16.6 C
Rapla
Neljapäev, 18 aug. 2022
spot_imgspot_img

Alu eakad sooviks taas päris oma ruumi

Helerin Väronen

Viimased paar aastat on Alu eakad kogunenud kord kuus kolmapäeva lõunal kohaliku raamatukogu lugemissaali, et tassikese kohvi ja snäkkide kõrvale eluolust ja maailma asjadest rääkida ning ajalehti-ajakirju sirvida. Kuid mitte alati ei ole neil vaid see üks päev olnud kokkusaamiseks. Samuti ei ole eakate kokkusaamisaeg varem olnud vaid juturääkimiseks.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, kogunesid kaheksa aktiivsemat Alus ja selle lähiümbruses elavat memme väljaspool oma kohtumisaega ühe kolmapäeva pärastlõunal raamatukogus. Üks prouadest rääkis, kuidas enne lasteaia-kooli-raamatukogu renoveerimist olid neil samas kohas kasutada ruumid, mida isekeskis mõisatareks kutsuti. Seal olid eakatel olemas kangasteljed ja muu käsitöö tegemiseks vajalik. Neisse ruumidesse kolisid eakad aastal 2001. Toonane vallavanem Jaan Laaniste oli veel sõnanud, et neis ruumides võivad memmed rahus elada ja keegi neid sealt ei liiguta.
Kui raamatukogu ruume hakati renoveerimima, pidi esialgse projekti järgi suur osa vanadest ruumidest siiski memmedele alles jääma ja vaid osa raamatukogule minema. Projekt aga muutus ja järgmisel korral seda vaadates avastasid eakad, et päris nende oma ruumi enam seal ei olegi, kõik on raamatukogu kasutusse läinud. Põhjenduseks toodigi raamatukogu laienemine ja seni eakate käsutuses olnud ruume oli vaja selleks, et tekitada lugemis- ja näitusesaal ning lastenurk. Mingi aeg pakuti eakatele ka lasteaia majandushoovi nurka, kus varem oli lauluklass, kuid see osa majast lammutati siiski maha.
Raamatukoguga saadi kokkuleppele, et kolmapäeviti, kui raamatukogu avatakse õhtupoole, saavad eakad lõunapaiku oma kohtumisi teha. “Aga kui me tares olime, siis tulime kõik siia nagu oma koju,” sõnas üks proua, lisades, et praegustes ruumides enam sellist tunnet pole. Ei ole enam seda „oma tuba, oma luba“ tunnet.
Probleem on ka ajas. Varem sai igaüks tulla siis, kui tahtis, keegi ikka kohal oli, aga nüüd on kohtumiseks vaid kindlaksmääratud aeg. Kõigile aga ei sobi see päev ja kellaaeg. See on ka üks põhjustest, miks aina vähem eakaid kolmapäevastele kohtumistele kohale jõuab. Stabiilselt käib kohal 6-7 prouat, tähtsamate kohtumiste ajal on neid koos 12-13. Mehi ei ole nende hulgas ühtegi. Need, kes veel alles, on hooldekodus ja nooremad pensionärid on hõivatud tööga.

Vald on eakad unustanud, aga lootus pole kadunud

Eakad on õnnetud ka selle üle, et nende kunagisest mööblist ei jäetud midagi alles. Kõik peale kangastelgede läks likvideerimisele. Nii palju küll saadi, et raamatukogu lugemisnurgas on kapp väheste toidunõude ja nende albumite jaoks, kus kajastatud aastakümnete jagu eakate kohtumisi ja käike. Albumeid lapates jääb silma, et pensionäridel on varem olnud palju väljasõite, pidusid ja käsitöönäitusi. Helde sõnaga meenutavad kõik möödunud aegu. Iga aasta käidi vähemalt ühel väljasõidul. Kuid viimased viis aastat ei ole memmed kuhugi saanud sõita, kuna vald ei ole selleks neile raha leidnud. Eakaid nörritabki valla suhtumine neisse. Lisaks ekskursioonidele ei ole vald viimasel ajal ka pensionäride jõulupidu toetanud. „Me vajame valla tuge, nii sõnas kui ka teos,“ leiti ühiselt.
Seda, et vallaga suheldud saab ja mingi lahenduseni jõutakse, siiski usutakse. Omalt poolt ei ole küll keegi eakatest selle teemaga praegu valda pöördunud, kuna trots eelmise kahe korra äraütlemisest on veel hinges.
Arutati ka seda, kas on hetkel Alus üldse mõnd hoonet, kus oleks ruume, mis neile sobiks. Mingit head ja sobivat kohta välja mõelda küll ei suudetud. Kõik kohad on kas juba hõivatud, liiga väikeste ruumidega või erakätes.
„Meid huvitab, mis on valla nägemus. Nad ei näe pensionäre üldse, oleme kuidagi tähelepanuta jäänud. Seda näitab juba [riigi] valitsuse suhtumine, kui ta annab pensionärile pensionitõusu erakorraliselt seitse eurot. See on olnud suhtumine, mis on tulnud alla valla tasemele ja tuleb siia edasi meieni,“ sõnas üks proua.
Aruteluga jõudsid eakad selleni, et ehk peaks nad end koondama näiteks MTÜ alla, mille kaudu saaks oma tegevustele projektide kaudu toetust. Kuid kooskäijate vanus ja tervis on selline, mis ei võimalda neil sellise asjaga ise tegeleda. Selleks oleks vaja mõnd nõksa nooremat pensionäri, kel MTÜ juhtimise kogemused ja oskused olemas. MTÜ loomine ei ole küll probleem, kuid selle elushoidmine käiks eakatele ülejõu. Teine võimalus saada eakatele tegevustoetusi ja ka aleviku elu käima oleks alevikuvanema olemasolu ja kohaliku MTÜ loomine. Ümberkaudsed külad on tänu külavanematele muutunud aktiivseks ja Alu eakad loodavad, et ka nende kodukoht ühel hetkel hoogu juurde saab ja peale minitantsupeo taas teisigi ühiseid pidusid korraldatakse, alates kasvõi jaanipäevast.

Busside üle on hea meel, aga kõnniteed oleks vaja

Peale suuremate ruumide soovi on Alu eakatel murekohaks ka bussipeatused ja jalakäijate teed. Üks proua sõnas, et kõik metsaääred on nüüdsel ajal jalakäijate teid täis, kuid Alu tee bussipeatuses, suure tee ääres tuleb inimesel bussilt tulles ilmselt õhku tõusta, sest jalakäijate rada seal ei ole. Suvisel ajal probleemi väga pole, kuid talvel ei ole kuhugi astuda, kuna kõik on täis tuisanud ja kui pole jalakäijate teed, siis ei aeta seal ka midagi lahti. Lastevanemate palve peale on saadud küll nii palju, et koolilapsi vedavad bussid keeravad Alusse sisse. Suure tee ääres on lihtsalt suur oht müravatel lastel otse bussilt auto ette joosta.
Kõnnitee vajadus on aga siiski olemas. „See oleks hädavajalik neile inimestele, kes veel suudavad bussiga sõita. Seda on võimatu ette kujutada, kui sa ise ei ole selles situatsioonis olnud,“ lisati juurde. Teiste busside puhul ilmselt arvatakse, et nendega enamasti sõitvatel pensionäridel on aega küllalt ja kui ei meeldi, siis käigu samade bussidega, millega koolilapsed. Üldises plaanis aga ollakse ühistranspordikeskusele tänulikud, et Alu bussiliiklus on korda saanud. Ainult selle üle nurisetakse natuke, et pooleüheteistkümnene buss, millega paljud käisid arsti juurde, ära võeti. Samas liigub busse Alu ja Rapla vahel piisavalt palju.
Bussisõiduga seoses rääkis üks proua, et Mäe bussipeatuse juures, suunal Rapla poole, võiks olla katusealune. Teisel pool inimesed ei oota, seal tullakse bussi pealt maha, kuid Mäe 6 maja ees ootavad sageli inimesed, eriti väikesed lapsed, kaitsetuna vihma, tuule ja lume käes.
Ilmselt sõidaksid pensionärid bussidega veel tihedamalt, kui vaid selleks võimalusi oleks. Paljud võimalused aga kaovad majandusliku olukorra tõttu. Eriti raskes seisus on üksikud eakad ja seda kõik sel päeval kohale tulnud ka on. Mõni tunnistas, et rahalise seisu tõttu ei käi tal ka lehte ja teatrisse minekust ei tasu isegi mitte rääkida.“Ei taha öelda, et rahapuudus ainuke põhjus on. Jalgade poolest oleks me ehk veel võimelised käima ja olema, aga majanduslik olukord piirab ka, seda ei saa ka mitte minetada,“ lisas üks eakatest. Vahel jõuab aga huvipakkuva ürituse reklaam liiga hilja nendeni ning enam ei jõua plaane teha.
Eks väiksemaid muresid ja kurtmisi oleks veelgi, kuid Alu memmed on õnnelikud, et nende elu niigi hea on ja lootus praeguste murekohtade lahendamiseks on neis siiski olemas.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised