri mõjutusi maha jätab. Ühel Matsalu loodusfilmide festivalil tuli see teema jutuks, sest ühest Kaukaasia rändrahvast filmi teinud naisrežissöör ütles, et põlisrahva noored olid väga altid tema käitumis- ja riietumismaneere üle võtma. Eks kõik sõltub muidugi sellest, kuidas külaline ise suudab kogukonda sulanduda.
Üsna näituse lõpupoole jooksev video näitab, et staatiliste piltide taga on siiski elavad inimesed ja justkui maalitud loodusvaated on päris. Ka vastav mobiilirakendus aitab telgitaguseid näha, ent mina seda ei kasuta.
Kokkuvõttes võib öelda, et Jimmy Nelsoni fotod on kahtlemata erakordsed ja tekitavad väga tugevaid emotsioone. Tema pühendumine ja soov kaduvaid hõime jäädvustada on väga tänuväärne tegevus ja kindlasti tuletab tema looming loodusest võõrdunud läänlastele meelde nende ürgset pärinemist. Sellest hoolimata jääb aga südamesse igatsus mingite ehedamate sissevaadete järele, mida üksi postkaardilikud kaadrid ei rahulda.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised