Millest me siin räägime!

Mart Järvikust, kelle pooleaastane ministrikarjäär on sünnitanud ühiskonnas rohkem halba, kui alguses karta oskasime. Aprillis (täpsemalt 24.04) kirjutasime siinsamas veerus: „Ei mäletagi, et kunagi varem oleks nii värvikas seltskond valitsust loonud: /…/ maaeluminister lubab Eesti talud 1935. aasta tasemele tagasi viia; /…/ väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministril on jääknähtude pärast värskelt politseiga seletamist olnud, aga see ei ole asjaolu, mis võiks takistada ministritoolile istumist… Nagu mõnes filmis.”
Kuus kuud hiljem oskame lisada, et IT-minister pidas hädaga vastu napilt 24 tundi ning pidi taanduma, eraeluliste probleemide pärast. Lühikese ajaga on meil nüüd juba kolmas väliskaubanduse ja IT juht, nüüd usutavasti selline, kes jääb püsima ja teenib ka riiki.
Pidevalt püsis pildil ka maaeluminister, kes tänaseks linnatolmu saabastelt raputanud. Eestiaegne õitsev talumajandus jäigi taastamata ning asunikekülad ehitamata, ilmnes hoopis, et see polnudki eesmärk. Minister takerdus hoopis listeeria võrku ning andis järele ahvatlusele kaitsta oma häid sõpru Eesti riigi „kahtlaste rünnete” eest.
Huvitav, kas tema pilt pannakse nüüd ka ministri kabinetti ekside rida kaunistama? Paraku pole see niisama jutujätkuks õhku visatud küsimus üldse peamine. Pole ju tähtis, kas pildiga või pildita, aga Järvik on Eesti riigiehituse ajalukku kaugele paistva (lugeja asi on hinnata, kas rasvase või porise) jälje kindlasti jätnud. Kuid ka see pole tähtis.
Hoopis olulisem on küsida, kes on nendes valitsuse senistes prohmakates kõige suurem kannataja olnud. Et äkki EKRE või? Aga vaat ei ole EKRE! See erakond ongi skandaalide jaoks loodud – tülid muudavad neid aina enesekindlamaks ja hoopis peaminister peab iga kaotuse järel üha selgemalt demonstreerima oma sõltuvust koalitsiooni mitteametlikust juhtparteist.
Nüüd, pärast edukat maaeluministeeriumi juhtimisstruktuuride korrastamist (koos kehvapoolse ministriga heideti üle parda ka seaduserikkumisele osundanud kantsler) võib kahtlusteta öelda, et koalitsioon on teinud väga pika sammu ka tegelikult kodanikkonda kontrollima asuva süvariigi kehtestamise poole. Rääkigu peaminister Ratas mida tahes, aga kui ametnike initsiatiiv on karistatav ja ajakirjandus on seatud halvustavate verbaalsete rünnakute märklauaks ning aktiivseid kodanikke (poliitikuid, ajakirjanikke, avaliku elu tegelasi jne) lubatakse karistamatult sõimata ja ähvardada, siis oleme veel vaid sammukese kaugusel suletud ühiskonnast, mis on allutatud väikese grupi kurjusest kantute suvale.
Ja eelkõige on selles süüdi vaid üks inimene – tahtejõuetu ja vastutusvõimetu peaminister. Millest me siin veel räägime!