Katri Reinsalu
Hannele Paunonen on naine, kellele Eesti ja eriti just Raplamaa on saanud südamelähedaseks. Ta on olnud aastaid seotud Sulu külaga Märjamaal ja sealsele külaelule uut hingamist sisse puhunud. Praegu elab värvikas soomlanna Lõuna-Prantsusmaal. Sellest hoolimata kannab ta Raplamaad südames ja mõtleb, kuidas siinset elu edendada.
Hannele on tulnud mõttele, mille ta on nimetanud Feeding Europeans Healthy Again (Toidame eurooplased jälle terveks). Naise visioon on asuda toidu abil eurooplaste tervist turgutama. Ta räägib kirglikult toidu tähtsusest ja sellest, kui vähe seda tänapäeval teadvustatakse. Liiga palju eurooplasi läheb pärast tööpäeva koju ja tarbib poest ostetud, masstoodanguna vabrikutes valmistatud toidutooteid. Nende valmistamiseks kasutatav tooraine ei ole enam see, mida meie esiisad sõid. Hannelet paneb muretsema see, mida toidule lisatakse, ja mõju, mida selline toit inimeste enesetundele ja tervisele avaldab. Kehv toidulaud muudab inimesed loiuks ja haigeks. Hannelel ei jätku kuigi palju lahkeid sõnu suurte ravimifirmade kohta, kes inimesed oma pakutavaga veel haigemaks teevad.
Nüüd jõuame aga lahenduseni. See on mõistagi valmistada oma toit ise, kasutades toorainet, mis on kasvanud puhtas keskkonnas ja mis on meile tuttav. Siin saavad kokku ka meile tuttavad sügisese metsa maiuspalad ja ühe soomlanna vaimustus. „Ma olen seenehull,” ütleb Hannele naljatamisi.
Oma tänases elupaigas Lõuna-Prantsusmaal on seentega lood kehvad. Kuivades oludes on seeni vähe ja need, mis on, korjatakse kiiresti ära. Ettevõtlik naine ei lase end sellest aga heidutada ja on soetanud endale 3,5 hektari suuruse maalapi, kus seeni kasvatada. Ja just sedasama soovitab ta ka raplamaalastel tegema hakata.
Head infot seente kasvatamiseks saaks Jouni Issakaineni raamatust, mille eesti keelde tõlkimisel oleks Hannele valmis abiks olema.
Lisaks seentele mõlgutab naine mõtteid ka viinamäetigude kasvatamisest. Ta teab rääkida, et seda Prantsuse köögi hõrgutist imporditakse Hiinast. „Me kõik teame, et Hiinast tulnud asjad on mürgised ja neid ei tasuks süüa,” ütleb ta. Hannelel on peagi plaanis minna tigude kasvatamise kursusele. Tõenäoliselt võiks sellest seente kõrval saada teine suund, mida naine ise harrastama hakkab ja ka raplamaalastel teha innustab.
Toodame väikselt, toodame kvaliteetselt
Prantsusmaal elades on Hannele märganud, et inimesed tegelikult tahavad teada, kust nende toit pärit on. Nad tahavad osta puhtas keskkonnas mürkideta kasvanud toitu. Suurepärane viis selle teostamiseks on väikesed kohalikud poed, mis kohalikku toodangut müüvad.
Siinjuures on Hannele aga märganud ka erinevust väiketootjatesse suhtumises. Ta ütleb, et austab prantslaste tugevust. Farmerid seisavad enda eest ja ei anna alla, kui riik võtab vastu neile ebasoodsaid otsuseid. Tihtipeale selle tulemusel otsuseid ka muudetakse. Väiketootjaid väärtustatakse. Hannele muigab ja ütleb, et Eestis ja Soomes ei olda tehtud otsustega küll rahul, kuid pahameel elatakse välja kodus. See ei aita aga mitte midagi muuta. Ta tahaks ka siia prantslaste tugevust tuua.
Oma seenekasvatuse ideed Raplamaal tutvustades on ta saanud selgeks, et ei ole kuigi suurt lootust nii väikesele ettevõtmisele rahastust saada. Toetada tahetakse ikka ideid, millel on potentsiaali suureks kasvada. Hannele leiab, et see on vale lähenemine.
Ta usub väiketootjatesse. Ta viskab õhku küsimuse, kas kõik ettevõtted peavad ilmtingimata suureks kasvama ja üle maailma tuntuks saama. Ta seab kahtluse alla suurte ettevõtete tegeliku väärtuse. Ehk oleks mõistlik just nimelt toetada väikeseid tegijaid, kes katavad oma lähiümbruse vajadused.
„Toodame väikselt, toodame kvaliteetselt ja loome sellise süsteemi, et oleks võimalikult lihtne otse osta,” selgitab Hannele. Mõistagi ei saa keegi miljonäriks, aga see looks turvalise ja hea elu nii tootjale kui ka ostjale.
Enamasti saavad suurima kasu vahendajad tootja ja tarbija vahel. Tootjad müüvad oma toodangu odavalt kokkuostjale ja tarbija rahakotist tulnud summast jõuab vaid killuke tegeliku töö tegijale.
Hannele idee oleks teekond tootja ja tarbija vahel võimalikult lühikeseks teha. Esmajärjekorras tuleks Raplamaal kasvatatud toit müüa kohalikele. Ta toob välja, et meil on mugav ja kiire postiteenus, mida selleks suurepäraselt ära kasutada saab. Kui vahelüli muutub siiski vajalikuks, tuleks seda tootjate enda käes hoida. Ta arutleb, et Raplas võiks olla väike keskus, kust inimesed kohalikelt tootjatelt ostetud kauba kätte saaks.
Kui siinne pakkumine ületaks aga nõudlust, saaks kaupa ka näiteks Soome ja Prantsusmaale müüa. Need kolm riiki on Hannele jaoks kõige südamelähedasemad ja just nendega sooviks ta oma visiooni ellu viima asuda.
Ta arutleb, et rekatäis kaupa võiks iga nädala või kahe tagant Helsingisse sõita. Seal peaks seega olema väike keskus, mis Raplamaa toodangu laiali jagaks.
Kuidas aga leida ostjaid kaugelt piiri tagant? Ka sellele küsimusele on Hannelel vastus pakkuda. Ta on kunagi telefonimüügiga kokku puutunud ja leiab, et see oleks suurepärane viis endale tellijaid leida. Kõik panustaksid natuke ja õige pea oleks paras hulk tellimusi koos. Hannele mõtleb suurelt ja näeb, et kord võiks terve Euroopa kaetud olla. Ühe suure ettevõtte asemel oleks palju väikeseid tootjaid üle kogu Euroopa. Ettevõtmine hargneks nagu seeneniidistik riigist riiki.
Selge on aga ka see, et Hannele ei saa ettevõtmist Raplamaal vedama hakata. Elab ta ju siiski teisel pool Euroopa otsas. Ta sooviks seega leida üles siinsed inimesed, kes võiksid olla huvitatud seente ja tigude kasvatamisest. Üheskoos saaks mõtelda, kuidas edasi minna ja millisel viisil asi Raplamaal toimima panna.
