Siim Jõgis
Esmaspäeval, 19. augustil vahetub Kohila gümnaasiumi direktor. Ameti paneb maha senine direktor Neeme Lumi ning ohjad võtab üle Kirsti Solvak.
Koolitöö ei ole talle kaugeltki võõras. Viimastel aastatel on ta juhendanud Kohila Keskkonnahariduse Keskust, mis on teinud gümnaasiumiga tihedat koostööd. Samuti on ta töötanud samas koolis füüsikaõpetaja ning arendusjuhina.
Solvak tõdes, et võtab uue ameti üle hingevärinal. Nii suurt asutust ta varem juhatanud ei ole. “Esimene aasta läheb kindlasti sisseelamise peale. Hea meel on selle üle, et mul on olnud võimalik kõrvalt jälgida Jaan Reimundi tööd direktorina, keda ma pean oma ala korüfeeks. Samuti on mul olnud võimalik õppida teiste suurte meeste selja taga nagu Raivo Heinaru, Neeme Lumi ja Jaanus Kallion,” rääkis Solvak. Jaanus Kallion on Ääsmäe põhikooli direktor.
Ent kui palju muudab eesseisvat tööd lihtsamaks see, et ta on Kohila gümnaasiumiga olnud seotud juba aastaid ning tunneb kollektiivi? “Ma ei tea, kas see teeb midagi lihtsamaks. See selgub töö käigus,” sõnas ta. Kohila gümnaasium on teatavasti Rapla maakonna suurim kool, kus õpib rohkem kui 900 õpilast ning töötab 88 õpetajat. Viimase kahe aasta jooksul on kool saja õpilase võrra kasvanud. Juurde on neid tulnud nii Rapla- kui ka Harjumaalt. “Minu jaoks näitab see usaldust meie haridusasutuse vastu,” ütles Solvak. Suuremat sorti muudatusi uuel direktoril plaanis ei ole. Viimastel aastakümnetel on kool olnud tugevates kätes ning kindlalt juhitud nii Raivo Heinaru kui ka Neeme Lumi poolt. Solvak ütles, et mõlemad mehed on teinud suurt tööd ning erilisi muudatusi pole kohe vaja hakata sisse viima. Töö jätkub vastavalt kooli arengukavale.
Uue direktori esimene kokkupuude Kohila gümnaasiumiga leidis aset juba 2006. aastal, kui ta hakkas seal tööle füüsikaõpetajana. Sama tööd on Solvak teinud ka Rapla Vesiroosi gümnaasiumis ning Ääsmäe põhikoolis. Muide, nii praegune direktor Neeme Lumi kui ka Kirsti Solvak on füüsikaharidusega ning lõpetasid Tallinna Ülikoolis isegi sama kursuse.
Üks probleem, mis Eesti koole kummitab, on õpetajate nappus. Endise füüsikaõpetajana teab Solvak seda väga hästi, sest kõige suurem nõudlus ongi just reaalainete õpetajate järele. Ta tõdes, et Kohila gümnaasiumis on küll kõik vajalikud õpetajad praeguse seisuga olemas, kuid paari-kolme aasta pärast kerkib see probleem teravamalt päevakorrale. Kõik ametikohad siiski päris täis ei ole. Enne uue õppeaasta algust loodab Kohila gümnaasium leida enda kollektiivi veel ühe psühholoogi ning eripedagoogi.
Koolimetsa istutamine
Tänavu maikuus avati Kohila gümnaasiumi uus algklasside maja. Tähelepanuväärne oli selle juures rahastamismudel. Kogu rahastus tuli otse Kohila vallavalitsuselt. Solvak sõnas, et kohalik omavalitsus on olnud tõesti haridussõbralik ning uus algklassidemaja on selle ehe näide. Uue direktori järgmine unistus on, et saaks ka vanad hooned renoveeritud, kuid selge on see, et tegemist ei ole odava projektiga. Küll aga valmib juba lähiajal moodne loodus- ja keskkonnalabor. Praegu seatakse seda üles ning loodetavasti jõutakse oktoobri lõpus avamiseni.
Keskkonnalaborit rajatakse koostöös Juuru, Hagudi, Kehtna, Kaiu ja Kurtna kooliga. Kui see valmis saab, hakkavad kõigi nimetatud koolide õpilased käima Kohilas praktilistes tundides. Kuigi katseseadmeid ei ole Kohila gümnaasiumis puudu olnud, saab selline labor olema ainulaadne. “Sellist looduslaborit meil varem olnud ei ole. See tuleb igati nüüdisaegne,” rääkis Solvak.
Kohila gümnaasiumi väärtusteks on pikka aega olnud loodushoid ja keskkonnasäästlikkus. Ühe näitena sellest võib tuua koolimetsa istutamise projekti. See tähendab, et igal Kohila gümnaasiumi esimese kuni kaheksanda klassi õpilasel on oma puu, mille eest ta hoolitseb. Koostööd tehakse selles osas Kohila Metsaseltsi, kohaliku omavalitsuse ning keskkonnahariduse keskusega. Vastav metsatukk asub Hageri algklassidemaja vahetus läheduses. Ka Hageri algklassidehoone kuulub tegelikult Kohila gümnaasiumi alla.
Puude eest hoolitsemas käiakse kas jalgratastel või väiksemate klasside puhul bussiga. Solvak meenutas, et kui tänavu kevadel puid istutamas käidi, oli väljas külm ja sadas lörtsi, kuid lastel oli ikkagi lõbus. “Olen näinud ka õpilasi koos oma vanematega seal oma puu eest hoolitsemas. See teeb südame soojaks,” sõnas Solvak.
Tuumafüüsika
Ise on Solvak pärit tegelikult Saaremaalt. Seal alustas ta oma kooliteed Kaali koolis, mis asub kuulsa meteoriidikraatri ääres. Koolidirektoritöö ei ole tema suguvõsas võõras, sest Kirsti vanaema töötas selles samas Kaali koolis direktorina tervelt kolmkümmend aastat. Pärast selle lõpetamist jätkas Solvak haridusteed Kuressaares II keskkoolis, praeguse nimega Kuressaare gümnaasium. Sealt edasi astus ta Tallinna Ülikooli, kus omandas magistrikraadi füüsikas.
See ei olnud tegelikult tema esimene valik. Kõige esimene kutsumus oli rahvuslik käsitöö, kuid sellele erialale ei õnnestunud õppima pääseda. Konkurents oli tihe, Solvak meenutas, et ühele kohale oli tervelt üksteist kandidaati. Juhuse tahtel sattus ta siis õppima füüsikat ning on ise ka seda õpetanud nii ülikoolis kui ka mitmes üldhariduskoolis.
Tunniajase vestluse käigus Kirsti Solvakuga saab kiiresti selgeks, et tegemist on laia silmaringiga ning intelligentse naisterahvaga. Ka tema huvid väljaspool põhitööd on paeluvad ja intrigeerivad. Kokku võib need võtta nelja märksõnaga – kasulikud taimed, tuumafüüsika, hobused ja käsitöö. Nendest kõigist võib ta kõneleda pikemalt. Võtame näiteks tuumafüüsika. “Mind on alati huvitanud radioaktiivsed kiirgused, sest ma olen selle põlvkonna laps, kui 1986. aastal toimus Tšernobõli katastroof. See teema on mind köitnud. Mul on olnud suurepärane võimalus käia Eesti füüsikaõpetajatega CERN-is, kus saime lähemalt tutvuda Suure Hadronite Põrguti tööga. Suurepärane kogemus,” rääkis Solvak.
Lisaks on ta juhendanud õpilastööd teemal “Radoon meie majades”. Radoon on teatavasti keemiline element, mille kõik isotoobid on radioaktiivsed. Nimetatud õpilastööga mõõdeti radooni taset Kohila piirkonna majapidamistes. Solvak rääkis, et teatud Raplamaa piirkonnad on radooniohtlikud. Välja on toodud Kohila ja Kaiu, kus diktüoneemakilt asub maapinna lähedal. Sellest omakorda eraldubki radoon. “Kui on talumajad, kus ei ole keldrit all, siis seal võib olla radoonioht. See võib inimestel põhjustada muudatusi rakutasemel. Radooni on seostatud kopsuvähiga, aga üle ei maksa seda tähtsustada. Suitsetajatel on muidugi palju suurem tõenäosus jääda kopsuvähki,” rääkis Solvak.
Tuumafüüsika kõrval on tal sügav huvi ka kasulike taimede vastu. Nende sekka kuuluvad nii ravimtaimed kui ka toiduks kasutatavad taimed, mida loodusest korjata saab. Üheks tema leivanumbriks võib pidada angervaksasiirupit, mis on omajagu kuulsust kogunud iga-aastasel Hageri jõululaadal. Ikka ja jälle küsitakse tema käest, kas oleks võimalik seda osta.
Rabivere raba
Keskkonnatemaatikaga sidus Solvak end 2012. aastal, kui asus juhtima kolm aastat varem asutatud organisatsiooni Kohila Keskkonnahariduse Keskus. Tegemist on Rapla maakonnas ainulaadse keskusega, mis pakub keskkonnaalaseid programme lasteaialastele, kooligruppidele ning isegi täiskasvanutele. Aluse pani sellele 2009. aasta detsembris endine Kohila vallavanem ning praegune Riigikogu saadik Heiki Hepner. Kirsti Solvak tuli sinna esialgu tööle poole kohaga, sest samal ajal oli ta ka Kohila gümnaasiumi arendusjuht.
Pikka aega asusid keskkonnahariduse keskuse ruumid ühes korteris, mis asus staadioni vastas. Tänavu kevadel koliti gümnaasiumihoone vastehitatud ruumidesse. Nüüd, kui Solvak asub juhtima kooli, tuleb tal oma senisest ametikohast loobuda. Kahte ühendada oleks liiga keeruline. Kohila vallavalitsus on välja kuulutanud konkursi uue juhi leidmiseks keskkonnahariduse keskusele, kuid seni veel õiget kandidaati leitud ei ole. Solvak ise omale mantlipärijat valida ei saa ning ta ütles, et ehk sedasi ongi parem. Vastav otsus langetatakse kohalikus omavalitsuses.
Keskkonnahariduse keskuses tehakse meie maakonnas ainulaadset ning igati tänuväärset tööd. Eestis on teisigi looduskeskuseid (näiteks Tartu loodusmaja ja Pernova loodusmaja Pärnus), kuid meie piirkonnas on see ainuke. Solvak tõdes, et organisatsioon püsib püsti nende inimeste entusiasmi najal, kellele keskkonnateemad on südamelähedased. Kõik retkejuhid, kes lapsi loodusesse viivad, töötavad põhikohaga kuskil mujal. Suureks tugevuseks peab ta seda, et kõik nad on pedagoogilise haridusega. Kokku on koolitajaid üksteist.
Teiste seas käivad loodusretki läbi viimas näiteks Sipsiku lasteaia õpetaja Ingrid Hermann, loodusainete õpetaja Edith Maasik, kes oli esimene Kohila Keskkonnahariduse Keskuse eestvedaja. Samuti viivad loodusretki läbi Kadri Rütmann, Meeli Jänes, Gert Küling ja geoloog Oliver Koit. Tänaseks on nende teeninduspiirkond laienenud Raplamaa piiridest välja ning Rabivere raba ja kohalike metsade ilu on käinud nautimas ka õpilased Harju- ja Läänemaalt. Nende seas on Ääsmäe ja Rocca al Mare kool ning mitmed Tallinna lasteaiad.
Suurimaks tõmbenumbriks ongi aja jooksul kujunenud nimetatud Rabivere raba. Seal räägitakse lastele nii turba tootmisest kui ka rabast puhkekeskkonnana. Kõige tihedamad ajad selliste retkede läbiviimiseks on sügis ja kevad. “Rabahooaeg kestab septembrist novembri esimeste nädalateni ning kevadel aprillis, mais ja juunis. Iga nädal võib käia mitu gruppi, kuid võib käia ka üks,” rääkis Solvak.
Kirsti elab koos oma abikaasa ja lastega Rabivere külas Kohila vallas. Maja osteti sinna 2001. aastal. “Täna vaadates oli see ainuõige otsus, aga tol ajal ma kindel ei olnud. Sündinud olen ma Tallinnas, aga kasvanud Saaremaal, kus metsa taga peab olema meri. Sedasi mõtlesin lapsepõlves, aga nüüd saan aru, et tegelikult teeb õnnelikuks see ka, kui metsa taga on raba,” rääkis Solvak.
