Katri Reinsalu
Paratamatult kipub inimestel aeg-ajalt tekkima ka kodumajapidamises ohtlikke jäätmeid. Olmeprügi hulka neid visata ei tohi. Mõningate jäätmete puhul saab neid tagastada kohta, kust need soetati, kuid tihtipeale tuleb sammud seada jäätmejaama. Uurisime Mäepere jäätmejaamast, kuidas ohtlikest jäätmetest vabanemine välja näeb.
800 kg värvi
Praegu saavad oma ohtlikud jäätmed Mäepere jäätmejaama viia Rapla ja Kohila elanikud. Tulevast aastast tekib sama võimalus ka Kehtna elanikel. Jäätmejaama juhataja Ülari Luisk selgitas, et nii mõnelgi Kehtna valla elanikul, näiteks Ingliste ja Kaerepere kandist, on Mäeperesse lähemale ja mugavam tulla. Seetõttu ongi tehtud tööd Kehtna liitmiseks ja järgmisel volikogu istungil peaks see küsimus laual olema.
Luisk tunnistab, et jäätmejaamal ei ole juurdepääsu rahvastikuregistrile ja sellest tulenevalt ei saa nad tegelikult kontrollida, kas oma jäätmeid ära andma tulnud isikul on ka päriselt selleks elukohast tulenevalt õigus. Loodetakse inimeste südametunnistusele. Olgu mainitud, et juriidilised isikud peavad oma jäätmetega pöörduma otse ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omava jäätmekäitleja poole.
Esimene samm oleks mõistagi selgitada välja, millised kodumajapidamises tekkinud jäätmed on ohtlikud. Aegunud ravimid, elavhõbedaga kraadiklaasid ning patareid ja akud on vist peaaegu kõigile teada ohtlikud jäätmed. Samuti kuuluvad sinna kategooriasse värvi-, laki- ja liimijäägid, mis on jäätmejaama juhataja sõnul ka neile toodavatest ohtlikest jäätmetest esikohal.
Luisk meenutab üht markantset näidet, kui jäätmejaama toodi 800 kg värvijäätmeid. Nimelt olevat Rootsis tööl käinud mees oma pereliikmetele nende palumise peale sealt odavat värvi toonud. Hiljem aga selgus, et toon ei sobinud ning kogu toodud värv jõudis jäätmejaama.
Seisame parasjagu just värvijäätmete konteineri ääres ja Luisk tõstab sealt ühe suure värvipurgi välja. Kaalu järgi hinnates on sellest vaevu midagi ära kasutatud. Paratamatult tekib küsimus, miks see on jäätmejaama jõudnud. Luisk naerab ja ütleb, et jäätmekäitlejad teavad kõige paremini, mis seisus Eesti majandus on. Inimesed armastavad tarbida.
Paneb kukalt kratsima küll, miks kasvõi seesama värvipurk nii kergekäeliselt ostetud sai. Ja kui see tõesti endal kasutust ei leidnud, miks ei oleks võinud pakkuda seda tasuta kellelegi teisele, kes sellele rakendust leiaks.
Lisaks eelpool mainitule tuuakse jäätmejaama palju vana mootori- ja käigukastiõli ning kütteõli. Ka selle kohta on jäätmejaama juhatajal huvitav lugu rääkida. Paar aastat tagasi tõi üks elanik korraga 1,2 tonni kütteõli. Ta oli ostnud endale garaažiboksi, millesse oli kunagi vana kütteõli kogutud. Garaažiuste avamisel oli seal kümneid vaate, mis kokku tegidki sellise uskumatu koguse ohtlikke jäätmeid.
Just vanad majad, garaažid ja korterid, mis satuvad uute omanike kätte ostu või pärimise teel, on tihtipeale hulga erinevate jäätmete kullaauk. Luisk ütleb, et teatavasti olid meie esivanemad suured kogujad. Kõik, mis kätte saadi, pandi endale varusse, sest äkki läheb kunagi vaja. Paljugi sellest ei leidnud siiski kasutust. Nii saavadki uued omanikud mitu korda jäätmejaama sõita.
Luisk räägib, et mõnikord tekib teadmatusest ka pisut segadust. Nii on näiteks inimesed oma kuivanud värvipintsleid ja -rulle tulnud ohtlike jäätmetena pakkuma. Värvijäätmed on tõesti ohtlikud, aga värvirullid tegelikult mitte. Samuti ei kuulu ohtlike jäätmete alla hõõgpirnid.
Jäätmejaamas olles
Ohtlikud jäätmed oleks soovitatav tuua jäätmejaama originaalpakendis. See muudab nende sorteerimise lihtsamaks. Samas ütleb Luisk, et pakendi puudumine ei ole takistuseks. Kui inimene teab, et tegemist on ohtliku jäätmega, paneb jäätmejaam sellele ise vastava sildi peale. Seega võetakse vastu kõik ohtlikud jäätmed olenemata pakendi olemasolust.
Hetkel mingeid piirmäärasid toodavate jäätmete osas ei ole. Võib tuua nii palju, kui on. Luisk selgitab aga, et teema on üldkoosolekul laual olnud. Seaduse järgi finantseerib elanike ohtlike jäätmete käitlemist kohalik omavalitsus ja raha pole kunagi piisavalt palju. Tänaseks on siiski jõutud otsusele, et piirmäärade rakendamine oleks kahe teraga mõõk. See tooks ehk kaasa kulude vähenemise, kuid tõstaks kohe tõenäosust, et needsamad ohtlikud jäätmed lõpetavad tee ääres või metsa all.
Jäätmejaama territooriumile jõudes tasuks esimese hooga teenindaja juurde minna. Luisk ütleb naerdes, et on ka neid, kes tunnevad end väga koduselt ja selle sammu vahele jätavad. Minnakse otsejoones end huvitava kohani ja hakatakse oma jäätmeid maha laadima. On olnud ka juhtumeid, kus minnakse lausa juba toodud jäätmeid sorteerima lootuses sealt midagi huvitavat leida. Siis tuleb jäätmejaama juhatajal ise aru pärima minna.
Ohtlike jäätmete hoidla on uksega suletud ja sinna ilma teenindajata minema ei peaks. Erinevaid ohtlikke jäätmeid kogutakse erinevatesse konteineritesse ja nii saab teenindaja ühtlasi olla abiks õige koha leidmisel. Oma konteiner on värvi-, liimi- ja lakijäätmetel, vanaõli jäätmetel, kodukeemia jäätmetel, vanadel ravimitel, patareidel ja akudel, õlifiltritel ning luminestsentslampidel.
Konteinerite täitumise järel antakse need üle lõppkäitlejale, kelleks on Mäepere jäätmejaamas AS Epler & Lorenz. Luisk ütleb, et keskmiselt tühjendatakse konteinereid korra kuus. Osa jäätmetest põletatakse Tallinnas või Tartus, osa neist jõuab Vaivara ohtlike jäätmete hoidlasse.
*
