Mariliis Vest
Kaspar Grauen on 17-aastane noormees, kes on enda sõnul alati silma paistnud heade sportlike võimete ja tulemustega isegi siis, kui ta trenni teinud ei ole. Alles möödunud suvel hakkas ta sportimisse ja just kergejõustikku tõsisemalt suhtuma. Nüüd on Kehtna külje all elava ning Rapla gümnaasiumis õppiva noormehe soov end pidevalt arendada.
Milline kergejõustikuala on sinu lemmik?
Kindlat lemmikut ei ole. 100 meetri ja 200 meetri jooks jagavad mõlemad esimest kohta, kuna seal saan ma reeglina otsast lõpuni pingutada, mõtlemata sellele, kas vahepeal ära väsin.
Millisel alal oled aga kõige tugevam?
Kuna alustasin tõsisemalt sporditegemist alles suve alguses, pole ma sellest veel hästi aru saanud, aga tundub, et pikemad sprindid tulevad mul paremini välja.
Millal sportimisega alustasid ja kuidas?
Kergejõustikuvõistlustel hakkasin juba esimeses klassis käima, kuna annet oli, aga kuskil kergejõustikutrennis ma ei käinud. Algklassides käisin paar aastat maadluses. Kuskil seitsmendas klassis hakkasin omal käel trenni tegema ja tuli vigastus vigastuse otsa. Tõsisemalt trenni hakkasin alles see suvi tegema ning sain ka treeneri. Enne suve tegelesin enamasti kõikide aladega, aga suvest spetsialiseerusin rohkem sprindile.
Kus sinu trennid toimuvad ja millised need välja näevad?
Treenin treeneri koostatud kava järgi, suvisel perioodil on trennid enamasti õues staadionil, aga praegu talvisel ajal treenin enamasti jõusaalis või hallis. Nii kaua kui ilm lubab, teen osa trenne ka õues.
Kuhu tahaksid kergejõustikuga tulevikus jõuda?
Unistus oleks ikka maailmatasemele jõuda, aga selle jaoks peab palju tööd tegema.
Millised on sinu hetke parimad saavutused?
Parim saavutus hetkel on ilmselt Eesti meistrivõistluste kuues koht 200 m jooksus, teised suured võistlused see aasta ei läinud kõige paremini.
Mis sind kergejõustiku juures hoiab? On ju olemas palju erinevaid spordialasid.
Kergejõustik meeldib mulle, kuna see on individuaalsport. Seega, kui midagi läheb hästi või halvasti, siis saad ainult ennast selles süüdistada. Lisaks hoiab see mind väga vormis, mis aitab kaasa ka teiste spordialade harrastamisele, näiteks ujumine, korvpall jne. Kindlasti mängib rolli ka soov end pidevalt arendada.
Mis sa arvad, kuidas saaks noori rohkem kergejõustikuga tegelema?
Tuleks rajada rohkem ja kvaliteetsemaid võimalusi seda spordiala teha. Hetkel Raplas pole korralikku staadionitki. Lisaks tuleks koolidele südamele panna, et sporditegemine on sama tähtis kui õppimine. Kindlasti aitaks, kui trenne saaks siduda rohkem kooli õppekavaga.
Kes on sulle eeskujuks?
Otsest eeskuju ei olegi, olen jälginud paljusid Ameerika ja Jamaica sprintereid ja nende kohta uurinud.
Kas jälgid ka olümpiamänge jm spordivõistlusi? Kui jah, siis kellele pöialt hoiad?
Ikka proovin jälgida ja pöialt hoian kindlasti Eesti sportlastele ja ka mõnele sprinterile nagu näiteks Justin Gatlin ja Noah Lyles.
Mitmed kehalise kasvatuse õpetajad kurdavad, et õpilaste füüsiline vorm on suures languses. Ei jõuta enam kaugust hüpata ega joosta. Rääkimata tehnikatest, kuidas seda kõike teha. Mis sa arvad, miks see nii on?
Kindlasti võib süüdistada telefone ja arvuteid, mille tõttu lapsed kodust väljagi ei lähe. Kindlasti mängib rolli ka eeltoodud võimaluste puudumine ja vähene motivatsioon. Probleem on ka see, et paljud kehalise kasvatuse õpetajad annavad lihtsalt õnge, aga kala püüdma ei õpeta. Pannakse õpilane lihtsalt jooksma, kaugust hüppama või palli mängima ega räägita, kuidas või miks. Kindlasti võiks õpetajad rohkem keskenduda õpilase füüsise parandamisele.
*
