President julges suud paotada! Kõigil teistel on suu vett täis

President andis intervjuu ajakirjale Foreign Policy ja ütles muu hulgas EKRE juhtide sünnitatut silmas pidades: „I hate them for their behavior.” Meieni jõudis see eesti keelde pandult umbes nii, et president vihkab EKRE-t nende käitumise pärast ja vabandab. Hiljem on öeldud, et tõlge ei olnud päris täpne. Eesti üks paremaid sünkroontõlkijaid Karin Keerdo Massa on Delfile kinnitanud, et selline tõlge ei ole tõesti korrektne, et tegelikult ütles president: „Mind vihastab nende käitumine” ja ta vabandab.
Paraku ei jäänud EKRE juhid (partei esimees Mart Helme Tallinnas ja Jaak Madison Brüsselis) selgitusi ootama, sest neid on ka juba pikka aega vihastanud presidendi otsekohene käitumismuster. Nüüd saadi hea ajend, et kuulutada: president peab oma suupruukimise pärast ametist tagasi astuma. Kehv keeletundmine ja valetõlked on varemgi suuri pahandusi tekitanud või hoopis kiiret ärakasutamist leidnud.
Isegi peaminister Jüri Ratas on presidendi sõnakasutust juba pahaks pannud. Tugevad emotsioonid ja teravad laused viivad küll mõtted paremini kohale, aga ei aita meie inimesi ega riiki ei kodu- ega välismaal, on Ratas öelnud. Väga jesuiitlik avaldus mehelt, kes lubas valitsuskoalitsiooni kokku pannes, et temast saab kõigi Eesti inimeste eest seisev peaminister. Tegelikult aga lubab oma koalitsioonikaaslastel meile kõigile solvanguid näkku karjuda, sest kardab mõnele EKRE juhile öelda, et nii, nagu nemad käituvad ja sedasi, kuidas räägivad, haritud ning kultuursed eestlased ei peaks käituma ega rääkima, sest teravad laused võivad küll mõtte paremini kohale viia, kuid ei sünnita üksmeelt ega soovi koos edasi minna, tekitavad hoopis protesti ja vastumeelsust ühise keele ning meele otsimise asemel.
Kuid olgu – Jüri Ratas on ennast mõne valimistejärgse kuuga niikuinii juba nurka mänginud ja see polekski suurem õnnetus, kui ei käiks ka kõigi ülejäänud erakondade juhtide kohta. Nood lasevad presidendil üksinda võidelda ega taha oma käsi määrida. Ka väga alatu! Kas nad tõesti usuvad, et küll sügiseks kõik laabub – EKRE ja Keskerakond ammendavad ennast ja siis tulevad nemad fanfaaride saatel Eestit päästma? Võta näpust! EKRE juhid ei ole tulnud vaid korraks proovima, mis maitse on riigi ja rahva valitsemisel, neil on ambitsiooni tunduvalt kauemaks jääda. See peaks meid kõiki murelikuks tegema. Ajalool on kombeks korduda, tihtipeale kahjuks farsina. Mitmed ajaloolased on tõmmanud paralleele tänase ja läinud sajandi kolmekümnendate aastate Eesti vahele. Me ju mäletame, millega tookord poliitilised avantüürid lõppesid. Kas me tõesti oleme valmis veel kord riskima?