Siim Jõgis
Uskumatu mõelda, et Rail Baltic on püsinud aktuaalsena viimased kaheksa aastat ja rohkemgi. Osalesin hiljuti Kohilas toimunud avalikul arutelul, mille fookuses oli keskkonnamõjude hindamise (KMH) programm trassilõigul Harju- ja Raplamaa piirilt kuni Hagudini. Esinejatel olid koostatud konkreetsed slaidid ja põhjalikud ettekanded, kuid niipea kui saabus küsimuste ja vastuste voor, jäi vähemalt osa küsimusi ikkagi sisulise vastuseta.
Rääkisin pärast üritust Priit Humalaga, kes esindas kodanikuühendust Avalikult Rail Balticust. Just sellist seisukohta ta väljendas – küsimused jäid sisulise vastuseta. Huvitav oli jälgida rohkem kui kuuekümnepealise publiku meelestatust, mida väljendasid nende esitatud küsimused. Vahemärkuse korras võib mainida, et ametliku registreerimislehe järgi osales esmaspäeva, 25. novembri õhtul toimunud üritusel 62 inimest, kuid silma järgi hinnates võis neid saalis olla rohkemgi.
Kui esinejate jutt jättis ametliku ja kohati isegi jäiga mulje, siis publiku küsimused olid hoopis maalähedasemad. Näiteks: Kuidas garanteerivad projekteerijad, et mõlemal pool trassikoridori jääb seeneniidistik ühendatuks ja terviklikuks? Kuidas saavad Rail Balticu eestvedajad garanteerida, et tänu raudtee ehitamisele rajatavad uued kaevandused ei reosta põhjavett? Need on olulised küsimused, mis läksid kirja ürituse käigus koostatud protokolli ning loodetavasti leiavad need kajastust ka keskkonnamõjude hindamise aruande koostamisel, mida plaanitakse esitleda 2020. aasta sügisel või detsembris. Kuna KMH eesmärk on minimeerida raudtee rajamise ja kasutamise mõju keskkonnale, tuleb nende küsimustega kindlasti arvestada.
Minu esimene kokkupuude Rail Balticuga oli kas 2011. või 2012. aasta suvel. Aktiivne seltskond inimesi käis koos Valtu-Nurme külaplatsil, et Rail Balticuga seotud küsimusi arutada. Nende eestvedaja oli toona Vahur Tõnissoo ning kui ma õigesti mäletan, olid ka nende tähelepanu all vägagi maalähedased küsimused. Eriti eredalt on meelde jäänud mõte, et raudtee rajamine võib muuta põhjavee režiimi nii palju, et see valgub majade keldritesse. Tol ajal oli Rail Balticu projekt ise minu jaoks suur uudis ja ma poleks osanud selle peale tullagi, et muretseda oma keldri pärast, kuhu võib hakata vett valguma. Aga need inimesed muretsesid. Juba kaheksa aastat tagasi.
Nüüd tundub see projekt olevat pöördumatu. Raudtee tuleb ning seda koos kõigi oma positiivsete ning negatiivsete külgedega. Kuigi tuleb mainida, et 25. novembri avalikul arutelul visati õhku ka vastupidiseid seisukohti. Nagu tänase lehe uudises “Arutelud Rail Balticu KMH programmi üle kiskusid tuliseks” on välja toodud, hõikas üks vanem härrasmees otse ja julgelt välja: “Kuidas seda suurt õnnetust saaks ära hoida?” Kas enam ongi võimalik? Esinejad vastasid, et õnnetuse saab ära hoida sellega, kui rajada raudtee võimalikult hästi ja edukalt.
Samal päeval Kohilas toimunud avaliku aruteluga levis Eesti online-meedias ka teade Rail Balticu esimese projekti ehituse algusest. Neljapäeval, 28. novembril asetatakse nurgakivi Rail Balticu trassil asuvale Saustinõmme maanteeviaduktile Tallinna ringteel. Võib öelda, et nurgakivi asetamine tähistab ühtlasi ka raudteeühenduse trassi ehituse algust.
Tõepoolest, nii see pihta hakkabki.
