16.1 C
Rapla
Esmaspäev, 8 aug. 2022

Särin – tänutundele pühendatud festival

Mari Tammar

Kui Maili Metssalu 13. septembril “Särina” kultuurifestivali avas, ütles ta, et pühendab selleaastase festivali tänutundele ning oma hiljuti lahkunud isale, kes oli suur kultuurimetseen ja selle festivali teele aitaja.

Maili tõdes, et see on omamoodi ime, et festival neljandat korda teoks saab, ent aastatega on palju õpitud ja on tunne, et käesoleva festivali korraldamisega on saadud täiskasvanuks. Niisiis oli selleaastane “Särin” kantud erilisest energiast ning oli tunda, et üks pilvetagune pai hoiab oma sooja kätt festivali ümber.
13.-14. septembril toimunud kultuurifestival “Särin” koondas endasse muusika, filmi, kirjanduse, kunsti ja teatri, tutvustades ja pakkudes esinemisvõimalust nii Raplamaaga seotud loojatele kui ka külalistele väljastpoolt. Programmis oli 30 erinevat sündmust ning 3 näituseprojekti. Lisaks kultuurielamustele võis festivalilt saada ka toidu- ja joogielamuse, sest nii nagu programmis olevad esinejad, on hea maitsega valitud ka festivali hoovi kutsutud toitlustajad ning baaris pakutav keelekaste. Muuhulgas on festivali eesmärk arendada kogukonnakultuuri ja noorte omaalgatust. Seepärast on festivali meeskonda kaasatud palju kohalikke noori ning oli tore näha neid entusiastlikult oma kohustusi täitmas.

Sõna ja vaikus

Minu selle festivali üks isiklik tippelamus oli kohtumine Toomas Pauliga. Kasutasin lugupeetud teoloogi ja kirikuõpetaja mõtteid 22. augusti KuKiTeMuKis ja ta palus, et võiksin talle selle lehe saata. Kuna ma saatmiseni ei jõudnud, varusin piisavalt aega, et enne tema ja Tõnu Õnnepalu vestluskohtumist leht väärikas eas mehele (ta saab 29. oktoobril 80) isiklikult üle anda. Kui ma siis tema juurde astusin, vaatas mulle vastu väga soe ja helge inimene, kellega oli väga lihtne suhelda. Uurisin, kas ta on ka varem Raplamaale sattunud, ja ta rääkis sellest, et on käinud mitmel korral Rapla kirikus jumalateenistustel kaasa teenimas ning ka Evald Saagi juures kodus eksamitele vastamas. „Vanasti ei olnud eksamisessioone nii nagu praegu. Sai ka Tallinnas vastata, aga nad võtsid hea meelega ka oma kodus üliõpilasi vastu,” rääkis Paul Lipal asuvast Einu talust, mis on ühtlasi kuulsa teoloogi Uku Masingu sünnikodu.
Paul rääkis põgusalt ka oma koostööst Uku Masinguga, kes toimetas tema piiblitõlget, ning nende kirjavahetusest, mis Ilmamaa kirjastuses 2015. aastal raamatuks sai. Kui selgus, et Masingu arhiivist oli leitud Toomas Pauli talle saadetud kirjad, mida õpetlane Masing oli alles hoidnud, oli mees sellest väga üllatunud. Õnneks olid ka Toomas Paulil Masingu kirjad alles ja nii sai see raamat teoks.
„Proovin olla sirge ja hakkama saada,” ütles Paul eesootava esinemise kohta, ent tunnistas, et Tallinnast kaugemal ta oma tervise pärast enam tihti esinemas ei käi. Päris kõiki oma avalikke ülesandeid ta siiski kõrvale pole jätnud. „Homme lähen Eesti Vabaõhumuuseumi Sutlema kabelisse leiba õnnistama, nii et päris koju ma nukrutsema ei jää,” võttis mees oma tegemised kokku.
Tema vestlus Tõnu Õnnepaluga, mille teema oli „Siin pool vaikust”, kulges mööda filosoofilisi radu. Räägiti sellest, mis on vaikus, milline on vaikuse suhe sõna, muusika ja ajaga ning mis on vaikuse kaal täna meie mürarikkas maailmas. Õnnepalu rääkis vaikusest kui teadlikust valikust ja tema jaoks elulisest vajadusest, Toomas Paul rääkis ka raskest vaikusest, mida võivad hakata täitma süüdistavad mõtted. „Siis tuleb remontida oma enesepilti ja minna vaikuse juurde ümber ringtee,” ütles Paul ja toonitas mitmel korral tasakaalu: „Sõna ja vaikimine on mõlemad vajalikud.”

Kannatus ja kannatus

Minu teine suur elamus festivalil oli teatri Must Kast lavastus „Peks mõisatallis”. Esiteks oli tähelepanuväärne see, et praegu ehituspoe laona kasutusel olevasse töökoja ruumi oli ehitatud teatri jaoks eraldi black box koos neljast küljest ääristatud musta kanga, laest tuleva valguse ja helisüsteemiga. Lava ise oli aga turvast täis „liivakast”, mille ümber olid vaatajatele toolid paigutatud.
Lavastus ise rääkis musta eneseirooniaga sellest, kuidas eestlased teevad kõike liiga palju – nad joovad liiga palju, töötavad liiga palju, vinguvad, peksavad ja klatšivad liiga palju, viskavad saunas isegi liiga palju leili ja seda kõike ikka sellepärast, et neile meeldib kannatada. Kannatamine on iga eestlase auasi ja mida kõvemini kannatad, seda parem on.
Kõike seda jutustati meile väga füüsiliste sketšide abil – turba sees ujuti, roomati, püherdati, sünnitati, vägistati ja loomulikult ka lauldi ja tantsiti. Kõike seda tehti nii, et turvast lendas ja seda ka publiku suunas. Kuigi mõned episoodid kippusid pikaks venima ja mõned olid üsna intrigeerivad, kõndis lavastuse üldine tonaalsus peenelt noateral üle hea maitse piiri kukkumata.
Festivali kolmas suur elamus oli festivali melu ja sünergia, aga sellest kirjutan KuKiTeMuKis.

Uus ja vana

Jätkates programmiga, suutis mind üllatada ka vanameister Dagö, keda esialgu programmis nähes olin suhteliselt skeptiline. Kipub ju olema nii, et kõik retrobändid tahavad olla moodsad ja esitavad oma kontsertidel ainult uut ja mittemidagiütlevat muusikat. Dagö siiski sellesse ämbrisse ei astunud. Terve kontserdi esimese poole lajatasid nad oma vanu hitte. Need meenutasid mulle (ja paljudele saalis olnutele) kunagist gümnaasiumiaega, mil Dagöt sai ohjeldamatult kuulatud. Endalegi üllatuseks olid mõne laulu sõnadki veel peas. Eks bänd esitas ikka ka oma uut muusikat, aga vanade lugude vahele mõjusid need isegi värskendavalt.
Mind ei suutnud üllatada Valdur Mikita, sest ma olen teda juba palju lugenud ja kuulanud, aga sellest hoolimata oli tema ja Mathura vestlust tore kuulata. Rändas seegi filosoofilistel radadel. Räägiti erinevate kultuuride tunnetusmaailmade erinevusest ja sellest, et kui liikuda tagasi meie kultuuri juurte juurde, leitakse üles märke ja mustreid täis kogemusmaailm, mis on täis salapäraseid kirju, mis on nii füüsiliselt kui ka meeleliselt tunnetatavad ja kogetavad.
Asi, mis mind aga suutis üllatada, oli Astrid Reinla raamatu ainel valminud plastiliinitehnikas lühifilm „Teofrastus”. Lisaks filmi vaatamisele aitasid sellele muusika teinud Mari Jürjens ja helikunstnik Ekke Västrik avada filmi tegemise telgitaguseid. Nähtud film ja kohtumine tegijatega oli väga südamlik ja pakkus “Särina” festivalile, mis pühendatud tänutundele, väärilise alguse.
Mõistagi oli programmis teisigi rosinaid nagu Vaiko Eplik, Jarek Kasar, Anna Kaneelina ja Inger, ent tõele au andes ma neile kontsertidele väga ei jõudnud. Festivaliprogramm on kasvanud ja kõike näha pole enam võimalik. Kui soovida ka hoovimelust osa saada, tuleb teha valikuid ja mina valisin seekord väiksemad ja vaiksemad kohtumised.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised