Marko Mihkelson: Eestil ei ole palju eksimisruumi

Inge Põlma, Tõnis Tõnisson

Äsja täitus kevadel ametisse astunud valitsusel sada päeva. Sellest ajendatuna tegi Raplamaa Sõnumid intervjuu Rapla- ja Harjumaalt Riigikokku valitud Reformierakonda kuuluva Marko Mihkelsoniga. Toimetusest astus ta läbi reedel,
9. augustil teel Paidesse Arvamusfestivalile.

Miks arvamusfestivalist nii palju arvatakse? Mida see tegelikult annab peale selle, et inimesed saavad samamoodi mõtlejatega vesteldes oma seisukohti kinnistada ja poliitikutel on hea võimaluse pildil olla?
Minule on jäänud mulje, et poliitikuid sinna väga ei oodata. Eriti viimastel aastatel. Tegelikult võeti see idee põhjamaadest – Rootsi, Taani, kus sarnastel arvamusfestivalidel on läbi aja andnud tooni just nimelt poliitilised erakonnad, kes läbi demokraatliku otsustusprotsessi valitsuses või parlamendis peaksid need head mõtted kuidagi realiseerima.
Meil on sageli tekkinud valehäbi poliitikute suhtes ja poliitikud on selleks ka põhjust andnud, et juttu on palju, tegusid vähe, mis kasu sellest on. Või et see on koht, kus antakse võimalus üksnes ilusat juttu rääkida.
Ma olen käinud enamikul arvamusfestivalidel, nii kuulaja kui ka esinejana, ja vaatamata kriitikale, et seal esindatakse ammu teada-tuntud arvamust, on see siiski selline koht, kus tulevad kokku eri valdkondade inimesed, kellel on Eesti või ka kohalikul tasandil huvi millestki midagi arvata ja võib-olla selle arvamusega ka midagi muuta. Me kõik teeme oma valdkonnas hommikust õhtuni tööd, aga meil puudub võimalus, aeg ja koht selleks, et oma mõtteid kontrollida või jagada. See on minu arvates väga tore platvorm ja ma usun, et see on traditsioon, mis jääb.

Arvamusfestival tekkis Jääkeldri kokkusaamise järel. Selleks ajaks oli Reformierakond väga pikalt võimul olnud ja ühiskonnas oli tekkinud terav kriitika nende teerullipoliitika ja teiste seisukohtadega mittearvestamise suhtes, suhtumise vastu, et neile polegi alternatiivi. Jääkeldrid ja arvamusfestivalid pole suutnud neid pingeid leevendada ja selle tulemused olid näha viimastel valimistel. Reformierakond sai küll 29% häältest, aga väga paljud hääletasid tegelikult Reformierakonna vastu. Kas nüüd, kui Reformierakond on olnud opositsioonis, on aru saadud, et poliitikas on kompromissid vajalikud?
See on hea küsimus mulle, kes ma tänase päeva seisuga pole veel aastatki olnud Reformierakonna liige (muigab). Aga ma arvan, et minugi liitumine näitab, et see erakond on muutumises. Tegelik pilt kasvõi fraktsiooni laua taga on hoopis laiem sellest, mis võib-olla klassikaliselt on inimestel meeles seoses Reformierakonnaga. Nagu ma ka 2016. aastal, olles IRL-i parlamendisaadik, ütlesin, on igas normaalses demokraatlikus ühiskonnas hästi oluline, et kellelgi ei tekiks valeettekujutust sellest, et tema mõtted on ainuõiged. Dünaamilise demokraatia üks aluspõhimõtteid on see, ja võiks olla edukuse alus, et erakonnad värskendavad ennast. Ka sellega, et näevad poliitilist juhtimist teise nurga alt. Ehk üks asi on olla pidevalt vastutaja rollis, poliitika elluviija, aga opositsioonis on hästi oluline koguda mõtteid, sest uueks tulemiseks pead olema järelikult veenvam: miks sind on ikkagi võimule vaja või miks peaksid uuesti koalitsiooni tulema või seda juhtima hakkama.
Ma arvan, et Reformierakonnale on see ainult kasuks tulnud. Toetusnumbrid on hetkel 41%. Ühest küljest on see protest praeguse valitsuse suhtes ja ilmselt ei nähta peale Reformierakonna üheski teises kas opositsioonis või parlamendist väljas olevas jõus hetkel seda, kes võiks valitsuse juhtimise üle võtta selliselt, et see ka Eesti huvisid teeniks.
Teiseks, ma arvan, oli juba valimiste hetkel tõus olemas. Kui me aasta alguses läksime aktiivsesse kampaaniasse, siis mäletatavasti Keskerakond selgelt juhtis ja kõik rääkisid, et see on ainult vormistamise küsimus, et Keskerakond võidab valimised, aga valimispäeval oli seis hoopis teistsugune. Selles mõttes oli see väga tugev mandaat nendele seisukohtadele, mis on olnud järjepidevad. Järelikult oli ikkagi osa ka usaldusel nende inimeste suhtes, kes kandideerisid Reformierakonna nimekirjas. Kuigi jah, kindlasti nii Reformierakonna kui ka teiste erakondade puhul võib sellest 25 aasta pikkusest ajaloost tuua väga erinevaid näiteid.

Mis seis praegu Reformierakonnas on? Äsja teatas Kalle Palling poliitikast lahkumisest ja ühe põhjusena nimetas erakonnasisest võitlust.
Ma arvan, et Kalle tegi väga õige otsuse. Ta on noor inimene ja teda tundes paneb see valdkond, kus ta on ka poliitiliselt aktiivne olnud, tal silmad särama. Ma arvan, et see pole mingi trendinäitamine negatiivses mõttes. Inimesed tulevad poliitikasse, aga kui neil on mitu teistki karjääri, siis andku tuld.
Kui Kalle räägib sellest, et erakonnas on olnud sellist sissepoole konkurentsi rohkem kui väljapoole, siis võiks ju vastu öelda, et järelikult on erakond elav organism. Kui sisemine konkurents ära kaoks ja kõik oleks paigal ja üks tagatuba, siis mina… See oli üks põhjuseid, miks ma näiteks Isamaa ridadest lahkusin. Ma ei näinud enam erakonnasisest vabadust, heas mõttes konkurentsi, mida näen praegu Reformierakonnas.

Kuidas siis võib kokkuvõttes Reformierakonna praegust sisekliimat iseloomustada? Kas ollakse ühtne löögirusikas?
Mina nägin seda löögirusikat valimiskampaanias. Ma olen kandideerinud päris paljudel valimistel alates 2002. aastast ja ma ei ole kunagi tunnetanud sellist ühtset meeskonda, tugevat ja teotahtelist löögirusikat, mis meil oli Raplamaal, aga ka üle kogu Eesti. Näiteks minu kampaaniameeskonda kuulusid kaks väga tublit noort raplamaalast – Doris Lisett Rudnevs Raplast ja Carl-Robert Reidolf Kohilast. Selle tulemuseks oli võit ja ka praegu on meie peamine eesmärk teha loomulikult kõik, et opositsioonipäevad ei veniks liiga pikaks. Aga nagu enne ütlesin, ma arvan, et see tuleb ainult kasuks. Kui keegi näeb, et see on erakonnale väga halb või et opositsioonis erakonnad lagunevad, siis pigem vastupidi. Praegu näen seda, et see professionaalsus – pean silmas nii poliitikategemises kui ka erinevates valdkondades – on küll selline, et Reformierakond on valmis kasvõi homsest valitsusvastutust võtma.

Kellega koos?
Matemaatika on väga lihtne. Erakond on väga selgelt ja üheselt nii enne kui ka pärast valimisi välistanud vaid ühe erakonna, kes osutus valituks Riigikokku, ehk EKRE. Ükski teine kombinatsioon ei olegi võimalik ilma Reformierakonnata. Aga enne peab see valitsus lagunema, siis saame rääkida, milline saab olema uus valitsus.

Ja kuidas Toompealt vaadatuna tundub, kas praegune valitsus püsib veel 1300 päeva, nagu Jüri Ratas lubas?
Ma arvan, et see oleks Eestile väga kahjulik. Aga seda peate küsima selgeltnägijatelt, mina ei suuda tulevikku ette näha. Kahjuks on nii palju punaseid jooni poliitilise kultuuri kontekstis ületatud viimase saja päevaga, et see muudab ennustamise keeruliseks. Just selles mõttes, et väärikust ja sõnapidamist on kõvasti kuritarvitatud. Ma usun, et poliitikas peaksid kehtima jätkuvalt need põhimõtted, mis puudutavad muuseas ka ausat lähenemist poliitikategemisele ja seda arusaamist on praegune valitsus oluliselt murendanud. Ja see polariseeritus, mis ühiskonnas on. Tõsi, kahjuks see ei ole ainult Eesti näide. Me näeme seda paraku läänemaailmas mitmel pool. See muudab keeruliseks ilmselt ka ükskõik millise teise koalitsiooni moodustamise.
Tõsi on see, et Eestil ei ole, ja ma pean ennekõike silmas julgeoleku, kaitse- ja välispoliitika konteksti, palju ruumi eksimusteks. Ka selliste eksimuste jaoks, mida oleme näinud viimase 100 päeva jooksul.

Mida selles kontekstis tähendab välisminister Urmas Reinsalu väide, et välispoliitika jätkub väikeste muudatustega? Eile (8. augustil) kinnitas valitsus välispoliitika põhialused aastani 2030.
Jah, ma kuulsin ka eilseid uudiseid, et mitu olulist dokumenti kinnitati, mis puudutavad meie välispoliitikat. Arengukava hakati ette valmistama juba eelmise aasta kevadel, lisaks ka Ameerika Ühendriikidega sügavamate julgeoleku-kaitsepoliitiliste suhete edendamist ja välisteenistuse seaduse muudatuste eelnõud. Ma ei ole ühtegi nendest dokumentidest lõplikul kujul veel lugenud. Parlamendi väliskomisjon koguneb suvepuhkuse järel uuesti istungile augusti lõpus ja eks me siis vaata, millised need lõppformuleeringud on.
Ma praegu ei tahaks väga sügavaid järeldusi teha Reinsalu retoorikas, mis puudutab muutusi, aga võib-olla kõige tõsisem muutus, mida Reinsalu ise ei tunnista, on see, et nii otseselt tema kui ka valitsuse tegevus, ennekõike EKRE näol, on meid surumas ohtlikku isolatsiooni, mis võib lõppeda Eesti langemisega Venemaa mõjusfääri. Eesti jaoks on välis- ja julgeolekupoliitiline põhitelg alates taasiseseisvumisest olnud see, et me ei tohi enam mitte kunagi jääda üksi. See oli see, mis viis Eestilt iseseisvuse ja tõi kümnetele tuhandetele kannatusi 1930-ndate lõpus.
See tähendab, et me peame töötama välispoliitikas iga päev selle nimel, et meil oleks võimalikult palju liitlasi ja partnereid, kellele loota ja kellega koos Eesti julgeolekut tagada. Venemaa on väga selgelt Eesti julgeoleku eksistentsiaalne ohustaja ja ma näen seda ohtu kasvavana, mitte vähenevana. Siin on ainuke võimalus, et me töötame koos kõigi partneritega ega killusta ennast, nagu viimasel ajal olen tunnetanud, rohkem ühte paati Poola ja Ungariga, riikidega, kelle suhtes on meie lääne partneritel arusaam, et nende riikide tee on oht liberaalsele demokraatiale. Pean siin silmas liberaalset demokraatiat tähenduses tugev õigusriik, võimude lahusus, vabad valimised, vaba sõna ja inimõigused.
Meie ülesanne on tegelikult omada normaalseid, häid suhteid mitte ainult USA-ga, kes tõepoolest on kõige nähtavam jõud vastukaaluks nt Venemaale. Kui vaatame, kes täna Tapal tagavad NATO pataljoni koosseisus meie julgeolekut, siis on need Suur­britannia, Prantsusmaa sõdurid, kes vahelduvad taanlastega. Me ei saa panna munasid ühte korvi, isegi kui kellelgi on mõte, et meil on vaja suhelda süvendatult üksnes USA-ga. Nii Euroopa Liidu kui ka NATO püsimine ja võimalikult tugev ühismeel on olulised. Ma ei pea silmas Euroopa föderaliseerimist, millega inimesi hirmutatakse ja mida kusagilt ei paista, aga meile oleks kõige halvem see, kui satuksime sellisesse kahtlaste riikide nimekirja, kelle suhtes avalik arvamus Lääne-Euroopa riikides tekitab küsimuse, et need seal ju ei jaga meiega samu väärtusi. Ma ei pea silmas, et teeme väravad lahti ja laseme kõik migrandid sisse, vaid ma räägin elementaarsetest demokraatlikest väärtustest.
Meil olid väliskomisjonis külas Ameerika mõttekodalased. Võtsime neid kolmekesi vastu, Eesmaa, Poolamets ja mina. Üks ameeriklane küsis otse Poolametsa käest, et te räägite siin, et tahate saada USA-lt miljardi euro ulatuses kaitseabi, aga mis alusel me peaksime teid toetama, kui teie erakonna juhid räägivad, et kui on must, näita ust, ja teevad teisi rassistlikke avaldusi. Ameerika Ühendriikide armees on väga palju neid, kes on erineva nahavärviga. Kuidas me saaksime üldse eeldada, et me peame oma inimesi veenma Eestit kaitsma, kui selleks vajadus on?
Mina kuulsin 1990-ndatest, kui ajakirjanikuna töötasin, kuni tänaseni esimest korda, et keegi esitab sellise kõhkluse Eesti kohta.

Mis vastus oli?
Vastus oli umbes selline, et jah, see oli ühe inimese isiklik arvamus migratsioonikriisi tipphetkel. Aga ei kõlanud vähemalgi määral kahetsust. Ma pean ütlema, et see on ainult üks näide. Võin tuua terve rea näiteid, millega olen viimase saja päeva jooksul kokku puutunud oma kontaktide kaudu teistest riikidest. Kõik need jutud sellest, kuidas Reformierakond või mõned teised on käinud ja ässitanud muud maailma üles EKRE vastu, on näide sellest, et ei saada aru, kuidas toimib tänapäeva maailm. Sõna on tõepoolest vaba. Seda ma pean kõige ohtlikumaks arenguks meie välispoliitikas, mida kahjuks ma näen, meie välisminister ei tunnista.

Me oleme juba riigile tõsist kahju jõudnud tekitada.
Jah, sest me teame, et usaldust on hästi raske võita ja hästi lihtne on seda kaotada. Eriti praeguses kiirelt muutuvas maailmas, kus info levib suurel kiirusel. Seda ei saa hoida ainult enda teada. Mõtleme, et me ainult kodus vaidleme nendel teemadel ja mujale see ei jõua, sest kes see ikka eesti keelt oskab, aga see on hästi lühinägelik. Moskva propagandistid ja strateegid hõõruvad ainult käsi, nähes, kuidas Eesti sisemiselt polariseerub, kuidas Eesti ühiskond on lõhutud vihakõnega, mida me oleme näinud ka valitsusliikmete poolt viimase 100 päeva sees. Just nimelt julgeoleku tagamise seisukohalt on see meie jaoks kahju, mida on väga raske tagasi teha.
Peavastutus on muidugi Jüri Ratasel. Ma siiski usun, et ta saab aru ja ma oleksin väga üllatunud, kui selguks, et ta ei saa aru, et tema juhitud valitsus on Eestile teinud kohati juba korvamatut kahju. Aga veel kord, seda alati räägitud maineküsimust ei saa käega katsuda. See, mida oleme näinud sellel kevadel, on võrreldamatu kõige varasemaga.

Tooge mõni näide. Kuidas on muutunud suhtumine Eestisse ja eestlastesse?
Nagu ma ütlesin, meil ei ole üldse ruumi eksimusteks. See ei tähenda, et me peame olema piinlikult eeskujulikud õpilased, täitma kõiki nõudeid, mis tulevad Euroopa Liidu tasandilt või muudest organisatsioonidest. Meil saab olla oma arvamus, oma seisukoht ja see debatt, mis eelmisel sügisel toimus rändepakti teemal, oli väga vajalik. Ka välispoliitikas näen sageli, et me ei pea debatte, sest kusagil keegi arvab, et hoiab lõpliku tõe monopoli. Ma arvan, et meil on vaja seletada inimestele, miks me liitume nende rahvusvaheliste dokumentidega või miks meie jaoks on olulisem Euroopa Liidus olemine ja Euroopa Liidu tugevus, mitte mõranemine.
EKRE poole suuga räägib, et ei juhtuks midagi, kui Euroopa Liit laguneks. Juhtuks küll. Euroopa Liidu lagunemine lagundaks sisuliselt ka NATO.
Liikmesmaad on ju mõlemal suuresti samad. Kui nende vahel koostöö väheneb, toimub tõsiseid lahkhelisid, siis see mõjutab ka meie julgeoleku kõige olulisemat organisatsiooni NATO-t, kus võetakse vastu otsuseid konsensuse alusel. NATO laguneb niipea, kui ühte liikmesriiki rünnatakse ja teised kasvõi viivitavad oma otsusega tulla appi või mitte, kas käivitada artikkel viis või mitte. Minu arvates on väga vastutustundetu sedasi rääkida. Ka meie avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et absoluutne enamus eesti inimestest näeb kasu Euroopa Liidus ja eurotsoonis olemisest.
Aga mainekontekst. Võtame digiriik. Rahvusvahelistes suhetes on Eesti nii unikaalsel positsioonil väikeriigi kohta, mille pärast meid kadestatakse. Meie e-riigi tuntus on meist pika kaarega ees. Ei peagi hakkama ennast tutvustama, vaid küsitakse, kuidas saaks meie kogemust e-valitsemises või e-teenustes rakendada. Nüüd, kus meil on väliskaubanduse ja IT ministriks inimene, kes räägib, et e-valimised on saatanast ja tuleb kõvasti uurida, kas see on ikka usaldusväärne, mis sõnumi see annab? Sinna otsa veel seegi, et ta üldse ei tahagi maailmas ringi liikuda, Eestit tutvustada, Eesti ekspordihuvide eest seista, rääkimata sellest, et väikeriigi seisukohast on ülioluline, et suudame ennast võimalikult lihtsalt teistele selgeks teha ehk räägime võõrkeeli. Milles seisneb Hollandi edu maailmas, nii kauplemises kui ka poliitikas, on see, et seal räägivad inimesed vähemalt 2-3 võõrkeelt. Eesti edu võti on see, et me oleme avatud maailmale. Praegu anname signaali, et Eesti tahab olla suletud. Nii nagu me olime kahjuks 30-ndate lõpus.

Väga raske on uskuda, et EKRE poliitikud ei saa sellest aru. Vahel jääb tunne, et nad on kellegi käepikendus.
Ma tean Mart Helmet päris pikka aega, ta on väga erudeeritud, suurte kogemustega inimene erinevates eluvaldkondades. Mul ei ole ka kahtlust, et ta tegelikult saab aru, mis on mis ja kes on kes, aga ma tunnen, et see kramplikult Trumpi jäljendamine ja kramplikult – ta kasutab palju sõnu rahvuslikud huvid – oma retoorikaga neile huvidele vastutöötamine on väga poliittehnoloogiline. Selline mulje jääb, et kui nad ise seda pole välja mõelnud, on keegi selle ette kirjutanud, mida mingil ajal tegema peab.
Ma ei näe, et selle poliitika lõpptulemus teeniks nende inimeste huvisid, kes on neid viimastel valimistel toetanud. Nii mõnelgi neist, kellega enne valimisi sai suheldud ja kes ütlesid, et lähevad valima EKRE-t, oli pigem see meelsus, et tahan muutust, et võim Eestis vahetuks, oleks ka muu alternatiiv. Ma arvan, et päris mitmed neist täna enam sellist valikut ei teeks. Aga mina ei tea, kust need juhised tulevad, kui need pole nende endi poolt välja mõeldud. Peale selle, et nad avalikult ütlevad, et tahavad teha Trumpi, aga teevad seda rehepaplikult.

EKRE on võtnud enda kontrolli alla kõigi Eestis ilmuvate suuremate väljaannete kommentaariumid. Mida sellise kübersõja vastu teha?
Jah, peab tunnistama, et nad teevad seda väga oskuslikult. Jällegi, see ei ole ainult Eestile omane. Paremäärmuslikud rühmitused on väga hea ettevalmistusega kasutamaks internetivabadust. Seda on täheldatud muudeski riikides, et just nimelt kommentaariumid, aga ka sotsiaalmeedia väga sihipärane kasutamine on üks nende tehnoloogilisi võtteid. Nagu ma enne ütlesin, EKRE valijate hulgas on väga palju neid, kes soovisid lihtsalt näha muutust, võib-olla protesti senise suhtes väljendada. Ja ka kommentaariumides alates sellest, kui Delfi kunagi 20 aastat tagasi selle avas, oleme näinud sellist ühiskonnakriitilist ja isegi rohkem kui kriitilist protesti väljenduvat kogu aeg.
Need kommentaariumid on sageli, eriti kui need on anonüümsed, olnud täis vihkamist, sõimu, kus on väga vähe asjalikku arutelu. Platvormidel nagu Facebook, võib-olla Twitter, kus inimesed üldiselt kommenteerivad oma nime all, näeme seda aktiivsust ka päris palju, aga vähemalt on seal mingisugune kontroll selle üle, millist sõnakasutust lubatakse. See on natuke ka kivi toimetuste kapsaaeda. Ma tean, et sellega on püütud tegeleda ja võidelda, mõnel juhul ka üldse kinni panna.
Me teame, et sotsiaalmeediavõrgustikku on kasutatud selleks, et mõjutada inimeste meelsust USA presidendivalimistest kuni Eestini välja. Rahvusvahelise analüüsi kontekstis on teada, et viimastel aastatel on Venemaa teadlikult kontrollinud eesti keeles, eriti Twitteris mitme tuhande säutsu kaudu teemasid, mis on Eesti ühiskonda lõhestanud või vähemalt tekitanud suuremat debatti. Me peame nägema suuremat pilti, mitte et see on ainult vox populi. Mõjutustegevus riikide suunal toimub täna väga paljuski sotsiaalmeedia kaudu. Tavapärased infokanalid, telejaamad, on muidugi ka väga olulised. Ma huviga loeks mõnda analüüsi, mis kirjeldaks, kuidas Vene telekanalid mõjutavad eesti inimeste, ma ei pea silmas vene keelt kõnelevaid inimesi, suhtumist maailma.
Olen Eestis inimestega kohtudes tunnetanud, et sellel on mõnikord väga ohtlik mõju just nimelt eestlastele. Eriti nende hulgas, kes võib-olla on harjunud vaatama Vene kanaleid, võib-olla ei oska peale vene keele ühtegi teist võõrkeelt ja on ka sellist vastuvõtlikkust sellele väga filigraansele propagandale, mis sealt tuleb, et Euroopa Liit laguneb, lääs on kõige kurja juur, meie sügavad traditsioonid on tänu Euroopale ja läänemaailmale ohtu sattunud. Sellepärast kulutabki Venemaa miljoneid eurosid nii sotsiaalmeedias kui ka muul viisil mõjutamaks lääne inimeste mõttemaailma, mis lõpuks päädib otsustega valimistel.

Venemaa ei ole ainus tegija, kasu saab ta sellest muidugi igal juhul, aga on ju veel sellised nähtused nagu Steve Bannon, TFP (Eestis esindab seda liikumist SAPTK).
Steve Bannoni puhul on minu jaoks suurim küsimus, kes on tegelikult tema taga. Mulle tundub ta kasuliku idioodina. Kui mõtleme, kellele oleks kasulik Bannoni tegevus ühendada paremradikaalsed jõud Euroopas – ta ei ole selles väga edukas olnud, aga segadust on tekitanud kõvasti -, siis ma kuidagi ei leia rohkem väliseid jõudusid kui Venemaa. Teatud määral ei oleks see ka mõningate ringkondade jaoks USA-s halb, kui Euroopa oleks nõrgem, aga ma ei näe ühtegi kasutegurit Euroopa ja lõppkokkuvõttes ka USA jaoks.
Me ei ole veel kordagi maininud Hiinat, kes tegelikult on maailma mõjutaja nr 1 täna ja lähematel aastatel. Mõnes mõttes on see Eesti üks lootusi, et Euroopa ja ka USA jaoks ei ole Hiina vastu väga palju muid variante kui olla tugevas liidus.

See on majanduslik, aga samas on USA-s levinud IT-inimestest alguse saanud uusreaktsionäärsus, mis näeb ühiskonda rangelt hierarhilisena, mingit sotsiaalset liikumist üles-alla ei toimu. Sellise mõtteviisi kandjad tegelikult imetlevad selliseid pooldiktatuurseid riike nagu Hiina või Venemaa.
Jah, see on mõnes mõttes filosoofiline küsimus, aga eks me näeme Euroopas täna tõsist probleemi. See globaalne maailm, kus Hiina tõuseb ja Venemaa on päris tugev mõjutaja ja teisest küljest on läänemaailm, ennekõike USA ootamatult aru saanud, et esimest korda mitmesaja aasta jooksul ei olegi enam meie need, kes kehtestavad mängureegleid. Me ei olegi enam majanduslikult teistest nii palju üle, et võime sõna ja jõuga kehtestada oma tahtmist ükskõik millises maailmanurgas. Me näeme, mis toimub Lähis-Idas, kus Lääs peab sisuliselt taandumislahinguid kõigil rinnetel. Ja kasvõi see kaubandussõda Hiina ja USA vahel ainult näitab seda, et ollakse teatud mõttes šokis, saamata aru, et Hiina esiletõus on nagu loodusseadus, millega tuleb leppida ja kohaneda.
Tugeva jõu ihalejaid on kogu aeg olnud, ka demokraatlikes riikides. Mida segasem on demokraatia, mida rohkem on lehmakauplemist, mida raskem on valitsusi moodustada, seda suurem on see hulk, kes tahaks mingit selgust saada. Selgust loodetakse sageli lihtsatest lahendustest ja kõva käe poliitikast, nagu mõnel pool Euroopas näeme.
Üks oluline näitaja, mis kindlasti on seda maailma mõjutanud, on tehnoloogiarevolutsiooni tulemusel muutunud informatsiooni vahendamise, saamise, jagamise võimalus. Viimase 20 aasta jooksul on inimesed saanud juurde sõnavabadust. Kõik, kes usuvad lapiku maa teooriat, saavad kirjutada kümneid tuhandeid blogisid, ja uskujaid on päris palju. Või siis kõikvõimaliku vihakõne ja kontrollimatu info levitamine. Küsimus on selles, kui kaugele me sellega läheme, kas avatud ühiskonnad saavad sellega hakkama vältimaks autoritaarsusse langemist.
See, mis pärast Brexiti referendumit on Euroopas toimunud, näitab, et usk ei ole kuhugi kadunud. Pigem on see tõusnud eurooplaste seas ja ka probleemidest, immigratsioon ennekõike, saavad vähegi mõtlevad inimesed aru, et see on nii massiivne. Kui me mõtleme, mis Aafrikaga toimub järgmise 20-30-40 aasta jooksul, millised probleemid tekivad kliimamuutustest tingitult, see rändesurve inimestele, siis on selge, et ükski riik üksikuna ei saa hakkama. Nad peavad tegema koostööd.

Sellest räägiti juba eelmise sajandi 80-ndatel.
See on ikka nii, et mõtleme sellele, mis on hetkel silme ees. Kõige ohtlikumad ongi sellised kaugel kummitavad probleemid. Sama puudutab kübermaailmas toimuvat. Üks Hiina tõusu allikatest on see, et nad on väga üheselt tegelenud küberspionaažiga, et saavutada kontrolli intellektuaalse omandi üle, mis aitaks neid tehnoloogias tugevamale järjele. See ei tähenda, et nad on ainult varastamises osavad olnud, vaid nad on väga palju ka ise teinud. Ma ei imestaks, kui nende eesmärk saada maailma kõige innovaatilisemaks riigiks 2035. aastaks teostub.

Üks küsimus on jäänud, mis puudutab jälle erakonda. Üks põhjus, miks EKRE oli valimistel nii edukas, on see, et nad on ilmselt ainuke erakond, kellel on aktiivselt tegutsevad osakonnad maakondades. Kas sellest on Reformierakond nüüd õppust võtnud ja aru saanud, et Rap­lamaa jaoks ei piisa sellest, kui Harjumaal on osakond?
Absoluutselt. See on väga õigustatud küsimus. Ma arvan, et see oli väga suur õppetund vähemalt meie erakonnale kindlasti. Meil on augusti lõpus strateegiapäev valmistumaks uueks poliithooajaks ja on täiesti ilmne, et järgmiste kohalike valimiste puhuks, aga mitte ainult, pead oma mõtetega olema kogu aeg kohal, mitte ainult virtuaalses maailmas, mille kaudu on lihtne maksimaalselt paljudele korraga infot jagada. Sa pead suhtlema.
Olen Raplamaal kandideerinud 2007. aastast ja nii palju, kui ma nüüd kohti läbi käisin, pole ma varem teinud. Ja ma nägin seda kasu. Isiklikke kontakte oli nende valimiste eel rohkem kui varem ja täiesti ilmne, et see ei saa olla kord nelja aasta jooksul, vaid sa tuled, räägid inimestega, kuulad nende muresid. Ja selles, ma usun, on EKRE olnud aktiivne. Eriti maainimeste murede kuulamisel ja neile võib-olla näiliselt lihtsate lahenduste pakkumisel. Kindlasti on see erakonnale kulukas, aga ma arvan, et kasu on ka olemas. See ei puuduta mitte ainult Raplamaad.
EKRE-l on suur mõju Raplamaal, Lõuna-Eestis, ka Lääne-Eestis, aga näen siin ka üht suurt muutust Eesti poliitikas ja see on Keskerakonna nõrgenemine pärast Edgar Savisaare lahkumist poliitikast. Need, kes on tunnetanud hammasrataste vahele jäämist või on lihtsalt igikestva protestimeelega, on vahetanud erakonda. Seda on näha ja tunda nii küsitluste kui ka valimistulemuste puhul. Kui varem on Keskerakonnal olnud kusagil rohkem pidamist, on EKRE seal selgelt jala ukse vahele saanud. Mis ei tähenda seda, et Reformierakond peaks seda kõrvalt vaatama. Ma näen küll, et meie poliitikud, kes on eri ringkondadest tulnud Riigikokku, on aktiivsed oma ringkonnas. Harju- ja Raplamaa on mõneti teistsugune ringkond oma identiteedilt ja olemuselt kui mõni teine, aga see ei tähenda, et siit valitud inimesed ei peaks kohal käima.

Mitte ainult olema siit valitud, vaid nad peavad olema ka siin aktiivselt nähtavad. Sama probleem on Keskerakonnaga. Kõik on taandunud pealinna. Ainult Isamaa on siin tugev.
Küsimus on pigem selles, et meil on kohalike omavalitsuste piirid pärast reformi muutunud ja läheb veidi aega, kuni harjutakse suuremate omavalitsustega. Ma tean, et kohaliku omavalitsuse valimistel omandavad erakonnad teise valguse. Suurtes omavalitsustes peegeldub riigitasandi poliitiline konkurents ja konkureerivad peamiselt erakonnad, aga väiksemates muudavad valimisliidud kohaliku poliitika mitmekesisemaks ja parteidel on sageli keerulisem nähtav olla, sest aktiivseid inimesi on ikkagi täpselt niipalju kui on.
Ajalooliselt on Raplamaa olnud tugev Isamaa kants, eriti Kohilas. Mul ilmus valimiste eel raamat, see ei olnud nii planeeritud, aga ma käisin raamatukogudes esinemas. Rääkisin ainult raamatust, mitte sellest, et valige mind. Kohila raamatukogu keeldus ainukesena kõigist raamatukogudest Harju- ja Raplamaal. Ja me teame, miks selline keeld. See oli poliitiline otsus. Minu jaoks on see kurb märk. See näitab, et mõnele mehele pole kohale jõudnud, mis on demokraatia ja sõnavabadus.
Ma käisin Kohila raamatukogus, kinkisin juhatajale raamatu, kirjutasin sisse, ütlesin, et kahju, et ei saanud seda esitleda, aga inimesed, kes soovivad, saavad lugeda.
Eesti elu võti on see, et me oleme avatud. Polariseeritus on oht selles mõttes, et me hakkame ilma igasuguse debatita üksteist sildistama ja lõpus oleme seal, kus keegi meist tegelikult olla ei taha.