Raplamaa Sõnumid
Meie lehe püsirubriigiks kujunenud Vestlusringi uue hooaja avab jutuajamine Rapla KEKi kunagise peahoone tuleviku teemadel. Olgu kohe öeldud, et ajendiks ei olnud võimaliku kaubanduskeskuse tekkimine arhitektuuripärliks nimetatud ehitise vahetusse naabrusse.
Oleme seda jutuajamist mitu kuud planeerinud, kuid pidevalt on midagi kokkusaamist takistama jäänud – kas on keegi olulistest persoonidest kusagil mujal muude asjadega tegelemas või tõstatub äkki hetkel tähtsamana tunduv teema. Ka selleks korraks oli vestlejate ring laiemaks kavandatud, kahju, et kõik, keda ootasime, osalemiseks mahti ei leidnud. Võib-olla kardeti augustis tõstatunud Grossi poe teemadel mõtteid avaldada, kuigi antud kontekstis ei ole ju Mahlamäe piirkonna uus kauplus kaugeltki kõige põletavam küsimus, ehkki linnaehituslikust vaatevinklist siiski mitte ka kõige viimane teema.
Rapla jaoks on siiski olulisem, mis saab üldse ühest Eesti arhitektuuri tipptaiesest, mis on justkui juhuslikult, nagu mõni UFO, siia hetkeks maandunud, et sama juhuslikult, kui temast piisavalt ei hoolita, taas haihtuda – järele jääks vaid mõni koorem prügi ja hollivuudi legendi kõrvale saaks sündida veel üks lugu ühest teisest kustunud unistusest.
Peaks olema selge, et korras, hästi hoitud ja aktiivses tegevuses olev Okta Centrum on Raplale vajalik. Ta võiks vabalt seista linnakese teiste tähtsate sümbolite – kahe torniga kiriku ning kauni kivisilla kõrval. Igal neist on Raplale oluline lugu jutustada, et kaugemalt tulijatele koht meelde jätta.
Paljudele linnakodanikele on pikka aega muret teinud, et kui kirikut ja silda on avalik võim tahtnud tunnustada, siis Oktasse suhtutakse jätkuvalt külma ükskõiksusega, nagu olekski tegemist millegi võõraga, mis selle linna pilti kuidagi ei sobi.
Loomulikult on ehitisel omanik, kes vastutab esimeses järjekorras muinsuskaitse alla võetud objekti käekäigu eest. Küllap ta mõistab sedagi, et ükski ehitis ei saa väga pikalt tühjana seistes hea tervise juurde jääda. Paraku on tegemist väga erilise objektiga, mis on loodud avalikus ruumis inimesi teenima. Peaks selge olema, et omanikul üksinda on raske, kui mitte võimatu, leida sellisele hoonele väikelinnas lahendust, mis võiks olla talle vääriline ja teeniks samal ajal ka linnaelanike huve.
Paraku ei meenu kõigi iseseisvusaastate kestel ühtegi korda, kus Rapla avalik võim oleks püüdnud omal algatusel leida KEKi kunagisele peahoonele sobivat lahendust. Kui hoone saatust ongi arutatud, siis, kahju küll, vaid ikka nii, et võimuesindajad jäävad pelgalt pealtvaatajateks. Ja jutud on juttudeks jäänudki ning võimalikud lahendused unustatud fantaasiatena haihtunud. Lahendust ei paku ka täna avaldatav jutuajamine, seega jääb teema jätkuvalt üles…