Mari Tammar
20. septembril otsiti Märjamaal kultuuriministeeriumi kokku kutsutud mõttetalgutel sisendeid dokumentidesse „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2030“ ja „Lõimuv Eesti 2030“. Talgud, millega käiakse üle kogu Eesti, tõid Märjamaale kokku 25 Rapla maakonna kultuuriinimest.
Päevale tegi sissejuhatuse kultuuriministeeriumi teatrinõunik Katre Väli, kes ühtlasi veab Eestile uue kultuuristrateegia koostamist.
Üks oluline märksõna, mis uues kultuuristrateegias kajastamist hakkab leidma ja mis varasematest aruteludest on Väli sõnul läbi käinud, on „koostöö”, mis kätkeb endas nii riigi tasandi ja KOV-ide vahelist tugevamat koostööd, nii hariduse ja kultuuri tugevamat sidusust kui ka erinevate kultuurivaldkondade vahelist tihedamat koostööd ja kultuuritaristu ristkasutust.
Teise olulise märksõnana tõi ta välja erinevate earühmade, sh eakate laiema kaasamise kultuuritegevusse, mis haakub ka laiema küsimusega kultuuri ligipääsetavusest. „Üks näide, mida mulle meeldib välja tuua, on lapsevankriga emad, kes on ka n-ö probleemne sihtrühm, kellele kultuur peaks võrdsena teistega kättesaadav olema,” selgitas Väli.
Kolmanda suurema märksõnana kõlas tema ettekandes jätkusuutlikkuse teema. „Meedias räägitakse väga palju kliimaneutraalsusest ja kliima probleemidest. Kas ka kultuur saab selles sektoris oma panuse anda? Kui me mõtleme meie suurtele festivalidele, siis juba mitmed festivalid üritavad prügimajanduse poolega tegeleda, aga kas ka sündmuste jaoks valminud dekoratsioone ja esemeid saaks rohkem ja efektiivsemalt kasutada, et need ei jääks vaid ühe sündmuse keskseks?” arutles Väli ja selgitas, et täna tegeleme kultuuristrateegia põhialuste sõnastamisega, mis on visioonidokument ning sinna oleks igati paslik mõtteviisi muutused sisse kirjutada.
Samuti nimetas Väli varasematest mõttetalgutest läbi käinud märksõnadena huviharidust, kultuuritöötajate palku, kultuuri rahastamist ja moodsaid tehnoloogilisi vahendeid. „Kui ma püüan neid kõiki teemasid kuidagi koondada, nimetaks ma kaht märksõna. Esiteks „järelkasv”, mis puudutab kõiki neid, kes kultuuri loovad, seda õpetavad ja seda vahendavad, ning teine sõna „ligipääsetavus”. Samuti on palju räägitud kohaliku identiteedi hoidmisest,” võttis Väli senised arutelud kokku.
Raplamaa
arengustrateegia sai kiita
„Ma olen igas maakonnas käies vaadanud huvi pärast üle ka selle, mismoodi näeb välja maakondlik arengustrateegia ja kui suur on selles kultuuri osakaal. Olles läbi vaadanud umbes poolte maakondade arengustrateegiad, võin öelda, et Raplamaa oma oli üks selgemaid ja konkreetsemaid ja igati mõnusalt loetav dokument,” tunnustas Väli.
„Mulle meeldis selle dokumendi ülesehitus just selles mõttes, et seal oli selgesti aru saada, kus praegu ollakse, kuhu soovitakse jõuda ja seal olid mõõdikud ning seosed teiste arengukavadega,” loetles Väli dokumendi tugevusi.
Oma ettekande tarvis oli ta teinud maakonna arengukavast ka mõned väljavõtted. Tema tähelepanu oli köitnud Raplamaa visioon olla loovusest pakatav kultuuriruum, kus on ühtlasi pärand hoitud ja kasutuses ning kus loodus- ja kultuuriturism on heal järjel. Turismivaldkonnas tõi ta heade ideedena välja Järvakandi klaasiklastri loomise ja Raplamaa toiduprogrammi käivitamise. Tugeva ühisjoonena töös oleva kultuuristrateegiaga tõi ta välja huvihariduse teema ja Raplamaa visiooni kaasata huviharidusse üha rohkem osalejaid, mh täiskasvanuid.
Tegijate väärtustamine
Pärast sissejuhatavat ettekannet koondus valdavalt kultuuritöötajatest koosnenud seltskond väiksemateks laudkondadeks, kus alustati grupitööd, misjärel isekeskis räägitut ka laiema auditooriumiga jagati.
Esiteks tuli etteantud teemavaldkonna alt valida kolm prioriteetsemat eesmärki ning analüüsida omavahel, mida nende eesmärkide saavutamiseks kohalikul tasandil juba tehakse ja mida ja kuidas teha paremini, et selleni jõuda.
Meie laudkonna teema oli kogukond ja keskkond ning meie pidasime kõige prioriteetsemaks eesmärgiks seda, et erialast oskustööd väärtustataks ning et regionaalne eripära ja kohalik pärand oleks nii väiksemate kui ka suuremate keskuste ümber säilinud.
„Panime kirja, et kultuuri ja loovust toetatakse ja ka elanikkonna huvi ja tellimus on olemas,” tutvustas Age Tekku meie laudkonna grupitööd. „Mis meid aga takistab? Füüsiline keskkond ei tule järele. Katused sajavad läbi, küte ei toimi ja igal pool ei ole internetiühendust, mis on aga näiteks raamatukogudele väga oluline. Samuti tunneme puudust kohaliku tasandi koordineerimisest, sest ka valla tasandil võiksid erinevad kultuuriinstitutsioonid ja nende töötajad omavahel kokku saada,” rääkis Age Tekku. Oma arutelus jõudsime ka selleni, et ringijuhtide palgad on madalad ja maakonnas puudub tervet maakonda ühendav mäluasutus, kelle ülesanne oleks pärandiga tegeleda.
Ka teiste gruppide aruteludest jooksis korduma kippuva refräänina läbi tegijate väärtustamise ja palga küsimus, millega püütakse tegeleda, ent mis vajaks ühtsemat süsteemi. „Iga kohalik omavalitsus väärtustab hea meelega oma inimesi, aga siin on küsimus, kust tuleb raha? Siin ootaks riigi poolt keskmisest suuremat toetust, et oleksid võrdsed võimalused kõigis Eesti piirkondades,” ütles Teet Tomson.
„Märksõna „Sädeinimesed”! Tuleks ära lahendada riiklikul tasandil palgaküsimus,” rõhutas ka Jüri Morozov.
Kehtna piirkonna laudkond rääkis vajadusest asendada projektipõhine kultuuritegemine jätkusuutlikemate lahendustega, mis tähendaks ka seda, et maksusüsteem oleks paindlikum ja võimaldaks eraraha kasutamist. (Näiteks juhul, kui sponsor on valmis toetama rahvamaja lava eesriide soetamist.)
Samuti tõid nemad välja kohalike transpordiliinide ja kultuuritegevuse koostöö vajadust, et näiteks huviringides käivad lapsed saaksid õhtul pärast kunstikooli tunde koju. Ühtlasi rõõmustasid nad Raplamaa Kultuurinõukoja käivitumise üle ja arvasid, et sellised kojad võiksid tegutseda ka kohalike omavalitsuste juures.
Valdavalt Märjamaa piirkonna laudkond rõhutas, et kultuuri rahastamine võiks olla riigi poolt sama selgesti korraldatud, nagu on haridusvaldkonna oma. Pisut teises kontekstis tuli jutuks see, et tööandja võiks samavõrd toetada töötajate teatris käimist, nagu toetatakse sportimisvõimaluste kasutamist. Samuti räägiti Märjamaa valla plaanist pikendada kultuuritöötajate puhkust 35 päevani ning ka paljust muust.
Valdavalt Rapla valla laudkond rõhutas hariduse ja kultuuri omavahelist koostööd, mida tuleks teha sõltumata territoriaalsetest piiridest, vaid valdkondade vahel. Laudkonna eest kõnelenud Rapla abivallavanem Jüri Morozov ütles ka, et tuleb mõelda kultuuriasutuste (ise)majandamisele ja täiendavate funktsioonide leidmisele, sest tühjalt seisev maja on vallale nagu kivi kaelas.
„Kui saviring töötab, võiks ta oma potte ka müüa, mitte riiulisse panna või koju vedada. See majandamise pool ei ole oluline mitte ainult rahalises, vaid ka emotsionaalses mõttes, et sellel, mida tehakse, oleks ka väljund. Sama asja rääkisime rahvatantsuringiga seoses. Kui ta iga õhtu tuterdab seal oma saalis kaks tundi ära, aga esinema kuskile ei lähe, siis on sellel vähe villa,” selgitas Morozov ning ütles kokkuvõtteks, et kultuurikeskused peaksid olema mitme funktsiooniga sõltumata sellest, kas need tegutsevad koolide, kultuurimajade või raamatukogude baasil.
Valdavalt maakonnaülest kultuuri vedavate inimeste laudkond rääkis vajadusest paindliku õppekava ja rahastuse järele, mis võimaldaks suuremal määral kaasata kooliväliseid spetsialiste lastele kultuurikogemuse ja kultuurihariduse andmisel.
Ei saa öelda, et kuulda oleks saanud midagi väga uut, ent Raplamaa kultuurirahvaga on ikka tore kokku saada ja mõtteid vahetada. Loodetavasti leidis neist aruteludest ka kultuuriministeerium mõtteid, mida Eesti kultuuristrateegiasse sisendiks võtta.
