1989. aastal täitus 50 aastat päevast, mil kaks Euroopa suurriiki – Saksamaa ja Nõukogude Liit sõlmisid sobingu, mille tagajärjel kaotasid kolm Balti riiki ja Poola pikkadeks aastakümneteks omariikluse ning õiguse otsustada ise oma saatuse kujundamise üle.
Selle häbiväärse päeva tähistamiseks otsustasid Eestimaa Rahvarinne, Läti Rahvarinne ja Leedu liikumine Sajudis korraldada 23. augustil 1989 kolmes Balti vabariigis üheaegse protestipäeva Baltikumi annekteerimise vastu 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide alusel. Protestiaktsioon pidi pälvima kogu maailma tähelepanu. Et eesmärki saavutada, otsustati moodustada inimestest solidaarsuskett „Balti tee”, mis pidi ulatuma Toompea Pika Hermanni jalamilt Tallinnas Gediminase tornini Vilniuses.
Ürituse elluviimise esialgne kava oli järgmine:
Kogu Baltikumi läbiva keti üldpikkuseks kavandati umbes 600 kilomeetrit, sellesse usuti tulevat 700 000 inimest. Eesti osas pidi keti marsruut kulgema Tallinnast Raplasse ja sealt Türi, Viljandi ning Nuia kaudu Lätimaa esimese suurema asustatud punktini, milleks on Ruhja linn. Eestis oli keti pikkus 211,5 kilomeetrit ja sellesse loodeti ühendada vähemalt 140 000 inimest. Tol hetkel polnud küll päriselt selge, kust nad pidanuks tulema.
Esialgse plaani järgi sooviti inimesed paigutada ketti hajutatult, jättes inimese kohta mitte rohkem kui 10 meetrit, kusjuures ketis seisjad pidid säilitama naabritega nii nägemis- kui ka kuuldekauguse.
Linnades ja asulates loodeti kujundada seotud kett. Sealjuures anti endale aru, et teede ja tänavate ristumiskohtades, kus polnud võimalik liiklust sulgeda, tulnuks kett paratamatult katkestada. Keti igale kilomeetrile pidi asuma Rahvarinde turvateenistuse mees, kelle kohus oli vastutada keti ja ka inimeste paigutuse eest. Kava kohaselt pidid keti marsruudil asuma iga 20 kilomeetri järel kiirabiautod ning liikuvad autoinspektsiooni patrullid.
Kogu üritust sooviti juhtida raadio teel Eesti, Läti ja Leedu raadiote ühissaates, mis pidi algama ühel ajal kell 17. Seega olid inimesed ürituse õnnestumiseks kohustatud ketti asudes kaasa võtma taskuraadiod. Neidki ei olnud kaugeltki mitte kõigil.
Esimesel tutvustamisel tundusid ettevõtmise mastaabid sedavõrd ulmelistena, et keegi ei julgenud – ei Leedus, Lätis ega ka Eestis – kinnitada selle õnnestumist. Kriitikud ütlesid, et isegi siis, kui kolmes Balti vabariigis peaks õnnestuma tuua ühe korraga trassile 700 000 inimest, võivad ühel hetkel sekkuda Moskva jõustruktuurid ja muuta meeleavalduse veresaunaks.
Paraku eksisid õnneks kõik – nii kahtlejad kui ka ähvardajad ja hoiatajad.
Alljärgnevalt keskendume Balti keti ettevalmistamisele ja läbiviimisele tolleaegses Rapla rajoonis.
Eeltööd
Esimesed teated võimalikust suurest protestiaktsioonist jõudsid maarajoonidesse juuli lõpus. Paraku polnud aga sel ajal kellelgi mahti eesseisvasse ülesandesse tõsisemalt süveneda – 1989. aasta suvel hoidsid kogu Eestis pingeid üleval Tallinna interrinde korraldatavad aktsioonid – vihased miitingud, demonstratsioonid ja normaalse elu halvamiseks ette võetud streigid. Sellepärast jõuti Balti keti ideeni alles augusti esimestel päevadel.
7. augustil oli koos Raplamaa Rahvarinde eestseisus. Koosolekust võtsid osa Peeter Stukis, Joel Põld, Adolf Valler, Tenno Teets, Mando Masing ja Tõnis Tõnisson. Arutusel oli üks küsimus: ülesanded Balti keti ettevalmistamisel. Pikemaks filosofeerimiseks ja kahtluste veeretamiseks enam aega ei olnud – eestseisus kinnitas Rahvarinde korraldustoimkonna: Tenno Teets, Jüri Lattik, Peeter Stukis, Joel Põld, Aleksander Kuruson ja Tõnis Tõnisson.
8. augustil arutati Balti ketiga seonduvat Rapla rajooni konsultatiivnõukogus. Nõukogu moodustas rajoonikomisjoni, mille koosseisu nimetati rajooni kultuuriosakonna juhataja Helle Nikonov, ATK peaagronoom Eino Mikomägi, partei rajoonikomitee ideoloogiasekretär Ülo Peets, rajooni täitevkomitee töötaja Tiiu Susi, rajooni miilitsaülema asetäitja Mait Jõgisoo, dirigent Urve Uusberg, Rapla alevi täitevkomitee esimees Väino Sassi, taluliikumise aktivist Gunnar Piho, Kohila alevi täitevkomitee esimees Sirje Mett. Balti keti üldjuhtimine jäeti Rahvarinde toimkonna õlgadele.
9. augustil kuulutas rajooni täitevkomitee 23. augusti vabaks päevaks. Selle kuulutamisega kaasnes siiski väike arusaamatus. 10. augustil avaldas ajaleht Ühistöö teate järgmise tekstina: „Arvestades rajooni töökollektiivide ja ühiskondlike liikumiste ettepanekuid, tegi Rapla Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee korralduse viia tööpäev 23. augustilt (sel aastal oli see kolmapäev – toimetus) üle laupäevale, 19. augustile.” Resoluutsus, millega võeti endale vastutus võimalike tagajärgede eest, ehmatas ilmselt lehte lugedes rajoonijuhte (aga väga võimalik, et neile tehti selle eest ka Tallinnast peapesu) ja juba järgmises lehes püüti parandada, mida veel parandada annab.
Toimetus seadis neljaküljelise ajalehe viimasele leheküljele väikese õienduse, mis pehmendas pisut paar päeva varem „võitlustuhinas” väljaöeldut: „Lehetoimetuse süül on rajooni täitevkomitee korraldusest, milles LUBATAKSE tööpäev 23. augustilt üle viia laupäevale, 19. augustile, saanud käsk. Vabandame.” Nagu ikka, nii pidid ka seekord tule enda peale võtma ajakirjanikud.
10. augustil oli rajooni korraldustoimkondade esimene töökoosolek. Põhiküsimusi oli kolm:
1. Inimeste paigutamine trassile ja side trassiga.
2. Korrakaitse ning meditsiiniline teenindamine.
3. Balti keti järgne miiting.
Selleks päevaks oli selgunud, et Rapla rajooni läbivale inimketilõigule antakse tuge Harju, Rakvere, Haapsalu rajoonist ning osaliselt veel ka Tallinnast. Hiljem, paar päeva enne 23. augustit, lisati sellesse nimekirja veel Saaremaa ja Hiiumaa rahvarinded. Koosolekul otsustati, et trassi igale kilomeetrile paigutatakse üks kohalik korraldaja, kes jälgib, et ei tekiks liiga suuri tühikuid. Ideaalvariandis kujutati ette, et keti moodustamise katse võiks õnnestunuks lugeda, kui seal seisjatel on üksteisega vähemalt silmside.
Üks problemaatiline küsimus oli side trassi ja rajoonistaabi vahel. Mobiiltelefonide taolised sidevahendid võisid tol ajal esineda vaid ulmefilmides, reaalses elus neist isegi ei unistatud veel. Otsustati, et selleks õhtuks paigutatakse staap Rapla haldushoones asunud ATK dispetšerteenistuse ruumi ja sidet hakatakse pidama majandite autoraadiote abil. Igal kümnekilomeetrisel lõigul, Raplas tihedamalt, pidi patrullima lähima majandi raadioga varustatud auto. Autopatrullide pealikuks kinnitati Eino Mikomägi. Abi lubas pakkuda ka miilits, kes võttis endale kohustuse suunata transport varem kindlaks määratud lõikudesse. Nende palve oli, et Balti ketiga seotud autod oleksid varustatud „MRP” tähisega. Meditsiinilise teenistuse korraldamine jäi Tiiu Susi ülesandeks.
Kõige rohkem muret tekitas esimesel koosolekul ketijärgse miitingu korraldamine. Selle üle, kas miitingut korraldada või mitte ei vaielnud keegi, küll oli aga probleem, kus seda teha: kas Tammemäe lauluväljakul, haldushoone juures parklas või hoopis 1. keskkooli (hilisem ühisgümnaasium) staadionil. Lõpuks otsustati viimase kasuks. Ja õigesti tehti, sest seda hulka inimesi, kes Raplasse kokku sõitsid, ei oleks ei Tammemäele ega haldushoone parklasse ära mahutanud.
Seejärel kerkisid uued tõsised probleemid. Kust saada Läti ja Leedu hümni helindid (kas lindil või plaadil) ja kust leida lätlaste ning leedulaste rahvuslipud. Mõlemas küsimuses otsustati abi paluda Tallinnast Rahvarinde keskusest. Veel oli küsimusi. Näiteks, kes miitingul kõnet peavad. 10. augustil oli teada vaid üks nimi: Rakverest oli juba teatatud, et nende poolt esineb sealne Rahvarinde liider Aare Sirel. Tallinnast otsustati juurde küsida kas Heinz Valku (nende aastate kõige populaarsem kõnemees), Edgar Savisaart või Marju Lauristini. Õige varsti selgus, et kõik kolm on juba angažeeritud, keskus pakkus Rein Veidemanni ja komisjonid leidsid, et väärikas mees temagi.
Miitingu ettevalmistamine ja läbiviimine jäi Helle Nikonovi ning Urve Uusbergi õlgadele. Urvel oli pisike mure veel sellega, et kuidas nii lühikese ajaga miitingule esinema kutsutavaid koore kokku saada ja suvega karedaks läinud hääli lahti laulda, aga see tundus ülejäänud komisjoniliikmetele täiesti tühise probleemina.
15. augustil oli komisjon teist korda koos. Käidi veel kord üle viis päeva varem kokku lepitud otsused, kirjutati valmis reeglistik ühisketti tulijatele (avaldati 19. augustil Ühistöös) ja jagati trass Rapla rajooni erinevate kollektiivide vahel. Juba mõnda aega olid ettevõtted, asutused, erinevad kollektiivid ja sajad üksikisikud aktiivselt oma osalust registreerinud. Hakkas tunduna, et see ulmeline ettevõtmine võib ehk tõesti koguni teoks saada…
20. augustil oli Raplas kaks olulist sündmust, mis puutusid Bati ketiga küll ainult väga kaudselt, kuid aitasid õhkkonna loomisele ehk siiski kaasa. Just sel päeval tähistati esimest korda pärast sõda 20. augusti lahingu aastapäeva. Rapla kalmistul asetati pärgi ja lilli 1941. aasta suvesõja ohvrite ühishauale. Kõnemeheks oli palutud noor uljas ja väga populaarne ajaloolane Mart Laar, kelles esialgu keegi veel ajaloolast ei näinud.
Kindlasti oli see tolles ajas üks julgemaid ettevõtmisi, sest 20. augustil 1941 oli ju tegelikult Raplas peetud nõukogude võimust vabanemise lahingut, seega oli MRP aastapäeva eel selle sündmuse tähistamisel üsna selgelt kahene tähendus.
Aga 20. augustil sündis Rapla ajaloos veel midagi väga olulist. Just sel päeval heisati Raplas alevi rahvasaadikute nõukogu otsusel (otsus oli tehtud juba 11. juulil) alaliselt lehvima sinimustvalge lipp. Lipu asukohaks valiti Tallinna ja Viljandi maantee ristis asuva pangamaja katus. Miks pangamaja? Esiteks sellepärast, et võimu juhiti ikka veel Moskvast ja seepärast poleks olnud sünnis rahvuslippu alevi keskel asunud haldushoone, mille neljandal korrusel asus kompartei kohaliku organisatsiooni peakorter, lipuvardasse tõmmata. Pangamaja katus oli selleks palju neutraalsem paik.
Teiseks oli valitud asukoht lipule ideaalne ka selle poolest, et Raplasse sõitnu, tuli ta siis Tallinna või Viljandi suunalt, märkas lippu juba kaugelt. Eriti uhke oli tulla Raplasse mööda Viljandi maanteed – erk sinimustvalge hakkas silma juba paari kilomeetri kauguselt.
Sündmus ise oli paljude jaoks pisarateni liigutav. Mõni minut enne kella kolme päeval oli pangamaja juurde kogunenud suur hulk inimesi. Tseremooniale lisasid pidulikkust puhkpillihelid ja südamlikud luuleread. Kõne pidas alevi täitevkomitee esimees Väino Sassi. Tema sõnumis oli soov, et rahvuslipp alevi kohal innustaks inimesi paremale tööle ning väärilisemale elule. Lipu heiskas autobaasi taksojuht, aktiivne muinsuskaitse seltsi ja rohelise liikumise liige Mihkel Nikkel. Tema jäi ka lipu eest hoolt kandma.
Oleks ülekohtune jätta siinkohal nimetamata toonane pangadirektor Ludmilla Mets, kelle heatahtliku nõusolekuta oleks lipp heiskamata jäänud. Mõni teine tema asemel poleks ehk riskinud – me kõik teadsime tookord vägagi hästi, et kõik eestluse ja omariikluse idee kinnitamiseks astutud sammud pandi kusagil väga hoolikalt kirja toimikutesse ja kirjapanijad ootasid ainult esimest signaali, et tegutsema hakata. Need, kes räägivad, et nad kaheksakümnendate aastate lõpus nõukogude võimu ei kartnud, kas valetavad, on lihtsalt rumalad või teenisid ise toda võimu ja tundsid ennast seeläbi turvaliselt.
23. augusti hommik mõjus Balti keti korraldajatele nagu külm dušš – ilm oli jahe, tuuline ja märg –, sellistes oludes ei saada hea peremees isegi koera välja… Päeval rullusid üle Eestimaa sünkjad sügise lähenemist ennustavad pilvemassiivid ja leige päikesepaiste vaheldus vihaste vihmahoogudega. Ühistöös on 26. augustil Balti keti päeva kajastanud reportaažis read:
„Kell 16 Raplas. Taevas on lootusetult pilves ja äge vihm peksab maad. Mõni tund hiljem ütleb Marju Lauristin Pika Hermanni tornist: „Ja vihm nuttis koos meiega…”.
16.20. Veel on kõik suhteliselt vaikne, teel on vaid tavalisest rohkem autosid, mõnel tuuleklaasil silt „MRP 50”. Teisel pool Kehtnat leiame esimese paiga sisse võtnud Žiguli, pika ridva otsas sinimustvalge lipp…
Kell 17. Eestimaa kohal särab päike. Raplat on raske ära tunda: kahes suunas – Tallinna ja Viljandi poole liigub katkematu autode ja busside vool. Pangamaja esisel ristmikul žongleerib miilitsamees. Siin ja seal juba kogunetakse…”
Nii oligi – õhtu eel hakkasid pilved taanduma ja soojaks läks õhtul kella üheksa paiku, kui tuul äkki rauges ja lahkuv päike maalis taevaserva lillakas-oranžiks. Nendes intensiivsetes toonides oli ärev hoiatus, mida tol hetkel, paar tundi pärast ülimalt õnnestunud Balti ketti, oli võimatu tajuda – veel olime kõik selle kordumatu fluidumi mõju all, mille puudutuse osaliseks võis saada vaid siis, kui seisad inimketis, mis ulatub sadadesse kilomeetritesse, ja tunned endasse voolavat energiat, mille allikaks on sajad tuhanded inimesed. USA astronaudid on hiljem öelnud, et suurest kõrgusest olid tollel õhtul nähtavad kaks objekti – Hiina müür ja Balti kett. Me olime oma eesmärgi saavutanud – maailm märkas meid!
Mõni päev hiljem, 26. augustil, avaldas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee avalduse „Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides”, milles muude sajatuste kõrval ähvardati: „Asi on läinud kaugele. Balti rahvaste saatust ähvardab tõsine oht. Inimesed peavad teadma, millise kuristiku poole tõukavad neid natsionalistlikud liidrid, kui neil õnnestuks oma eesmärk saavutada, võiksid tagajärjed olla rahvastele katastroofilised. Nende eluvõimelisus ise võiks sattuda küsimärgi alla.”
Aga juba oli hilja, maailm oli meid märganud, ja me olime ise tunda saanud oma jõudu, mis tekib siis, kui seistakse käsikäes üksteist toetavate vabade rahvastega. Meid ei olnud enam võimalik peatada. (Inimeste paigutamise kava trassil vaata siit)
