Postikanne ei ole ainult lehtede vedu

Eesti Meediaettevõtete Liit ehk siis ajalehtede ja ajakirjade väljaandjad pakuvad valitsusele ja Eesti Postile koostööd (vt tänases lehes), mis võimaldaks matta sõjakirve, mille järele haarati, kui kuuldi, et riigifirma Eesti Post tõstab ajalehtede maakojukande hinda korraga 11,1%.
Väljaannete juhte häiris selle juures ka minister Kingo üleolev kommentaar: „See, kuidas väljaandjad hinnatõusuga hakkama saavad, ei ole riigi asi.” Umbes nii, et kui tekib probleeme, siis tehke oma äriplaanid ringi. Sellest võis välja lugeda, justkui oleksid väljaandjad süüdi, et ajalehtede ja ajakirjade tiraažid on viimaste aastatega vähenenud.
Kui nüüd ajas tagasi vaadata, lõi ajalehtedel jalad alt selle sajandi esimene majanduskriis. 2008. aastal kadusid reklaamirahad, mille najal ajakirjandust tegelikult elus hoiti. Masust põhjustatud üleüldine vaesumine vähendas takkaotsa 2009. aastal järsult ka kõigi väljaannete tiraaže. Sellele järgnes omakorda postivõrgu jõuline optimeerimine ehk siis postkontorite sulgemine, postipunktide likvideerimine ja töötajate koondamine. Mingi lihtsa äriloogika järgi võttes võinuks selle tegevuse tagajärjel vabanevaid vahendeid kasutada nii alles jäänud töötajate palkade tõusuks kui ka maakojukande võrgu kindlustamiseks.
Isegi väga pealiskaudne analüüs kinnitanuks, et ajalehtede tiraažid ei tõuse Eestis enam kunagi sellisele tasemele, kus need olid sajandi esimese kümnendi keskel. Ka reklaamivahendid, mis 2008. aastal kaotati, jäid masu lõppedes tagasi tulemata, selle asemel on trükiajakirjanduse reklaamitulud liikunud tänu poliitilisele võimetusele hoopis sotsiaalmeediasse ja turuliidriteks on tõusnud Google ning Facebook, kes riigile makse ei maksa. Samuti ei hakka keegi enam taastama kunagist postivõrku, mis võinuks tõhusalt korrastatuna veel pikka aega meid kõiki teenida.
Ainult äärmiselt asjatundmatud ja pahatahtlikud inimesed saavad toimunus süüdistada väljaandeid. Majanduskriise sepistavad ja kutsuvad esile eelkõige ikka kesise haridusega, olematu vastutusvõimega, kuid samas ülikõrge enesehinnanguga poliitikud. Süüdistuste asemel tuleks siinseid ajakirjandusjuhte hoopis tunnustada – võinuks minna ka palju hullemini, umbes nii, nagu on naabritel Lätis ja Leedus.
Paraku seisame täna taas teelahkmel, mille üks haru viib tagasipääsuta tupikusse nii Eesti ajakirjanduse kui ka maakojukandevõrgu, millel on peale ajalehtede kohaletoimetamise funktsiooni veel ka riikliku teavitusvõrguna toimimise kohustus. Oleks äärmiselt lühinägelik see ühe lõpuni läbi mõtlemata käiguga hävitada. Sellest päästaks meid praegu riigi ja väljaandjate koostöö. Tingimusel, et sellega ei kaasne lisakohustusi, mis võiksid kuidagi sõnavabadust pärssida.