21.6 C
Rapla
Pühapäev, 14 aug. 2022
spot_imgspot_img

Kohila unistab paberivabriku renoveerimisest kultuurikeskuseks

Mari Tammar

21. septembril toimus Tohisoo mõisas avalik arutelu teemal „38 aastat rahvamajata. Kuidas edasi?”. Kõlanud ettekannete ja sellele järgnenud paneeldiskussiooniga otsiti vastuseid küsimustele: Kas Kohila vajab rahvamaja? Millist? Kus see võiks asuda ja mida see Kohila kultuurielus muudaks? Päeva juhtis Urmas Vaino.

Rahvast oli Tohisoo mõisa saali kogunenud palju, lisaks tehti arutelust otseülekanne Facebooki. Selline rahva huvi kinnitab, et tegemist on kogukonna jaoks olulise teemaga, ent nägemusi, milline peaks tulevane kultuurikeskus olema, on mitmeid.
Päev oli mõtteliselt jaotatud kaheks. Esialgu kõlasid neli ettekannet ning pärast pausi jätkus arutelu paneeldiskussiooniga, kus oma mõtteid ja seisukohti said avaldada kõik kohaletulnud.
Esimese ettekande tegi Hageri muuseumi juhataja Virve Õunapuu, kes rääkis Kohila vana rahvamaja saamisloost ning selle traagilisest tules hävimisest ööl vastu 14. detsembrit aastal 1981.
Hilisema diskussiooni kontekstis võiks välja tuua ettekandes kõlanud faktid, et esimene Kohila muusikaselts Malev sündis aastal 1904 Kohila paberivabriku tööliste initsiatiivil. „Miks just paberivabrik – sest sinna koondus kokku palju aktiivseid inimesi,” selgitas Õunapuu.
Soovi ja vajaduse rahvamaja järele tingisid just nimelt Kohila aktiivsed kultuuri-, haridus- ja spordiseltsid, kelle initsiatiivil maja ehitama asuti. Rahvamaja ehituseks korjati raha, samuti suunati sinna seltside korraldatud peotulusid ning maja ehitust toetas ka Kohila paberivabrik, kes andis ehituseks toona hindamatut saepuru. Kohila vana rahvamaja avati pidulikult 23. septembril 1934. aastal.
„Kohila rahvamaja lugu on lugu Kohila inimeste soovist ja sellest, kuidas nad läbi keeruliste aegade vahendeid otsides jõudsid lõpuks oma unistuse täitmiseni,” võttis Virve Õunapuu oma ettekande kokku.
Kohila valla kultuurinõunik Aire Havakats rääkis valla tänasest kultuurielust, mis on pillutatud laiali erinevatesse ruumidesse. Tegevused käivad Hageri rahvamajas, Kohila gümnaasiumi saalis, spordihoones, Kohila mõisakoolis, raamatukogus, Hageri muuseumis, noortekeskuses, Hobitoas, kogudustes ja Kohila koolituskeskuses.
Kokku tegutseb vallas 36 huviringi täiskasvanutele ja 81 ringi lastele, nendele lisanduvad veel spordiringid. Valla korraldatavaid traditsioonilisi sündmusi on aasta jooksul 13, millele lisanduvad riiklikud tähtpäevad. Vabaühenduste eest veetavaid sündmusi oli nimekirjas 12, mille seas ka laiemalt tuntud Kapa festival ja keraamikasümpoosion.
„Midagi ei jää sellepärast tegemata, et maja ei ole,” kinnitas Havakats, ent nentis, et sageli on siiski ruumipuudus.
Kolmandana tegi väga põneva ettekande arhitekt Elo Kiivet, kes tutvustas Linnalabori Kohilale tehtud ruumikava. Ruumikava on teisisõnu Kohila alevi keskuse arendamise visioon, kus antakse ülevaade Kohila ruumilistest tugevustest ja väljakutsetest ning pakutakse kohapõhiseid lahendusi, kuidas alevi keskust arendada nii, et see tugevdaks Kohila identiteeti ja looks elanikele paremaid suhtlusruume. Ettekanne oli väga tihe ja rikas mitmete värskete ideede poolest.
„Minu avalik salaarmastus on Kohila paberivabrik, need vanad tehasehooned, mis on väga kihvti koha peal. Ma tean, et tema kõige suurem häda on see, et ta on nii suur, aga mina alustaksin sealt,” rääkis Kiivet sellest, kuhu võiks rahvamaja planeerida. Tehase asukohta kommenteerides ütles ta, et see on keskuse ääres, mis aga ei tähenda, et see oleks maailma äär. See lõpetaks Kiiveti sõnul jõeäärse aktiivseid tegevuskohti täis promenaadi, mis on üks Linnalabori välja pakutud ideedest.
Viimase ettekande tegi Kohila kultuurikomisjoni liige ja suur rahvamaja loomise entusiast Reet Runge, kes tutvustas 2016. aastal tehtud rahvamajateemalist küsitlust ning tänaseks rahvamaja taasloomiseks astutud samme. Muuhulgas loetles ta küsitlusest selgunud kultuurielu arengut takistavaid tegureid: ruumipuudus, ebasobivad ruumid, ühistransport ei toeta sündmustest ja huvitegevusest osavõttu, kultuurimaja puudub, välitehnika puudub, heli- ja valgustehnika on ebarahuldav. Ühtlasi tõi ta välja mitmeid huvitavaid võrdlusi teiste Rapla maakonna valdadega ja lisaks ka Saku vallaga. Kõige värvikamalt jäi meelde võrdlus, et Kohila vald on ainus, kus valla eelarves spordile tehtavad kulutused ületavad kultuurivaldkonna kulutusi.

Kohila kultuurikatel

Pärast pausi alanud paneeldiskussiooni oli kutsutud oma mõtteid jagama Kohila valla kultuurinõunik Sigrid Põld (kes on ametlikult lapsehoolduspuhkusel), võimlemistreener Kairis Kontus, rahvamaja toetusrühma liige Reet Runge, muusikasündmuste korraldaja Indrek Sarrap ja Tartust Viljar Pohhomov, kes on ERM-i arendusdirektor ja mitme kultuuriasutuse ehitamise eestvedaja. Lisaks said sõna sekka öelda kõik saalis olnud soovijad.
Diskussiooni alguses käidi läbi põhilised Kohila kultuurielu kitsaskohad, millest tingituna rahvamaja vaja oleks – ruumipuudus, korraliku heli- ja valgustehnika puudus ning koha puudus, mis ühendaks erinevaid põlvkondi ja koondaks Kohila identiteeti.
Jõudes küsimuseni, milline see maja peaks olema, ütles Indrek Sarrap, et tema kui kontserdikorraldaja ootaks Kohila-Rapla piirkonda suuremat saali. “Rapla kultuurikeskuse saal ei ole piisavalt suur selleks, et teha tuntud artistidega kontserte. Seal on vist kuskil 270 istekohta ja eelarveliselt ei tule seal kontserdi korraldamine nulli. Minu selge nägemus on see, et siiakanti oleks vaja uut ägedat maja, kuhu korraldaja tahaks kindlasti tulla. Optimaalne saali suurus oleks natuke alla 400 istekoha,” arutles Sarrap.
Neid, kes rääkisid multifunktsionaalsest kultuurikeskusest, milles oleks suur ja hea tehnikaga saal, konverentsikeskus, huvitegevusruumid, toitlustuskohad, miks mitte ka ettevõtluskeskus ja noortele helistuudio, oli teisigi. Samas kõlas ka ratsionaalseid vastuhääli, kes ütlesid, et nii suure keskuse ülevalpidamine on kallis ja kui kõik ressursid ja fookus koondub ühe maja ümber, võib see pärssida täna väga mitmekihilist ja kirjut Kohila kultuurielu.
Kohila gümnaasiumi direktor Kirsti Solvak ütles näiteks, et Kohilale jõukohasem ja kiirem lahendus oleks kooli saalipinna laiendamine ja sisustamine moodsate võimalustega.
Paljusid, kes sõna võtsid, inspireeris aga mõte Kohila paberivabriku renoveerimisest. “Ma arvan, et Kohila identiteedis on üks suur probleem – me oleme mõnes mõttes kultuurikatkestuse objektiks. See on see, kui ei mäletata minevikku, see salatakse maha ja seda ei tooda väärtuslikuna esile. Ma räägin paberivabriku ümbrusest. Me nägime, et 1904 lõi seesama paberivabrik esimese muusikaseltsi. Kui kaua aastaid haigutab see hoone Kohila ühes sõlmpunktis? Kultuur ei ole ainult laulud ja tantsud. Kultuur on ka elamisviis ja see, mis on need objektid, mida me laseme maha lammutada ja mida me säilitame. Kohila vajaks sellist kultuuri tegu – paberivabriku renoveerimist. See on kindlasti hullult kallis ja raske töö, aga ma usun, et see oleks Kohila kogukonnale suur kingitus,” rääkis Marika Jahilo.
Ka Indrek Sarrap ütles, et talle väga meeldib paberivabriku idee, sellel oleks tema arvates oma väärtus ja seda tuleksid inimesed ainuüksi maja pärast vaatama. “Mina mitte kohaliku inimesena mäletan koolivihiku servast kirja “Kohila paberivabrik”. See on legendaarne koht. Kui oleks rahalisi võimalusi, siis mina pooldaks kindlasti seda varianti. Ja ega neid väikseid Birgiteid muidu juurde ei tule, kui nendele pole loodud võimalusi,” ütles Sarrap huumoriga.
Ka Sigrid Põld ütles, et tema süda kuulub vanadele hoonetele ja Viljar Pohhomov lisas, et teda tooks Tartust Kohilasse selline vaatamisväärsus. Kohila noortekeskuse juhataja Tessi Ilustrumm-Press rääkis sellest, et noored, sealhulgas tema ise, tahaksid osa saada Kohila paberivabriku ajaloost. Praegu on maja suletud ja ta pole saanud kunagi sinna sisse vaadata.
Reet Runge tunnistas, et tema jääb truuks oma visioonile uuest majast ülejõe piirkonnas, ent nentis lõpetuseks, et olgu siis karkude või ratastooliga, tahaks ta asukohast sõltumata ükskord üle selle maja ukseläve astuda.
„Üks sai siin täna rääkides selgeks, et seda keskkonda on vaja,” võttis arutelu kokku Urmas Vaino.
See, milline see maja saab olema, kas see on paberivabriku taastamine või uue maja ehitamine, on juba järgmiste arutelude teema. Ent arvestades Kohila paberivabriku vägevat ajalugu ja õppides eelmise rahvamaja loomise loost, võiks Kohila rahvas selle hulluse tõesti ära teha, et seljad kokku pannes, tuluõhtuid, korjandusi korraldades ja projekte kirjutades see maja kultuurikatlaks renoveerida. Sellel oleks suur väärtus mitte ainult Kohilale, vaid Rapla maakonnale tervikuna.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised