Mari Tammar
Kuigi 27. augustil toimunud avalikul arutelul rõhutati korduvalt, et Märjamaa rahvas ei ole vaimsete erivajadustega inimeste kodu rajamise vastu, nad ei ole lihtsalt nõus maja planeeritava asukohaga, kõlas siiski arvamusavaldustest selgelt läbi hirm sellise maja elanike ees ning hoiak, et parem oleks, kui nad siia ei tuleks.
„Nad tulevad söövad ära meie punased tomatid!” – „Nad raiuvad maha meie kuused!” – „Nad rikuvad ära meie peielauad ja peoõhtud!” – „Nad kahjustavad Märjamaa mainet ja siinset ettevõtluskeskkonda!” Nii kõlasid vaid mõned koosolekul välja öeldud hirmud.
Kuigi inimesed AS-ist Hoolekandeteenused selgitasid kannatlikult, et nende vaimsete erivajadustega inimeste kodudes pole selliseid juhtumeid olnud ning pigem on neis elavad inimesed pelgliku loomuga, jäi saali õhkkond siiski jäiseks. „Te ei tule siia, te ei saa seda krunti!” – „Me oleme valmis kasvõi kohtusse minema!” Nii väljendati oma vastuseisu.
Jutt käib 27. augustil Märjamaa rahvamajas toimunud avalikust arutelust, kus oli kõne all Märjamaale erivajadustega inimestele korterelamu ehitamine. Enne küsimuste ja arvamuste ringi esinesid lühikeste ettekannetega Hoolekandeteenustest Liina Lanno ja Karl Mänd ning oma tervitussõnad ütles ka Märjamaa vallavanem Merlin Suurna.
„AS Hoolekandeteenused on esitanud projekteerimise tingimuste taotluse. Just nimelt pange tähele sõna „taotluse”. Kahjuks on levinud eksiarvamus, et kõik on juba ära otsustatud. Ei, vallavalitsus ei ole ühtegi luba väljastanud. Avalikul menetlusel on väga selge eesmärk koguda mitmekülgset informatsiooni ja erinevad osapooled ära kuulata. Kuna avalik huvi on väga suureks kasvanud, ongi täna see võimalus, et me saame küsida ja Hoolekandeteenuste ettekannete kaudu ka vastuseid juurde,” selgitas vallavanem kohtumise eesmärki. Ühtlasi selgitas seda, et vald on pakkunud Hoolekandeteenustele välja erinevaid võimalikke maja asukohti ja Hoolekandeteenused on välja valinud neist endale kõige sobivama, mis asub Sipa tee 3 krundil.
„Märjamaa valla eestkostel on 30-40 inimest Eesti erihooldekodudes. Meie inimesed on erinevates asukohtades ja nüüd on meie asi otsustada, kas me soovime, et me saame oma inimestele kodu lähedal pakkuda sellist kohta, või me seda ei soovi,” võttis Suurna arutelu all oleva küsimuse kokku.
Seejärel tutvustas Liina Lanno kavandatava kodu kontseptsiooni ja seda, kellele neid kodusid rajatakse. „See protsess, mis praegu Eestis toimub suurte hooldekodude reorganiseerimisega, on väga tähtis. See on väga oluline meie riigi arengu seisukohast. Kui me tahame tõesti olla edukas ja edasi vaatav, rikas ja teiste inimestega arvestav põhjamaa ja Euroopa riik, siis me ei saa kukkuda tagasi Ida-Euroopa mentaliteeti, kus me vaatame igaüks, kuidas saab, ja teised ei ole meile tähtsad,” rõhutas Lanno.
Kavandatav kodu pakuks elamisvõimalust 24 inimesele, kelle päevatoimetusi on toetamas kaks tegevusjuhendajat. (Töötajad on 24 tundi inimeste kõrval.) Kogukonna liikmetel on majas oma tuba. Nende päeva tegevused on enese, kodu ja õue eest hoolitsemine, toidu valmistamine, oma tegevuste ja eelarve planeerimine. Nendes kodudes toetatakse inimesele võimetekohase töö või õppimisvõimaluse leidmist, oma elu korraldamist, vaba aja mõtestatud sisustamist ja tervislikke eluviise. Keskmine sellise maja elanik on võimeline tegema päevas 2-6 tundi tööd. Praegu jääb sellistes kodudes elavate inimeste vanus vahemikku 18-80 eluaastat. Keskmine vanus on 56.
„Nad ei ole väga avatud ja aktiivsed, nagu võiks eeldada. Nad on vastupidi erakordselt häbelikud, endasse tõmbunud ja üksildased,” rääkis Lanno suurtes hooldekodudes elavatest vaimupuudega inimestest, kelle jaoks kolimine sellisesse majja oleks uue elu algus, uus võimalus. „Kui rääkida sellest, kui palju meie inimesed ringi liiguvad siis, jaa, loomulikult nad käivad ringi ja tarbivad erinevaid teenuseid: käivad arsti juures, poes, kultuurimajas, spordisaalis. Kui nad sellega ise hakkama ei saa, siis on neil keegi tugitöötajatest kaasas. Kui inimene saab ise hakkama, siis me toetame teda nii palju, et ta oleks võrdväärne ja täieõiguslik kogukonna liige,” selgitas Lanno.
Seejärel kõneles Hoolekandeteenuste kinnisvaradirektor Karl Mänd. „Meie ettevõte on viimase kuue aasta jooksul toonud kogukondadesse suurtest hooldekodudest üle 1000 inimese, neist 480 inimest viimase kolme aasta jooksul. Need 480 inimest on toodud asulate elukeerise keskele, mitte kuskile äärelinna,” rääkis Mänd ja lisas, et samasuguseid maju nagu mõeldakse ehitada Märjamaale, ehitasid nad eelmisel aastal Eestis seitse tükki.
„See kodu on ennekõike mõeldud Märjamaa või Märjamaa piirkonna inimestele,” ütles Mänd. Ta lisas, et nad käsitlevad Märjamaad kui tõmbekeskust ja sealses majas võivad leida endale kodu ka lähemad Harjumaa, Läänemaa või Pärnumaa inimesed.
„Sipa tee asukoht selle maja jaoks on väga hea. See asub elamukvartali servas. Sipa teelt keskusesse tuleb katkematult jalgtee ehk teenustele on võimalik ligi pääseda väga turvaliselt mööda avalikku teed. Krundi suur eelis on ka looduskeskkond. Seal on võimalik peenraid ja kasvuhooneid teha, seal on pargiala, mida saab hooldada,” rääkis Mänd ja lisas, et krundil on olemas kõik vajalikud infrastruktuurid ja kinnistu tänane omanik Märjamaa kirik on väga avatud ja paindlik koostööpartner.
Maja sellise asukoha vastu on Märjamaa Vana Bussika pubi omanik Aivar Kivissaar, kes oli kogunud koosoleku toimumise ajaks 600 vastuallkirja. Teda ajendas seda tegema eelkõige hirm, et erivajadusega inimesed peletavad eemale tema kliendid. Kogukonna nimel peetud sõnavõtus rääkis ta muuhulgas oma varasematest negatiivsetest kogemustest vaimsete erivajadustega inimestega, kuid rõhutas, et ta pole nende vastu, vaid maja asukoha vastu.
Kivissaare arvates ei ole sobilik erihooldekodu rajamine Märjamaa keskele, kiriku kõrvale, vahetult sissesõidu ristumiskohtadesse, kust sõidavad läbi inimesed nii Põhja-Eestist kui ka Lääne-Eestist, sest see hakkaks kujundama Märjamaa mainet. „See hoone muutuks Märjamaa visiitkaardiks. Maja planeeritav asukoht on ebaõnnestunud ning kindlasti on võimalik leida sellele koht, mis Märjamaa nägu nii silmatorkavalt ei mõjutaks,” ütles Kivissaar
Samuti rääkis ta Märjamaa inimeste murest, kas maja kaks töötajat suudavad 24 hoolealusega hakkama saada: „Kas need kaks töötajat teavad, millega nende hoolealused üksi ringi käies vabal ajal tegelevad?” küsis ta.
„Erihooldekodu asukoha pooldajad väidavad, et psüühilise erivajadusega inimesed ei ole ohtlikud alevis liikujatele, eramajade elanikele ega ka naabruses asuva pubi klientidele. Jah, ohtlikud ei pruugi olla, kuid lähedal elavad inimesed, kooli minevad õpilased ja pubi kliendid võivad saada häiritud erivajadusega inimeste pealetükkivast käitumisest, valjuhäälsest suhtlemisest või möödakäijate tülitamisest,” ütles Kivissaar ning lisas, et kõike seda saab vältida, kui valida majale asukoht privaatsemas paigas.
Pärast tema sõnavõttu algas küsimuste ja vastuste ning arvamuste avaldamise voor, millest juba artikli alguses juttu oli. Enamik kõlanud arvamusi oli kas maja asukoha või sealsete elanike vastu. Räägiti nii enda varasematest negatiivsetest kogemustest vaimupuudega inimestega kui ka hüpoteetilistest võimalikest stsenaariumitest, mis maja tulek endaga kaasa tooks. Eelkõige kumas inimeste sõnavõttudest läbi hirm, häbi ning konservatiivsed arusaamad erivajadustega inimeste kohast ühiskonnas.
Konkreetsete lahendusteni koosolekul ei jõutud. Kuni 30. augustini oli inimestel aega vallale ettepanekuid ja arvamusi saata. Pärast nende läbivaatamist teeb Märjamaa vallavalitsus otsuse, kas ja kuidas projektiga jätkatakse.
