Mari Tammar
9. septembril avati Rapla kultuurikeskuses Rütmani galeriis Raimo Kuusiku näitus „Maskuliininen” ehk meeste maailm, kus saab näha nii vanameistri skulptuure kui ka maale.
Raimo Kuusik on skulptor ja maalja, kes õppinud Tartu Kunstikoolis ja ERKI-s. Samuti on ta ise õpetanud noori kunstnikke ning olnud kutseõpetaja Vigalas. Tema käe all on läbi aastate kuju võtnud graniit, dolomiit, marmor, pronks ja puit. Ka Tallinna maantee ääres värskelt valminud Alu mõisahärra näo on puidust välja voolinud just Raimo Kuusik.
Näitusesaali astudes püüavad esimesena pilku ruumi keskele asetatud punasest graniidist fallosed. Nende ümber ripuvad aga seintel maalid voolujooneliste naistegelastega. „Ma pilan mehi, iseennast ka,” selgitab kunstnik kivist fallostele viidates. „Kui ma saaks, siis ma kaitseks terve maailma naisi. Ma hindan neid väga. Mehi ma ei hinda, sest nemad on need, kes tapavad, vägistavad ja teevad igasugust jama,” selgitab kunstnik.
Kuusiku looming on inspireeritud maailmas toimuvast – eelkõige maailmalõpu tunnetusest. „See on dramaatiline, sest vaata, mis suunas meie maailm läheb,” näitab kunstnik nutvat naisekuju, kellel on nutvad lapsed süles. „Selle taiese nimi on „Tuleviku muusika”,” selgitab kunstnik, lisades, et inimesed ei ela enam kaua siin maal.
„See on päikese surm,” viitab kunstnik oma maalile, kus hirved jooksevad külmunud päikese poole. „See ükskord juhtub,” on kunstnik veendunud. Samuti näitab ta maali, millel kujutatud kõrbeks muutunud maad, ning teist maali, millel on prügi seest välja hüppav vaal. „Kalad surevad, sest meri on reostunud,” ütleb kunstnik. Vaala kõrval on aga maal, millel ujuvad kassid. „See räägib ennustusest, et maailma tabab üleujutus. See juba toimub,” räägib kunstnik ja lisab, et selle maali esimese versiooni maalis ta siis, kui elas pool aastat Ameerikas.
Järgmine maal räägib 40-ndate aastate repressioonidest ja kannab pealkirja „Lugemata jäänud ajalehed”, viidates kõigile neile, kes repressioonide tõttu olid oma elu kaotanud. Selle kõrval on aga kaunis noor neiu, kes on end kivi peale kerra sättinud. „Temal on kõigest kõrini,” ütleb kunstnik neiule viidates, kes on oma pilgu oma sisemaailma pööranud. Neiu sisemaailmas purjetab valge laev – üheltpoolt lootuse märk, teisalt ehk näitab igatsust ja soovi ära sõita.
Ehk kõige paremini võtab näituse kokku maal pealkirjaga „Ime enne apokalüpsist”. „Vaata, siin on rist,” näitab kunstnik. „Ma armastan Jumalat ja ma armastan Jeesust ja ka Püha Vaimu – kõiki kolme. Jumal ütles, et teda ei saa lõpmatuseni ignoreerida. Nii et ma loodan, et jumal jõuab meieni enne maailmalõppu,” arutleb kunstnik.
Kuigi Raimo Kuusikut inspireerinud teemad on väga tõsised, on näituseruumi üldmulje pigem helge. Kuusiku naistegelased on värvikad, huvitavate karakteritega, tema erinevad maailmad muinasjutulised ja humoorikad. Kiviste meeskujude kõrval on nõtked tumedast puidust naiskujud, mis külma graniiti tasakaalustavad.
Kindlasti üks põnev ja intrigeeriv näitus, mida tasub vaatama minna.
