Minister Solman: Minu tegevus on suunatud eesti rahva kestlikkusele

Inge Põlma, Tõnis Tõnisson

Möödunud kolmapäeval käis Raplas rahvastikuminister Riina Solman. Ta osales “Raplamaa aasta tegu 2019” nominentide pidulikul vastuvõtul. Enne seda kohtus ta Raplamaa Omavalitsuste Liidu esindusega ning leidis aega anda intervjuu Raplamaa Sõnumitele.

Millest te räägite omavalitsuste liidus?

Ma arvan, et annan ülevaate oma tegemistest, et inimesed teaksid, mis on rahvastikuministri pädevus, vastutusvaldkonnad. Kuna 10 aastat ei ole seda ametit riigis olnud ja see funktsioon on taasloomisel, on inimesed pigem positiivsed ja otsivad rahvastikuministriga koostöökohti. Koostöö teiste ministeeriumidega toimib kindlates vagudes, aga väga palju teemasid, mis varem võivad olla kuulunud rahvastikuministri portfelli, on jäänud tähelepanuta, äärealale ja saavad nüüd jälle üles ärgitatud. Need inimesed ja teemad ise otsivad mind üles.
Näiteks äärmiselt vajalikku Külaliikumist Kodukant on aastate jooksul toetanud küll maaeluministeerium, küll regionaalminister. Nüüd on meil hoopis riigihaldusminister ja rahvastikuminister. Kes siis on täna Kodukandi sotsiaalne partner asjaajamisel? Mina rahvastikuministrina näen väga tugevat seost ja olen haakunud nendega “Maale elama” programmi jätkamisel.

Mis on need teemad, millega te praegu kindlalt tegelete?

Eks peamine ongi rahvastikupoliitika ja perepoliitika kujundamine. Rahvastikupoliitika siis tegelikult meie demograafilise olukorra võtmes. Rein Taagepera on mitu aastat tagasi sõnastanud, et Eesti on tegelikult demograafilise vetsupoti äärel. Me teame, et meie rahvaarvu kahanemine on tänu uussisserändajatele stabiliseerunud, aga eestlaste osakaal on endiselt kahanev. Me kindlasti ei ole uussisserändajate vaenulikud, aga selles oleme valitsuses üksmeelel, et eestlaste sündimusele ja meie perede jätkusuutlikkusele on väga vaja õlg alla panna ja juba teises riigikogu koosseisus teeb ka rahvastikukriisi probleemkomisjon selle nimel tööd.
Paljud inimesed ei usu, et see on probleem. Kogesin seda Saare maakonna arengukonverentsil, kus näitasin Statistikaameti slaide rahvastikuprognoosi kohta. Inimesed küsisid pärast, miks peab nii pessimistlik olema. Ütlesin, et olen pigem optimistlik, sest ka kahaneva rahvaarvuga saab oma riiki üleval pidada, kuigi see on kallim. Lihtsalt me peame oma poliitikaid nii kujundama.
Inimesed ei teadvusta seda, et sünnitusikka on jõudnud väiksemad põlvkonnad, kellel sellevõrra sünnib omakorda vähem lapsi. Eestlaste arvu kahanemine on ikkagi fakt. See ei lahenda olukorda, kui teavitame, et kõik pered peaksid saama nii- ja niimitu last. Uuringud näitavad, et pooled eesti pered soovivadki kolme last, aga nad ei jõua selleni, sest selleks on objektiivsed takistused. Ja kui inimesed soovivad oma ideaale täita, siis riigil, seistes rahvastikuprobleemide ees, on tark sellele kaasa aidata.

Kõik need programmid peavad ju laienema ka uussisserändajatele, mitte ainult etnilistele eestlastele. Või hakkate n-ö positiivselt diskrimineerima?

Otse loomulikult ei saa vahet teha uussisserändajate ja eestlaste perede vahel, selles sallivus seisnebki. Kindlasti me ei taha kedagi diskrimineerida, aga uussisserändajate puhul me loomulikult soovime ise valida, kes meie riiki on rohkem oodatud ja keda peame piiritlema sisserände piirarvuga. Need on ikkagi spetsialistide, mitte poliitikute poolt välja arvestatud numbrid. Rahvastikuministri portfellis on ka uussisserändajate kohanemisprogramm, nende lõimumisega tegelemine – Eesti riik panustab sinna päris palju. Me pakume neile esmatasandi keeleõpet, meie kommete ja kultuuri tutvustamist. On võimalused suhtluseks, on klubid-kohvikud.

Praegu siin elavad eestlased ei ole enam ammu geneetiliselt sugulased nendega, kes elasid siin 13. sajandil, aga mis meid teeb eestlaseks, on meie keel, mida me räägime siiamaani. Põhiline probleem, miks ei ole suudetud sisserändajaid integreerida, on see, et eestlased ei kipu teistele oma keelt õpetama. Mis selles osas muutub?

Haridusminister Mailis Reps räägiks kohe, mis tegevuskavad valitsusel eestikeelsele õppele üleminekuks plaanitud on. Aga ma toon enda näite. Mina olen põliselanik isa poolt, minu ema on puhas ingerisoomlane, ta on sündinud Soomes. Kui Ingerimaa okupeeriti, siis põgenikud viidi läbi Eesti Soome, hiljem anti nad kokkulepete korras Venemaale välja ja läbi Siberi või Venemaa tulid nad Eestisse. Ema on rääkinud, et ingerlased pandi kõik vene kooli, vanaisa eesnimi muudeti. Vanaisa Antti oli passi järgi elu lõpuni Andrei. Kuna nad elasid Viljandis, kus eesti kogukond oli tugev, siis Kesk-Eesti ingerlased enamasti eestistusid. Kui mina sain 16 ja läksin passi taotlema, küsiti minu käest, kumma rahvuse ma valin, eestlane või soomlane. Mul ei olnud küsimustki, et valin eesti rahvuse.
Kasvades sain teadlikumaks oma ema juurtest. Vanaema-vanaisa surid, kui ma olin väike, mäletan, et nad rääkisid võõras keeles. Mida ma sellest õppisin? Õppetund on see, et väike keel ja rahvus, kui ei ole oma maad, võivad hääbuda. Mina käisin samuti ingerisoome seltsis, laulsin-tantsisin, aga valisin ikkagi eesti kultuuri edendamise. See oli minus rohkem juurdunud. Saan väga hästi aru, mida keele ja kultuuri säilitamine tegelikult tähendab.
Rääkides haridussüsteemist, siis tõesti, eestikeelsele õppele üleminek on prioriteet ja selge eesmärk ka sellel koalitsioonil. Me oleme soovinud seda teha mõistlike sammudega.

Mujal Euroopas on elementaarne, et kui tuleb võõralt maalt inimene, siis selleks, et ta üldse tööd saaks, peab ta esimese asjana ära õppima kohaliku keele. Eestis on see jäetud inimeste endi initsiatiiviks.

Seda olen nüüd siseministeeriumis töötades uurinud ja ka minul oli esimene mõte, et peaksime tegema keeleõppe kohe kohustuslikuks. Inimestel ei olegi midagi selle vastu, kui riik neile tasuta, kohanemisprogrammi kaudu keele- ja kombeõpet pakub, igati toetab integreerumisel. See ju soodustab nende endi sotsiaalprobleemide vähendamist. Probleem on selles, et see tähendaks hoobilt suuremat rahalist ressurssi kui täna. Ja loomulikult ka meie õigusruumi kohandamist, sest sundida keelt õppima seaduste järgi justkui ei tohigi. Me saame neile seda soovitada.
Kui vaatame muude riikide näiteid, siis tõepoolest, ei Rootsis, kus väga kõrgelt on esiplaanil kõik õigused, ei Saksamaal, ei kusagil mujal ole sellist vabatahtlikku korda, nagu on Eestis. Mida me saame kindlasti teha, enne kui ressursse juurde lisame – neid on ju riigieelarves piiratult – võib olla kohustuslikuks tegemine n-ö motivatsiooni korras. Näiteks siduda toetused teatava taseme keeleõppega. Praegu PPA jagab soovitusi, aga ilmselgelt on inimesel, kes tuleb uude riiki elama, väga palju teisi kohustusi, ta on ärevil ja mitte paha pärast ei unusta kohanemisprogrammis osalemist. Siis ongi meie riigi kohus erinevaid kanaleid pidi seda meelde tuletada ja pakkuda.
Leian samuti, et tulijad peaksid ära õppima keele ja austama meie kultuuri, kombeid ja tavasid. Sellised inimesed on oodatud.

Räägime sellest ka, mis valitsuses toimub. Mis õhkkond ikkagi valitsuse istungitel on, kui palju on ühe erakonna diktaati?

Ma olen hämmingus, kuidas ikkagi saab ajakirjanduses valitsuse tegevust ainult halvas valguses näidata, kui tegelikult on õhkkond konstruktiivne, läbisaamine hea. Keegi ei domineeri, ma võibolla isegi ütleksin, et peaminister domineerib, tema on juht meie koalitsioonis. Kuidas saab välja paista lasta hoopis teistel pealkirjadel ja kõlada jõulistel avaldustel ennekõike? Meediaesindajad on mulle öelnud, et nemad ainult peegeldavad. Ütleksin, et selline peegeldus on pinnapealne.

Aga kui ei saagi muud infot kui neid jõulisi väljaütlemisi?

Pakun pigem, et nädalalehes inimesed uurivad, lähevad süvitsi ja tahavad teada saada, mis tegelikult toimub. Nagu teie praegu minu käest küsite. Aga online meedia ei küsigi, kõik peegeldavad vastavalt oma silmaringile ja arusaamadele ja minu arust ei ole see õiglane. Valitsuses on koostöösuhted head, on kogu aeg olnud head. Kui on olnud probleemkohad, siis need lahendatakse üsna konstruktiivselt, kiiresti.

Olgu see siis peegeldus, aga kui ikkagi on nii, et peaprokuröri kandidaat oli Isamaa ministril Raivo Aegil kindel, kuid siis pidi lahkuma minister Kingo ja loobuti ka Perlingust. Nüüd on sama lugu – pidi lahkuma minister Järvik ja loobuti Lemettist. Kuidas ikkagi saab olla niisugune vorst vorsti vastu vahetus?

Neid asju on sellisel kombel lihtne seostada, aga nad ei ole omavahel sageli seotud. Valitsuse poolt vaadatuna… Eks meie nägime oma kolleegi minister Järvikut tasase ja sõbraliku mehena, me ei kujutanud ju ette, et ministeeriumis võivad sellised asjad üldse esineda. Me ei teadnud sellest ja siis näeme, et kantsler Lemetti on ajakirjandusse viinud materjale, kirjavahetust ministri nõunike vahel. Tekib küsimus, miks, kes siin keda tahab maha võtta. Sealt algab võibolla see konkreetne valitsuse otsus, et kui on juhtimiskriis, kaks osapoolt on lootusetult tülis, siis peavad ära minema mõlemad.

Tegelikult pidi ministri tegevus ju varem teada olema, ajakirjandus peegeldas seda. Või te ei usu seda, mis ajakirjanduses ilmub?

See on väga hea küsimus. Mina tõesti võtan reservatsiooniga, mis ajakirjanduses ilmub ja kus ilmub. Tõesti, mina enam online-ajakirjanduse pealkirju ei usu, need on võimendused. Aga mis puudutab Järvikut, siis tõepoolest, seda probleemistikku sellises ulatuses… Meie kõik läksime oma tööd tegema, ei hakanud süvenema teise ministri minevikku või tegevustesse. Algusest peale on seda valitsust eri kombel väga halvas valguses, probleemsena näidata tahetud ja seetõttu tekib teatud immuunsus. Tekib arusaam, et millegipärast on ajakirjanikud justkui kokkuleppel, et see valitsus tuleb maha võtta.

Sellega ei saa nõustuda. Selles valitsuses oli kolm rohkem või vähem Raplamaaga seotud inimest. Lisaks Järvikule on veel keskkonnaminister Rene Kokk ja justiitsminister Raivo Aeg.

Ja mõlema kohta on väga positiivne tagasiside.

Nii et ei saa öelda, et kogu valitsusse on suhtutud negatiivselt. Küll aga püütakse võimendada, justkui suhtuks ajakirjandus kõigisse halvasti.

Selline mulje jääb, kui seal sees oled. Ei tee enam vahet, sest positiivset uudist meie tegevusest ei olegi, iga nädal võimendub uus skandaal. Mind tõmmati ka ühte skandaali ja ma olin nädal aega n-ö rehepeksumasinas. See on hästi paha tunne, sest jääb mulje, et iga hinna eest püütakse sul jalgu alt ära lüüa.

Siiski, kui te saite selle raporti Järviku kohta kätte ja sealt oli näha, et eksinud on minister, miks siis ikkagi jäädi selle juurde, et kantsler peab ka ära minema?

(Vaikus). Kantsleri probleem oli tegelikult enne ministrit laual. Me teadsime, et nende koostöö ei suju. Kui minister tuli suvel mürgiste maasikate jutuga, juba siis liikusid majas jutud, et nende koostöösuhted ei ole head.

Teie erakonna juht on töötanud koos sama kantsleriga ja probleeme polnud.

Jah, Helir-Valdor Seeder on töötanud ja me ei heidagi Illar Lemettile midagi muud ette

Kui seda, et ta ei saanud läbi konkreetse inimesega, kes lasti lahti.

No vaatame seda, mis juhtus minister Kingoga. Võib öelda küll, et ta ei olnud valdkonna spetsialist ja tema esimesed sõnavõtud ei olnud eriti õnnestunud. Ta andis valesid signaale. Minul oli tema pärast ebaturvaline tunne – kas tema ümber on ikka inimesed, kes peegeldavad nii, nagu Kert Kingo on mõelnud, või peegeldavad midagi muud.
Mart Järviku puhul võis ainult oletada, et kui ta ise väljendab, et tal ei ole turvaline, siis midagi peab ju olema. See on ikkagi alati kahesuunaline tänav. Kui ministeeriumisse läheb uus minister ja ta teab, et tema kantsler on lahkelt andnud meediasse tema eelkäija nõunike kirjavahetuse, ei ole see sellele ministrile eriti turvaline. Te peate silmas pidama, et minister läheb sinna väga väikese kaaskonnaga.
Mina usaldan Eesti riigiametnikke. Olen ise töötanud neljas ministeeriumis – rahandus-, kaitse-, justiits- ja nüüd siseministeeriumis ja minu riigiametnikud on küll igati näidanud koostöötahet välja. Võib-olla on tõesti asi persoonis. Olen ise positiivne inimene ja tean, et tulemuse saamiseks tulebki koostööd teha. Ei oska ma sisse vaadata, mis seal ministeeriumis täpselt oli, aga oma elukogemuse põhjal, ja ma ei ole enam noor inimene, olen näinud neid situatsioone ka varem, kui kaks juhti satuvad konflikti. Siis on kõige targem otsus, et mõlemad peavad lahkuma.

Siin teeb väga ettevaatlikuks see, et uue kantsleri toob minister kaasa. Uus kantsler võib olla poliitiline. Need tendentsid, mis on tulnud uue valitsusega, teevad väga murelikuks.

Saan aru ja tahaksin neid muresid hajutada. Mulle alles hiljuti valiti asekantslerit. See protsess oli selles mõttes aus, et inimesed kandideerisid ja tegeliku valiku ministrile kinnitamiseks teeb komisjon. Ma isegi täpselt ei tea, palju kandidaate oli, aga neid oli ikka mitmeid, sest kolm vooru oli. Lõppvooru jõudis üks nimi ja ma kinnitasin asekantsleriks inimese, kellega olin pool aastat saanud koos töötada. Minu jaoks oli see protsess usaldusväärne.

Peegeldamisest veel niipalju, et proua Kingo asemel tuli uus minister ja ma ei ole kusagil märganud, et keegi püüaks otsida midagi tema vastu.

Aga äkki on asi selles, et ka meedia tunneb vahel, et ta läheb liiale, ja nüüd antakse inimesele võimalus.

Peab ikka olema põhjust.

Põhjus peab ka kindlasti olema. Räägin ausalt ära selle, mis mul on hinge peal valitsuse ametisse nimetamisest saadik. Me läksime 29. aprillil, valitsuse ametisse nimetamise päeval, kui meil oli pidupäev, Riigikogusse. Nägime, et telefonid hakkasid EKRE liikmetel vilkuma. Ahah, Marti Kuusiku vastu on sellised süüdistused, kuid rohkem informatsiooni ei olnud. Lähme saali, hakkame kõik ametivandele pidulikult alla kirjutama, ja siis tuleb president pusaga. Ma ei osanud mitte midagi arvata. Sellel hetkel tundus see mõnitamisena. Hiljem sain teada, miks see kõik oli, aga milles teised valitsuse liikmed süüdi olid ja miks meil ei olnud sarnast informatsiooni? See oli natuke solvav.
Ja kui jõuame Kert Kingo juurde, siis tema tuli kaks nädalat teistest hiljem, just Kuusiku juhtumi tõttu. Võttis need ülesanded üle ja tal ei olnud sedagi sisseelamisaega, mis teistel oli. Selles mõttes ma arvan, et kui 100 päeva ei taheta anda, siis mingisugune aeg peab inimesel olema oma valdkonnaga tutvumiseks ja sisseelamiseks, enne kui teda niimoodi rünnata.

Julgen väita, et enamik ajakirjanikke ei ole häälestatud kellegi vastu kohe algusest peale. See häälestus võib tekkida teise poole poolt. Kui Kingo tuli, tegi ta mitu väga ettevaatlikuks tegevat avaldust.

Ma olen nõus sellega. Nii oli. See ei olnud tema valdkond, aga ta oli tubli.

Informatsioon Kuusiku kohta oli mitmel valitsuse liikmel olemas, peaminister oli ka sellega kursis.

See oli päev enne ametisse nimetamist, võis olla pühapäev. Nii et aega oli väga vähe.

See, mis järgnes Postimehe kommentaariumis pärast seda, kui president vabandas Lemetti ees selle kahtlase vallandamise pärast, oli äärmiselt tülgastav. Põhiliselt mõnitati presidenti sellepärast, et ta on naine. Teie kui rahvastikuministri valdkond on ka naistevastane vägivald. Kuidas teie sellele vaatate, et n-ö konservatiivsed kodanikud – nemad seal enamasti kommenteerivad – niimoodi ennast väljendavad ja sedasi suhtuvad?

Kuna ma ise olen konservatiivse ilmavaatega, siis peaksin vabandama, kui need inimesed on konservatiivid. Konservatiivne inimene on hooliv, alalhoidlik. Ma ei taha neid inimesi kuidagi konservatiivideks pidada. Aga nii, et kedagi soo pärast alandatakse, sõimatakse, seda juhtub alatasa minu endaga ka.
Presidendil oli täielik õigus seda avaldust teha ja see kindlasti kantsler Lemettit väga toetas, tal oli samamoodi väga raske hetk elus, aga ma juhin tähelepanu, et seal oli ikkagi informatiivne viga. Juhiti tähelepanu, et kantsler Lemetti vabastati korruptsioonist teatamise tõttu. See on vale. Kuidas saab öelda, et ta vabastati selle eest? Ta tegi õigesti ja selle eest teda ei vabastatud. Küsimus oli kommunikatsioonis, mis väljus mitte peaministri ega tema ülemuse, riigisekretäri suunal, vaid otse Delfisse. See oli küsimus, kas Järviku järglastel ministritel on turvaline temaga koos töötada. See on juhtimisküsimus.
Tahaksin korraks tagasi tulla selle juurde, kas valitsusele üldse anti armuaega või suhtuti kohe halvasti. Juhtumisi olin läbirääkimiste juures, juhtumisi olin ka Isamaa volikogu otsuse juures, kas minna koalitsiooni ühtede partneritega või teistega. Meie otsusele järgnes kohe draama. AK otsestuudios oli peaminister, keda ankrumees Priit Kuusk… Minu arust ta tahtis laua tagant püsti tõusta ja kallale minna. Ja pärast loen suurtest päevalehtedest, et see oli täiesti tavapärane saade, midagi erakorralist ei olnud. Kohe järgmisel päeval hakati otsima vigu!

Kuuse esinemise tingisid ilmselt EKRE poliitikute varasemad väljaastumised, valimiste eel ja järel.

Kõik on arusaadav, aga ükski valitsus, kes on alustanud, pole sellise reaktsiooni osaliseks saanud.

Kuid pole ka olnud valitsust, mis oleks alustanud nii räigelt kogu ühiskonda solvavate avaldustega. Mitte valitsus tervikuna, vaid üks osapool, ja vabandada sellega, et neil puudub koalitsioonikogemus, on kuidagi kohatu. Kui lähed poliitikasse, siis pead arvestama sellega, et võtad endale ka vastutuse, aga EKRE poliitikud pole kunagi teinud saladust, et kavatsevad selle riigi ümber kujundada. Ja see ongi tekitanud küsimuse, miks just nendega koalitsiooni tehakse.

Mul on selle tagasiside üle hea meel, sest pilt, mis mulle pealkirjadest avaneb, on valdavalt teistsugune. Me jõudsime kommentaariumini. Allan Martinson ütles väga õigesti, et tema arvates on kommentaariumi avamine viga. Peatoimetaja on väga rahul, see on sõnavabadus. Mina arvan ka, et Martinson mõtleb õigesti. Kommentaarium on madalate instinktide väljaelamiseks, mida ei ole vaja kuidagi forsseerida.

Rahvastikuminister tegutseb siseministeeriumis. Mart Helme avalikud väljaütlemised mõjuvad vahel, nagu esitaks ta mingit rolli. Milline on teie isiklik kogemus temaga koos töötamisest?

Kolleegina on ta sõbralik, arvestav. Ma ei näe tema puhul, et ta käituks kuidagi tagamõttega, riukalikult. Ta on väga otsekohene, ütleb välja, tuleb ja arutab. Kolleegina mul igasugused etteheited puuduvad. Kogemus on positiivne.
Olen meedias nii pikalt töötanud ja tean, et enamik ajakirjanikke teeb oma tööd südamega ja selleks, et maailma parandada. Iga poliitiku kutsumus on samuti asju paremaks teha. Mart Helme puhul tean, et ka tema hindab ajakirjandust, sest ta kasutab seda enda huvides ära, kuna kõik, mis ta ütleb, leiab kohe võimendamist. Ta teeb seda väga läbimõeldult. Nii kui ta ajakirjanikke näeb, paneb ta heas mõttes teise käigu sisse ja saab selle tähelepanu.

Kuidas EKRE on mõjutanud Isamaa poliitikat? Minule tundub, et Isamaa on muutunud, ma ei tahaks öelda, et lausa reaktsiooniliseks, aga veel konservatiivsemaks, kui ta on olnud.

Isamaa puhul oli vahepeal võib-olla probleem selles, et oma nägu kaotati justkui ära. Kui olid nooremad esimehed, pean silmas just Margus Tsahknat, siis me muutusime kohati sotsiaaldemokraatideks. See tendents oli tuntav. Saime aru, et igaühele meeldida ei ole võimalik, sest sa ei meeldi siis kellelegi. Helir-Valdor Seedri mõttekäik, mille ka mina heaks kiitsin, oli see, et me lähme juurte juurde tagasi ja joonistame isamaalise näo, meie seisame keelepoliitika, kaitsepoliitika taga. Need ja rahvuspoliitika olid kogu aeg meie tugevused olnud. Rahvuslikkus kui selline. Mitte moodsa maailmaga kaasa jooksmine.
Olid asjad, millega me ei olnud sugugi nõus ja meie parteis oli väga palju rahulolematust. Seedri poliitika on kaasa toonud siiski teatava ühtsuse. Enamik inimesi jagab sellist alalhoidlikku ja samas edasipüüdlikku maailmakäsitlust.

Milles seisneb see edasipüüdlikkus, kui te ütlete, et moodsa maailmaga kaasa ei jookse?

Ma mõtlesin moodsa maailma all kõiksugu moodsaid tuuli, no näiteks seda, et inimene võib kaks korda aastas sugu muuta. Ka sellised arutelud on olnud sotsiaalministeeriumis laual. Meil ei olnud väga paljud sellise asjaajamisega rahul. Täna oleme pigem üks meeskond ja näeme paljusid asju sarnaselt. Loomulikult, meil on liberaalsema vaatega poliitikuid, on rohkem konservatiivseid, on ka kristlik tiib esindatud. Ma ise esindan kristlikku konservatismi. Sellises vaadete paljususes on olnud hea koos töötada, aga varem tajusin, et kristlus ja kristlased, kes on Eesti suurim vähemus – 300 000 inimest peab end kristlaseks –, oli ikkagi kuidagi põlu all.

Valitsuses te olete kuidagi varju jäänud, kuigi olete vist saavutanud rohkem kui Keskerakond.

Ma arvan, et nii ongi. Isamaa poliitika on natuke selline allveelaeva poliitika. Allveelaev sõidab sadamasse sisse nii, et teda ei osata kohe märgatagi. Võib-olla avalikkus ei märka, aga me oleme, jah, tasakaalukeeleks ja tegelikult oleme saanud kõiki oma poliitikaid ellu viia.

Pildil on Raivo Aeg, keda süüdistatakse, ja Urmas Reinsalu, kes käitub kohati nagu Mart Helme või veel hullemini.

(Naerab). Noojah, eks ta ole. Nad on mõlemad tublid konservatiivid.

Räägime veel teie haldusalast. Praegu käib riigieelarve seaduse menetlemine, õige pea tuleb kolmas, otsustav lugemine. Mis on rahvastikuministri haldusala eelarve?

Kuna ma alles taaskäivitan vana funktsiooni, mis on eelkõige suunatud rahvastiku- ja perepoliitikale, sündimust soodustavate meetmete väljatöötamisele, siis minu selle aasta eelarve oli 300 000, pluss minu all tegutsevad Kodanikuühiskonna sihtkapital ja Eesti Pere sihtkapital, mis on mõlemad miljonilise eelarvega. Järgmiseks aastaks on tegevuseks ette nähtud 600 000 eurot. Eelarve võimalused on muidugi suuremad. Me toetame riigieelarvest lasterikaste perede poliitikaid 100 000 euroga ja globaalset eestlust arendame 100 000 euroga.
Minu tegevus on suunatud eesti rahva kestlikkusele. See tähendab ennekõike perepoliitikat, ehk peredele turvalise ja peresõbraliku elukeskkonna ehitamist. Et need inimesed, kes soovivad lapsi saada, ja vähemalt pooltel on soov saada kolm last, saaksid ennast teostada. Et neil inimestel, kes ei soovi looduskaunist maapiirkonnast lahkuda, tekiks võimalus seal elada, lapsi kasvatada. Et haridusasutused, lasteasutused ja meditsiiniteenused jääksid alles ja inimestel oleks inimväärne elukeskkond. Seda ei saa teha rahvastikuminister üksinda, vaja on väga palju poliitikaülest koostööd. Näiteks koos majandusminister Taavi Aasaga on meil eluasemepoliitika kujundamine, maapiirkondadesse toetuse tekitamine. Lahendus on tegelikult juba valmimas, kuidas riik saab appi tulla ja noori peresid toetada.

Miks ainult noori?

Ja ka vanemaid. Statistikaamet näitab, et 40+ perekond on maale elama siirduja, sest tal on juba kogunenud jõukust.

Aga pangalaenu enam ei saa.

Jaa. No siin saab riik appi tulla erinevate meetmetega. “Maale elama” laatadel käivad ka 25+ pered, kes ütlevadki, et nad sooviksid minna maale, aga hammas ei hakka kuidagi peale. Aga ka 60+ ja 65+ inimesed eelistaksid Tallinnast äraminekut. Sellistele asjadele tuleb ainult kaasa aidata. Siin saab tegelikult tubli suunamistööga või koostööga päris palju ära teha. Ma ei ütle, et me saame jõevee kohe tagurpidi käima, ma ei loodagi sellele, aga Soome riigi näide on hea. Nemad on suutnud üle riigi oma inimesed elamas hoida.

Viimane küsimus: peretoetused on kahtlemata vajalikud, aga me räägime ka tööjõupuudusest ja väga pikad lapsepuhkused suurendavad seda. Mis lahendused on siin välja mõeldud?

Paindlik vanemahüvitis ja võib-olla tuleb ka perele anda valikuvabadus. Mina olen selle poolt, et me ei sunni ilmtingimata isasid koju jääma. Kui tema tahab ja perele niimoodi sobib, saab ema täishüvitise välja võtta, aga tegelikult vanemahüvitise jagamine omavahel ja mingi aja lapsega koos olemine liidab peret. Vanemahüvitis on meil tegelikult maailma parim.
Mida tahan naisena öelda, siis minu väike poeg oli neljakuune, kui ma juba töötasin ja käisin kodust töö tõttu ära. Just sellel ajal, kui laps oli kõige väiksem, sai alguse aktiivne eluperiood poliitikas. Mul oli lapsehoidja. Kehtnas elav ämm, kuldne inimene, oli väga palju abiks. Mu abikaasa on selles osas kuldne inimene, ta on väga kodune.
Ma väga pooldan seda, et naine saab ühitada pereelu, töö ja ka eneseteostuse. Sellised kombinatsioonid, et naine saab osalise koormusega tööl käia, lastega olla ja samal ajal ka haridust omandada, peaksid olema võimalikud, kui meie riigi heaolu ja majandusolud paranevad. Väärtused ei peaks aga olema nii edu- ja rikkusekesksed, sest ega rikkus inimesi otseselt õnnelikuks tee. Vahendeid on vaja elamiseks, aga õnnelik olemiseks on elementaarsed inimlikud väärtused ja võimalused.

*

Peaministri käskkirjaga määratletud rahvastikuministri teemavaldkonnad: rahvastiku- ja perepoliitika kujundamine, uussisserändajate kohanemispoliitika kavandamine ja koordineerimine, Välis-Eesti kogukondade kaasamine, kodanikuühiskonna arengu kavandamine ja koordineerimine ning rahvastikutoimingute ja usuliste ühendustega seotud küsimused. Rahvastikuministri vastutusvaldkonda kuuluvad ka SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja samuti koostöö Peresihtkapitali sihtasutusega.