Kui valmis me oleme eriolukordadeks?

Pühapäeval üle Eesti tuhisenud tormi-iilid näitasid veel kord kahte asja. Esiteks seda, kui kehvalt me oleme eriolukordadeks ette valmistatud, ja teiseks, kui olulised on kriisikomisjonid, vastavad õppused ja üleüldine avalik teavitustöö.
Lõuna- ja Kagu-Eestis pandigi nii pühapäeval kui ka järgnevatel päevadel kõige enam pahaks seda, et kodanikkond oli jäetud kriisitingimustes nii vajaliku informatsioonita. Polnud teada, kui suured on kahjustused, kui palju võib minna aega nende likvideerimiseks, kes on likvideerijad ja kas kusagil saaks ka kodanikkond kuidagi appi tulla.
Kuni tänaseni ei puuduta igasugusteks kriisideks valmistumine tegelikult absoluutselt Eesti elanikkonda. Koolitust korraldatakse ainult vastavate ametkondade esindajatele. Kui siis midagi peaks juhtuma, istub tavakodanik oma pimedas, külmas korteris raadio, teleri ja telefonita ning ootab. Ta ei tea, mida teha oma külmkappi kogutud varudega, kas viia kohe kõik prügikasti või loota, et elektrikatkestus kestab vaid mõne tunni. Tal ei ole õrna aimugi, mida teha järgmise päeva hommikul lastega, kui lasteaed ja kool neid vastu ei võta. Jätta üksinda korterisse, kus ei ole vett, sooja toitu ega tualettruumi kasutamise võimalust, või võtta nad töö juurde kaasa või teatada tööandjale, et ta jääb koos lastega elu normaliseerumist ootama.
Vastutustundlik tegelemine kodanikukaitsega ei ole sõjaks valmistumine, nagu vahel mõni pisut irooniliselt märgib. Üleilmne soojenemine, millele inimesed on ise agaralt kaasa aidanud, on ju ka üks paras sõda – sellest esile kutsutud ekstreemseteks ilmastikuoludeks peame kõik pidevalt valmistuma. See ei tähenda ainult oma toidu- ja veetagavarade süstemaatilist uuendamist, vaid ka täpselt läbi mõeldud, ette valmistatud ja korduvalt läbimängitud tegevusi, mis võetakse ette, siis kui…
Me mitte võiksime teada, vaid peame teadma, kuidas käituda eriolukorras. Kuhu pöörduda, kui orkaan muudab elamu elamiskõlbmatuks; kust saada esmaabi, kui telefonid ei tööta ja autot ei ole; mida teha, kui katastroof tabab näiteks Tallinna ja sealt hakkavad inimesed maale suunduma, kuhu põgenikke paigutada, kuhu teatada, kas pöörduda abi saamiseks vallamajja, maakondlikku kriisikomisjoni (kui telefon on ikka teada) või hoopis kohapeal vastava ettevalmistusega inimese (külavanem näiteks) poole, kes oskab igale küsimusele vastata ja organiseerib kriisiolukorras töid ja inimeste paigutamist.
On siiski lohutav, et mõnel viimasel aastal on nende küsimustega ometi tegelema hakatud. Olgu siinkohal välja öeldud, et ka meie järgmise lehe lisa on just nendele küsimustele pühendatud.