Marina Kaljurand, Euroopa Parlamendi liige, sotsiaaldemokraat
Mõnikord tundub, et Eesti ajakirjanike lemmikspordiala on viimastel aastatel avaliku arvamuse küsitlustulemuste avaldamine, sest koguni kolm korda kuus saame üksikasjaliku ülevaate, mitu protsendipunkti on muutunud erakondade toetus. Aga mida te teate sellest, kuidas suhtuvad inimesed Eesti liikmelisusesse Euroopa Liidus?
Ometi toimub Euroopa Liidus praegu suur meeskonnavahetus – tööd on alustanud või kohe alustamas nii uus Euroopa Parlamendi kui ka Euroopa Komisjoni koosseis. Seda olukorras, kus viimased viis aastat on mitme tõsise kriisi tõttu olnud Euroopa Liidule kõigi aegade raskeimad. Ka Eestis on toimunud olulised muutused: võimul on valitsusliit, mis pärast piinlikku hääletust otsustas viia Toompea lossi Valgest saalist välja Euroopa Liidu lipud ning üks koalitsioonipartner on võtnud eesmärgiks Euroopa Liidu lõhkumise.
Seepärast tahtsin alles tööd alustanud europarlamendi liikmena teada, kuidas suhtuvad Eesti inimesed Euroopa Liitu, kui nende ees seisaks samasugune küsimus nagu paar aastat tagasi brittide ees. Meenutan, et 2003. aasta septembris toimus rahvahääletus, seni viimane meie riigi ajaloos, millel 67 protsenti valijaist otsustas toetada Euroopa Liiduga ühinemist.
Pärast Kremli ja EKRE rünnakuid
Jah, muidugi viiakse kaks korda aastas ka Eestis läbi Eurobaromeetri uuringuid, aga selle tulemused näitavad eurooplaste „usaldust” euroliidu vastu. Hoopis teine asi on panna inimene tegelikku valimisolukorda ning küsida: kui praegu toimuks rahvahääletus euroliitu jäämise poolt või vastu, siis kuidas hääletaksite? Võrdluseks – ka erakondade puhul ei uuri sotsioloogid ju seda, kas valijad „pigem usaldavad” või „pigem ei usalda” mõnda erakonda, vaid paluvad teha konkreetse valiku parteide vahel.
Mõneti üllatuslikult selgus Turu-uuringute AS-i oktoobri keskel läbi viidud küsitlusest, et koguni 74% küsitletud Eesti kodanikest hääletaks praegu Euroopa Liidu liikmeks jäämise poolt ning vaid 16% selle vastu (10% ei osanud vastata). Arvan, et pärast viimaste aastate pidevat Kremli ja EKRE kriitikat Euroopa Liidu pihta on see väga hea tulemus!
Euroopa Liidu liikmelisust toetavad ülekaalukalt kõik sotsiaal-demograafilised rühmad, keskmisest vähem muulased ja alla keskharidusega inimesed. Ent isegi EKRE valijaist enamik ehk 54% hääletaks euroliidu poolt.
Ajalooliselt on nii eestlased kui ka eestivenelased Euroopa Liidu liikmelisust toetanud enam-vähem võrdselt. Mis on ka mõistetav, sest majanduskasvu, viisavaba liikumist ning vabalt Euroopas töötamist on nautinud nii ühed kui ka teised. Vahe suhtumises tekkis pärast Krimmi annekteerimist ning seejärel Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioone Venemaa vastu. See omakorda tõi kaasa Kremli tänaseni kestva infosõja Euroopa Liidu vastu, mis mõjutab Kremli infoväljas elavate eestivenelaste hoiakut. On märkimisväärne, et üha sagedamini kattuvad EKRE rünnakud Euroopa Liidu vastu sõna-sõnalt nende argumentidega, mida kasutavad Kremli propagandakanalid, eelkõige sellistel teemadel nagu migratsioon, islam, vähemused.
Turu-uuringud tundsid juba 2002. aastal huvi Eesti kodanike ootuste vastu Euroopa Liidu suhtes. Nüüd küsiti, kuidas liitumiseelsed ootused on täitunud. Meie inimeste hinnangul on Euroopa Liidus kasvanud meie majanduslik heaolu, tugevnenud Eesti julgeolek ning meie riigi mõjukus maailmas. Parematest õppimis- ja reisimisvõimalustest rääkimata. Teisisõnu – ootused on täitunud ja enamiku inimeste jaoks ka ületatud.
Brexit hoiatas Exiti eest
Samas suhtuvad kõige kriitilisemalt Euroopa Liidu mõjusse just need inimesed, kes neist arengutest ise kõige vähem on kasu saanud. Mis omakorda kinnitab vana tõde selle kohta, et suur ühiskondlik ebavõrdsus loob viljaka pinnase populismile ning tekitab suuri pingeid isegi edukalt arenevas ühiskonnas.
Sajandi alguses oli meil olukord, kus Mart Laari juhitud valitsus viis Eestit ennaktempos Euroopa Liitu, aga nii kiire tempo tekitas inimestes umbusku. Nüüd on olukord vastupidine: inimesed toetavad meie liikmelisust tugevalt, aga ühe koalitsioonipartneri pantvangis olev Jüri Ratase valitsus on kõige euroskeptilisem Eesti valitsus sel sajandil.
Kui isegi pärast kõige raskemaid aastaid Euroopa Liidu ajaloos tajuvad inimesed liidu vajalikkust meie riigi jaoks, siis ei saa neid ootusi alt vedada. Minus sai kinnitust veendumus, et meie esindajatelt Euroopas oodatakse sellist tööd liidu tugevdamiseks, mis parandab meie inimeste elujärge. Mitte sellist käitumist, kus kogu euroliidu ühistööst tuleneva kasu kirjutavad poliitikud oma nimele, aga vastutus isegi riigisiseste altminekute eest veeretatakse müstilise „Brüsseli” kaela. Millega see lõppeb, näitasid ilmekalt britid.
