Tõnis Tõnisson
Nädalapäevad tagasi, 15. oktoobril, oli Juuru rahvamajas Raplamaa Rändava Kultuurikohviku esimene kokkusaamine. Idee kohaselt hakkab kultuurikohvik Rapla Kultuuri Nõukoja RaKulKo eestvõttel suunama maakonna kultuurielu. Kohvikuüritusi korraldatakse maakonna eri paigus ja iga kord võetakse fookusesse oluline teema. Seekord oli vaatluse all Raplamaa mälu.
Teema juhatas sisse külaliseks palutud Haapsalu ja Läänemaa muuseumid SA juhataja Anton Pärn. Tal oli kaasas 2013. aastal asutatud sihtasutuse edulugu. Olgu meenutatud, et samal aastal sündis ka Sihtasutus Juuru ja Hageri Kihelkonna Muuseumid, mille peamiseks struktuuriüksuseks on täna Mahtra talurahvamuuseum. Hageri muuseum ei ole tänaseni sellega liitunud.
Ettekandja valik oli peateemast lähtuvalt hea. Anton Pärna esinemine andis hea võimaluse võrrelda kahes naabermaakonnas toimunut ja ühtlasi ka endasse vaadata. Tõsi küll, võrdlusvõimalusi ei ole just väga palju. Kui aastal 1995 (sealtpeale on statistikaametist kättesaadav muuseumite statistika) oldi enam-vähem ühel stardipositsioonil, siis tänaseks on Läänemaa rahvusvaheline tuntus kordades kasvanud ning muuseumimaastik tundmatuseni muutunud. Meid siin ei ole arengu tsunaamid paraku eriti raputanud – oleme enese jaoks jätkuvalt väikesed ja tublid, kuid isegi Eesti piirides mitte eriti tuntud. Tunnistagem, see ei ole kõige meeldivam kogemus. Vahel on selliseid raputusi aga väga vaja, need äratavad.
Anton Pärna järel pidanuks esinema Mulgi Kultuuri Instituudi esindaja. Kahjuks ei saanud ta isiklikult tulla, kuid saatis oma ettekande, mida Anne Ummalas püüdis refereerida. Sealtki jäid kõlama kaks peamist asja: esiteks peab olema selge eesmärk ja eesmärkidele jõutakse kokku hoides ning ühiselt pingutades. On teada, et mulkide omavahelistes koostegemistes on tulnud aastate jooksul ületada mitmeid karisid ja kõik ei ole kaugeltki nii ladusalt kulgenud, kui kaugelt vaadates ehk kätte paistab, kuid ometi on see lõpuks sihile üsna lähedale viinud ja vilju naudib kogu Eesti.
Kolmandas plokis said sõna muuseumide esindajad. Vaatluse all olid Mahtra talurahvamuuseum – Jaanus Plaat; Sillaotsa talumuuseum – Kalju Idvand; Järvakandi klaasimuuseum – Allan Kima; Hageri muuseum – esindas Kohila valla kultuurinõunik Aire Havakats. Oodati ka Purku huumorimuuseumit, kuid mingil põhjusel jäeti võimalus ennast lähemalt tutvustada kasutamata. Tahtmata siinkohal kedagi esile tõsta või tagaplaanile jätta, võtame räägitu mõnda põgusasse lausesse kokku.
Teistest parem seis on ehk Mahtra muuseumil (sihtasutusena ikkagi riigi poolt toetatav). Järvakandi muuseumile on soodsalt mõjunud haldusreform (Kehtna vallal on võimalusi toetuseks rohkem kui väikesel Järvakandil), lisaks kasvab omanäolise muuseumi üle-eestiline tuntus. Ka Kohila hoolib oma Hageri muuseumist ja Märjamaa on toeks Sillaotsale. Ometi tuleb kokkuvõtteks tunnistada, et kuigi kõigil lähevad asjad justkui rahuldavalt, pole erilist jõukust kellegi õuele tulnud (eneseõigustuseks on öelda, et asutakse suurtest teedest kaugemal).
Üks ja kõigile ühine mure on seotud museaalide äärmiselt kesiste hoiutingimustega. Väikese mööndusega tuleb siiski tunnistada, et tänu Juuru valla likvideerumisele vabanesid endises vallamajas mõned ruumid, kuhu saab üht-teist paigutada, kuid suurt kergendust see muidugi veel ei tähenda. Nii et uute, kultuuriväärtust omavate esemete ning dokumentide hoiulevõtmine on kasinate säilitustingimuste tõttu rohkem kui problemaatiline. Olgu siinkohal vahemärkusena lisatud, et ka Anton Pärn rääkis hoidlate murest, kuid kinnitas, et Läänemaa muuseumid võtavad sellele vaatamata vastu kõik, mis säilitamist väärib.
Ettekannete vooru lõpetasid valdade esindajad. Kohilast kultuurinõunik Aire Havakats, Kehtnast abivallavanem Varri Väli ja Raplast abivallavanem Jüri Morozov ning volikogu kultuurikomisjoni esimees Väino Sassi. Lisame siiagi vaid telegrammistiilis kokkuvõtte: koostöö muuseumidega on hea, aidatakse, kuidas võimalik, kõike muidugi korraga ei saa,
Kultuurikohvikus osalenutelt kogutud hinnangute järgi tervikpilt muidugi nii hea ei ole, nagu kõnedest võinuks järeldada. Taas viidati maakonnamuuseumi vajadusele jne, jne. Kokkuvõtte tegemise ettepanekutest ja märkustest võttis enda peale ROL-i (omavalitsuste liidu) kultuuri- ja hariduse spetsialist Imbi Kalberg.
Ja oligi enam-vähem kõik. Lahendusi ei olnud ja lahendusi veel ei pakutud ka. Pigem oli seekord tegemist olukorra järjekordse kaardistamisega. Ka see on muidugi vajalik tegevus. Aga ei lohuta eriti.